otsustasime mitte barjääri edasi pressida, vaid võtta kursi otse Colbecki neemele. Sel juhul saime ka ees- ja tagapurjesid kasutada. Endiselt puhus tugev kagutuul, kuid alles 2. veebruaril kell 3 hommikul nägime otse ees rasket paakjääd, selle ees mitut väikest jäämäge.
Raskelt murdusid lained vastu paakjää serva. Muutsime kursi lõunasse ja pärast mõnetunnilist sõitu vastu pahurat lainetust pääsesime ümber jäävälja. Kella kaheksa paiku tuul nõrgenes ja natuke hiljem märkasime eespool tüürpoordis midagi, mis ilmselt oli jääga kaetud maa; lood näitas 208 sülda. Päev oli tore ja meil avanes hea väljavaade maale, mis Colbecki neemeks osutus: pikk kumer jääkuppel ilma ühegi kaljuta. Sekstandiga mõõdetud nurkade abil määrasime kindlaks, et kupli tipp oli 750 ning jääsein keskmiselt 100 jalga kõrge. Rannajärsaku ees ujus veidi paksu paakjääd ja suur hulk jäämägesid, aga kui me aeglaselt läbi jäätükkide liikusime, leidsime järsaku alt ka avavett. Nüüd olid meie väljavaated lausa hiilgavad: ilm oli ilus ning ees sillerdas vaba vesi. Kuid juba pärastlõunal me lootused purunesid. Umbes kümme miili Colbecki neemest ida pool sattusime massiivse, tugeva paakjää vööndile, kus leidus hulgana kinnikülmunud jäämägesid ja mis nii kaugele loodesse ulatus, kui mastikorvist näha võisime. Sõitsime jäävälja servani, peatusime, loodisime vett ja saime sügavuseks 169 sülda.
Mitmed hülged, kellest üks mereleopardiga sarnanes, ja mõned adeelia ning keiserpingviinid viibisid jääl, kuna antarktika tormilinnud igal pool ringi lendlesid.
Nii kaugele kui silm ulatus nägime kõikjal jäärünkaid, mis ei jätnud meile maabumispaiga leidmiseks mingit lootust.
Siin oli ka näha tõendeid tugevast jääsurvest. Meie lähedal asuva rünka 100 jala kõrgusel ülemisel serval paistis survejääseljandik, mis ilmselt oli tekkinud suure jäämäe tungimisel vastu rüngast.
Vastumeelselt pöördusime kell 17 ümber ja sõitsime tuldud teed tagasi. Võimaliku maabumispaiga võisime nüüd leida vaid Balloonilahes või mõnes barjääri idapoolse otsa abajas. Colbecki neeme juures oli sügavus 89 sülda. Terve öö sõitsime nii jääseina lähedal kui võimalik, aga nägime ainult kõrgeid rünkaid. 3. veebruaril kella kolme paiku hommikul hakkas puhuma tugev kagutuul, tuues kaasa madala udu, mis polnud aga nii tihe, et oleks takistanud meid hoidumast kalda lähedale. Peagi jäid küll rünkad madalamaks, kuid ilmusid nähtavale mõlemal pool vööri, osutades seigale, et laev sõidab mingisse lahte. See oligi paik, kus ma maabuda lootsin, kuid kahjuks oli see ka siin võimatu.
Täheldasime huvitavat seika, et lahe idakülg oli teravajooneline, kuid ilmselt piki barjääri serva voolava läänehoovuse kulutatud läänekülg oli tugevasti murenenud ja meenutas oma grottidega meekärge. Nägime kaht kitsukest kirdesse avanevat merekääru, millel polnud niigi palju laiust, et riskida laevaga sisse sõita; pealegi võis kirdest sissetriiviv ajujää lahekesed hõlpsasti sulgeda.
Pärastlõunal ilm selgines ja vaatlused kinnitasid, et asume ikka veel Balloonilahest ida pool. Kella 9 jõudsime paika, kus Balloonilaht pidanuks olema, ja laeva asukoha määramine näitas, et viibime vanast barjääri servast isegi lõuna pool. Balloonilaht oli kadunud! Keskööks saabusime Shackletoni Vaalalahe kohale. Võib ette kujutada meie üllatust, kui ümber idapoolse neemiku sõites märkasime merejää serva äärde kinnitatud laeva! Tundsin selles ära «Frami».
Suundusime lahte sisse, kinnitasime laeva natuke «Framist» eespool jää külge ja heiskasime oma rahvuslipu, mille peale meile vastati Norra lipuga. Polnud mingit kahtlust, see oli kapten Amundsen.
Viivitamata läksime Pennelliga «Frami» pardale ja kohtasime seal aluse komandöri leitnant Nielseni. Viimane rääkis meile, et Amundsen olevat teisel pool merejääd, kolme miili kaugusel asuvas laagris, kuid saabuvat kella 9 paiku tagasi laevale. Läksingi seepärast varsti pärast kella üheksat uuesti «Frami» pardale ja leidsin eest Amundseni, kes meile oma plaanidest jutustas. Ta oli viibinud siin alates 4. jaanuarist. Reis läks hästi ja paakjää oli neid ainult neli päeva kinni pidanud. Amundsen oli kavatsenud talvitada Balloonilahes, kuid leidnud selle kadunud olevat, jäi ta peatuma Vaalalahte kui kõige sobivamasse paika.
Amundsen kutsus mind oma laagrit vaatama ja ma läksingi sinna koos Pennelli ja Levickiga. Leidsime, et ta oli püstitanud oma onni šelfiliustikule, kolme miili kaugusele kaldast. Laager paistis olevat meisterlikult sisse seatud: ruumikas onn mahutas endas köögi ja elutoa, mille seinte ääres asusid kahekordsed koid; välja oli püstitatud mitu telki ja ümberringi oli tulpade külge seotud 116 toredat gröönimaa koera.
Peale Amundseni enda oli retkkonnas ka Johansen, kes koos dr. Nanseniga oli osa võtnud kuulsast 1897. aasta kelguretkest, ja veel seitse meest. Pärast kohvijoomist ning jalutuskäiku ümber laagri tuli Amundsen koos kahe kaaslasega meiega ühes ning einetas «Terra Noval».
Varajasel pärastlõunal, olles mõõtnud sügavusi ja võtnud proove põhjavõrguga, väljusime lahest. Suundusime piki barjääri läände, kus oli ikka veel üle 100 miili jääserva, mida me polnud näinud.
Väljaspool lahte tabas meid ebaõnn, sest sattusime vastakuti edelatuulega. Et ilm püsis selgena, hoidusime barjääri ääre lähedusse, kuni jõudsime 170° läänepikkusele, kust me itta liikudes olime jääservast eemaldunud. Kusagil polnud me näinud ühtki abajat ega võimalikku maabumispaika. See oli meile kõigile suureks pettumuseks, kuid parata polnud midagi. Jäi üle vaid McMurdo väina tagasi pöörduda, pearühmaga ühendusse astuda ning proovida seejärel maale minna kas Smithi abaja ümbruskonnas või Victoria maa põhjaranniku võimalikult läänepooles osas ja võimaluse korral uurida tundmatut randa Põhjaneemest läänes.
Suundusime järelikult täiskäigul Evansi neemele ja hoolimata tugevast edelatuulest jõudsime sinna 8. veebruari õhtul.
Otsustasin siin meie kaks poni maale saata, sest Victoria maa mägisel rannikul oleks neist vähe kasu, ja Norra ekspeditsiooni silmas pidades mulle tundus, et lõunarühmal läheb kõiki kättesaadavaid veoloomi tarvis.
Pärast ponide kaldaletoimetamist sõitsime liustikukeele juures oleva merejää äärde. Siit matkasin koos Priestley ja Abbotiga, kaasas ärasaadetavad kirjad, Onnineemikule, kust laorühma mehed pidid tagasiteel läbi astuma. Matkatee oli hea ja umbes kella 3 paiku jõudsime laevale tagasi. Siis asusime liustikukeele juures laevale vett võtma. Sealjuures leidis aset õnnetusjuhtum, mis võinuks tõsiselt lõppeda. Laev seisis pardaga jää äärde kinnitatuna ja Abbott oli just laevalt maha minemas, kui suur jäätükk, millele ta astus, lahti murdus ja koos temaga laeva ning jääserva vahele langes. Õnneks Abbott viga ei saanud ja tõmmati peagi läbimärjana «Terra Nova» tekile tagasi.
9. veebruaril kella 20 olime oma toimetustega maha saanud ja tüürisime soodsas kagutuules, kuid paksus lumesajus, põhja poole.
12. veebruari pärastlõuna jooksul tugevnes tuul maruks, millega kaasnes äge lumetuisk. Et me nii halva nähtavuse juures ei tahtnud Adare’i neemele läheneda, jäime alumise groottopsli all triivi. Adare’i neem oli meist siis 20 miili kaugusel nordvestis.
Öö vältel kõvenes tuul veelgi ja tugev torm kestis kuni 15. veebruari õhtuni. Hoolimata väga kõrgest lainetusest oli meie kerge laev üsna kuiv, kuid võttis aeg-ajalt siiski tekile mõned jäised vood, mis pärast eelmist tormi parandatud umbreelingud minema uhtusid.
Söevarude kahanemisel muutus olukord tõsiseks; kui torm veel kaua peaks kestma, ei paista maabumisest küll midagi välja tulevat, sest Pennell pidi säilitama küllaldaselt sütt Uus-Meremaale naasmiseks.
15. veebruari õhtul tuul veidi vaibus ja järgmisel hommikul saime kella kümneks auru üles ning võtsime kursi Adare’i neemele, mis nüüd oli meist 110 miili süüdvestis. Pärastlõunal hakkas kagust jällegi kõvasti puhuma, kuid alumisi topsleid kasutades suutsime enam-vähem oma kursil püsida. Lumepugid
