merejää oli kaetud luitunud jääst ja soolakristallidest moodustunud, rusikast väiksemate kühmudega, mille vahele jalg igal sammul erineva nurga all vajus. Pärast Armitage’i neeme muutus pind kõvaks ja lumega kaetuks. Läbinud kogu retke hõlpsaima, alla kahe miili pikkuse teelõigu, jõudsimegi barjääri servani, kus leidsime lauge lumenõlva, mida mööda meil polnud raske kelke ükshaaval üles tõmmata.
Nagu tavaliselt oli hange otsas lumega kaetud vana liikumatu lõhe, mis jäi niikauaks varjatuks, kuni keegi sinna sisse kukkus. Kahjuks jõudsime Crozieri neemele minekul, niisamuti kui sealt tagasitulekulgi liialt pimedas barjääri ääreni, et näha, kas need lumehanged ulatuvad piki kogu selle serva, kuid tõik, et hanged asusid kahes erinevas kohas, kus me barjääri ületasime, lubab oletada nõlvakut nüüd peaaegu kõikjale küündivat. Merejääst tõusime umbes 12 jalga kõrgemale.
Mööda lumenõlva voogas barjäärilt alla väga külm õhuvool, mida esimest korda tundsime mõne jardi kaugusel jalamist; kui üles jõudsime, kadus see peagi. [Barjäärile ronides sain külmanäpistusi mõlema käe kõikidele sõrmedele.]
Kell oli nüüd 18.30 ja laagrisse jäime kell 19. Viimane pool tundi tuli šelfiliustiku pinnal ülesmäge astuda ja see, võrreldes hõlpsa rännakuga Armitage’i neemelt mööda lumist merejääd, oli väga ränk. Ülesviiva nõlva olemasolus polnud mingit kahtlust; tagasiteel leidsime sellele kinnituse ja ma pean seda tõendiks, et eelnevail aastail on barjäär selles kohas igatahes poole või tervegi miili võrra kaugemale tagasi tõmbunud kui käesoleval aastal, ning võib oletada, et barjääri endise serva murenenud osad on järk-järgult täitnud vahe ja moodustanud astanguteta kallaku.
Kogu päeva puhusid kerged, muutliku suunaga tuuled ja taevas oli selge. Temperatuur oli hommikul Lossikalju juures –24,5° (–31,5 °C), Onnineemikul –26,5° (–32,5 °C) ja barjääri serval –47° (–44 °C).
Neljapäev, 29. juuni 1911. Veetsime külma öö. Temperatuur langes kuni –56,5° (–49 °C). [Möödunud öö oli hirmus külm ja halb. Bill pole juba teist ööd peaaegu üldse maganud – ta riided hakkavad jäätuma] ja kui me kell 9 magamast tõusime, oli külma 49° (45 °C), aga mõne juhusliku kerge idatuule puhanguga päev oli üldiselt selge ja vaikne.
Nii hommikul kui õhtul kattis suure osa idapoolsest taevalaotusest virmalisterüü ja meie teekonna üheks peamiseks naudinguks oligi see, et suundusime itta, kus enam-vähem kõik virmalised tekkisid, ning võisime kõndides peaaegu kogu aeg jälgida nende mängu. Üheksa kümnendikku meie nähtud virmalistest olid ida- ja kagutaevas, tihti päris seniidi lähedal, kuid nad kerkisid alati šelfiliustiku horisondi alt. Kunagi ei näinud me virmalisi endi lähedal ilmuvat.
Kraadiklaas näitas kogu päeva –50° (–45,5 °C) ja käies tundsime Cherryga lume külmust eriti oma jalgadel, temal läksid külmanäpistustest suured varbad, mul aga jalatald ja kand villi. Möödunud ööl võttis külm barjääri serval ära ka enamiku Cherry sõrmeotstest, mis täna on üles paistetanud; tema peab seda aga endastmõistetavaks asjaks, ei lausu midagi ega lase end sellest häirida.
Täna oli üldiselt kindel pind jalge all; mõnes kohas kõva ja tuulest kokkupressitud, teisal pehme ning liivjas. Teataval põhjusel, üsnagi erandlikult, libisesid kelgud täna kõva pinnaga aladel eriti halvasti. Arvan, et need näiliselt siledad kohad olid kaetud terajate kristallidega. Muidu takistasid meid alati pehmed, liivjad lumehanged rohkem kui miski muu.
Itta liikudes ületasime täna kaks või kolm pikanõlvalist kallakut. Täheldasime neid ka tagasiteel, kui umbes samal suunal ületasime jällegi kolm pikka, madalat ja lainjat kõrgendikku. Oletan, et need on jätkuks tervele reale ekstensiivseile jäälaineile, mis saavad alguse paigast, kus Terra Nova mäelt laskuv liustikuvoog Rossi šelfiliustikku tungib. Nood lained, mis esmalt ühinevad šelfiliustikuga kagusuunal, koolduvad vähehaaval edelasse. Meie 1903. aasta retkel, mil koos Hodgsoniga uurisime tõusulõhet Rossi saare lõunaküljel, seirasime ja visandlikult kaardistasime üht taolist lainerühma. Lained on väga pikad, moodustavad pööriseid ning oma retkel ületasime neid niivõrd diagonaalselt, et nad näisid palju pikemaina. Pinna erinevus oli märkimisväärne: harjal oli see kõvem ja orupõhjal pehmem. Kunagi ei kohanud me laineil midagi jäälõhede taolist.
Reede, 30. juuni 1911. Täna osutus tee meile liiga raskeks – me ei suutnud vedada korraga kaht kelku, niisiis sikutasime neid vaheldumisi, kella 11 kuni 15 päevavalgel ja kella 16.30 kuni 19.45 lambivalgel. Päeva jooksul läbisime vaid 3,5 miili. Teepind oli pehme ja liivjas ning ehkki lumel oli alati koorik peal, vajusid jalad ning kelgujalased tolli või kahe võrra sellest läbi.
Liikumist raskendav läbivajumine jätkus terve päeva ja jalgealune näis enam järele andvat pehmete, liivjate paikade äärel. Kuivõrd võisime selle üle otsustada, polnud viimased harilikult laialdased, aga neid esines erakordselt sagedasti, palju rohkem, kui ma suvel olin kohanud. Polnud mingit põhjust oletada, et nad vajusid rohkem kui 0,25–0,50 tolli. Külma oli täna hommikul 55° (48,5 °C), lõunal 61,6° (52 °C) ja 66° (54,4 °C) ööseks laagrisse jäädes. Kogu päev oli ilm vaikne ning matkates võisime idas ja kirde ning lõuna vahel virmalisi vaadelda.
[30. juuni. Terve päeva vedasime kelke ükshaaval, teepind oli õudselt halb. Paistab, nagu ei suudakski me siit välja rabelda. Viimane öö tõi kelguretke külmarekordi: –75° (–59,5 °C) kelgu peal, –69° (–56 °C) kelgu all. Olin suures magamiskotis ja enamiku ööst lõdisesin nii, et selg näis murduvat, siis sain pooleks minutiks sooja ning seejärel kordus kõik uuesti: pöörasin teise külje, kangestusin külmast ja suikusin veidi. Jalad on suutelised käima. Üks suur varvas on külmavõetud ja ma ei tea, kui kauaks see nii jääb.]
Laupäev, 1. juuli 1911. Tõusime üles kell 7.30. Koitu polnud näha, aga kui me kell 10.45 liikvele saime, võisime päevavalgel kelke ükshaaval vedada ja jätkasime nii kuni kella 15. Pärast lantši rühkisime samas vaimus kella 16.15 kuni 19.45 lambivalgel edasi. Pind oli liivataoline ja nii raskelt läbitav, et jaksasime vaid üht kelku aeglaselt vedada. Kogu päeva esines sagedasi läbivajumisi. Kokku edenesime ainult 2,25 miili. [Bill ja Birdie on väga ebaisekad ja abivalmid – mul on ju võimatu kanda prille ja olen seega raskes olukorras.]
Kella 17 ja 19 vahel olid toredad virmalised. Pikad kiired moodustasid idast lõunasse ulatuva, 45° kõrgusele küündiva laialdase kardina, mille võlvitise kõrval oli iseloomulik must taevas. Virmalised olid eredat, oranžkollast värvi.
Erebuse suitsu on olnud halvasti näha, mingit pikka suitsujuga pole, iga päev hõljuvad ida poole vaid väiksed pahvakud.
Möödunud öö minimaalne temperatuur oli –69° (–56 °C) ja täna hommikul oli meil –66,6° (–54,8 °C) ning –60,5° (–51,5 °C) kella 10 paiku. Selle külmaga sundisid ka kerged kagu- ja kirdetuuled meid edasimarssimisel ninakaitseid kasutama.
Märkus. Kõik selles ettekandes esinevad märkmed temperatuuri ja ilma kohta on võetud otse Bowersi ülestähendustest. Bowers tegi end ka vastutavaks teemõõturi näitude märkimise eest ja, kui Crozieri neemel viibisime, Rossi mere jääolude registreerimise eest. Samuti tegi ta täielikke märkmeid virmalistest ja hoolimata meid ahistavatest raskustest saatis kogu retke jooksul oma visadusega nii palju korda, et käesolevat ettekannet peab pidama samavõrra Bowersi kui minugi omaks. Pealegi on ta kogu ettekande läbi lugenud ja mind selle koostamisel materjalidega aidanud. Mida ma arvan temast ja Cherry-Garrardist taolise kelguretke kaaslastena, olen ma teile, sir, juba vestluses teatavaks teinud. Neid mõlemaid oleks võimatu üleliia kiita. Arvan, et nende kannatlikkus ja visadus oligi see, mis algusest lõpuni viienädalased ebamugavused mitte ainult talutavaks, vaid isegi enam kui meeldivaks tegi. Selle märkuse lisasin pärast seda, kui Bowers käesoleva ettekande oli läbi vaadanud.
Pühapäev, 2. juuli1911. Öösel oli minimaalne temperatuur –65,2° (–54 °C),
