Smithi abajast otse idas ja umbes 2 miili kaldast.
Välja arvatud lääne pool asuvad Lyalli saared ja mõned kõrged kaljurahnud, oli siinne maa peaaegu kõikjal liustikega kaetud; paistsid vaid üksikud kivirünkad.
Et läänes laius raske paakjää, siis olime sunnitud piki randa itta suunduma, kus meri oli jääst üsna puhas.
Mõned suured jääpangad ujusid päris kaljude all ja hõõrusid randakäivas tüünungis kriginal vastu rahne. Olin väga pettunud, kui nägin, et kaldajärsakul pole astangut, mis võimaldanuks teha kelguretke läände. Kaldarahnud olid mitusada jalga kõrged ja ainult seal, kus liustikud alla vajusid, ulatusid viimaste otsad 50 kuni 100 jala kõrguseni.
Liikusime järjest ida poole, hoidudes kalda vahetusse lähedusse, et paremini märgata võimalikku maabumispaika.
Maastikupilt oli siin suurepärane. Pärastlõunal sõitsime sisse Robertsoni lahte ja tegime kindlaks, et meid kannab tugev hoovus, mis osutus seda soodsamaks, et SSO-st hakkas jällegi puhuma vali tuul. Maastik muutus veelgi metsikumaks: tohutu tornina kõrgus me peade kohal Admiraliteedi mäeahelik, mis oli nii järsk, et lumi ja jää vaid orgudes võisid pidama jääda ning igalt poolt paistis paljas kivi.
Suured liustikud täitsid kõiki orge, mille veerud olid nii järsud, et liustikud ülevalt kuni alla olid lõhedega tihedalt kaetud.
Kella 17 paiku jõudsime Dugdale’i liustiku kohale, mis kolme pika, ajuti vaid 10 jala kõrguse keelena välja roomab.
See liustik näib pärast Borchgrevinki ekspeditsiooni suuresti muutunud olevat, sest viimane kujutas seda kaardil ainult ühe pika keelena. Talvitamiseks see koht polnud hea, sest jääpind oli lõhestatud ja liustiku küljed ronimiseks liialt järsud; jääkeel oleks küll sobinud pardaga sildumiseks ja tagavarade lossimiseks, kuid õnneks me ei proovinudki seda teha, sest nädal hiljem murdus osa jääkeelest ära ja triivis merele.
Pärast seda kui olime vaadelnud Yorki hertsogi saart, tossutasime lahesoppi, aga seegi ei andnud tulemusi. Kesköö paiku tegime pöörde ja suundusime Ridley rannikule, Adare’i neeme lääneküljel asuvale kolmenurgelisele laugele merekaldale, kus 1900. aastal talvitas «Lõunaristi» retkkond. Olin väga seal talvitumise vastu. Nii kaua kui Robertsoni laht pole kattunud jääga, ei pääse sealt mandrile kelguretki tegema, sest poolsaare rannakaljud langevad püstloodis merre.
Et aga Pennellil söevarusid vaid Uus-Meremaale naasmiseks jätkus, jäime 18. veebruaril kell 3 Ridley ranniku lõunaosa vastas ankrusse ja alustasime tagavarade lossimist. See oli külm ja märg töö. Kalda ääres triiviv ajujää ning murdlainetus tegid paatidele randumise tülikaks. Kalda lähedal läks vesi madalaks; see tähendas meile kandamitega randa ja sealt tagasi paatide juurde kahlamist. Merepõhja puudutades pöördusid paadid mitu korda pardaga vastu lainet ja täitusid poolenisti veega. Töötasime kella kolmest kuni keskööni ja hakkasime pühapäeva hommikul kell 4 jälle pihta.
Kõigi töökus oli lausa suurepärane. Eriti paistis silma puusepp Davies, kes onni ehitusel töötas 48 tundi järjest. Kaks korda katkestas lahte sissetriiviv raske paakjää meile ühenduse laevaga.
Esmaspäeva hommikul kell 4 oli kõik maale toodud, laevameeskond läks uuesti pardale ja alus võttis kursi põhja, kuna meie surmväsinud retkkond veel mõneks tunniks magama heitis. Üks Borchgrevinki onnidest seisis veel püsti, oli aga poolenisti lund täis; teisel polnud enam katust peal ja seda olid ilmselt mitmed pingviinipõlvkonnad pesitsuspaigana kasutanud. Pärast esimese hüti lumest puhastamist leidsime seal üsnagi mugava peavarju seniks, kui oma onni ehitasime. Välja arvatud 21. veebruar, mil lumetorm meist üle käis, valitses onni ehitamise ajal ilus ilm, mille eest olime väga tänulikud, sest ehitustöö ja kõigi tagavarade üleskandmine andsid meie väikesele rühmale tükiks ajaks tegemist. Tavaliselt alustasime tööd igal hommikul kell 6 ning lõpetasime õhtul 20 ja 21 vahel; selleks ajaks olime juba päris väsinud.
Eksikombel sai laevalt ainult kaks haamrit maale toodud ja nii pidid neli õnnetut töömeest kasutama Priestley geoloogivasaraid. Need on rasked, kivimite purustamiseks mõeldud kohmakad tööriistad ja meie katkiste sõrmede järgi otsustades tundis nende haamrite tegija oma tööd. Reedel pidime äärepealt rabanduse saama, kui laevalt lossitud viitteistkümmend külmutatud lammast uurides leidsime, et need on kaetud rohelise hallitusega.
Lambakered pidid juba laeval sellises seisukorras olema; sest kohe pärast nende lossimist olime nad jäässe matnud; igatahes pidime lambaliha ännide suureks rõõmuks kõlbmatuna ära viskama. Aga pingviine ja hülgeid leidub siin ohtrasti ning seepärast pole värske liha puudust karta.
Laupäeval tööd tehes kuulsime ülalt lahesopi poolt valju kärgatust ja läbi pikksilmade nägime, et Dugdale’i liustiku keelest oli suur tükk lahti murdunud.
Sellel laupäeval hilisõhtuni tööd rabades saime onni välisküljed valmis ja mehed kolisid sisse. Pühapäeval võtsime vaba päeva: võisime endid pesta ja oma riideid vahetada; ennelõunal pidasime jumalateenistuse ning hiljem oli meil võimalus ümbruskonnas ringi vaadata.
Vaade on suurepärane. Lõunas näeme Admiraliteedi mäeahelikku üle 10 000 jala kõrgusele kerkivate Sabine’i, Minto ja Adami mägedega. Kaugemal läänes pole mäed nii kõrged, kuid on täielikult lumega kaetud ja laskuvad kallakuna Põhjaneemele. Meie selja taga, poolsaarel, paiknevad Adare’i neeme mustad basaltkaljud ja ühes kohas paistab hõlbus juurdepääs kaljutipule.
Kui laevalt maale tulime, leidsime Borchgrevinki onnis elamas üksiku sulgiva pingviini. Lind oli väga nördinud, et ta onnist välja visati ja seisis meid hurjutades terve päeva ukse ees. Meiega kui vaatamisväärsusega tutvuma saabunud pingviiniparvede ees esines ta ekskursioonijuhina. Kahjuks sai nii mõnigi uudistaja koksu pähe ja viidi jääkeldrisse hoiule. See oli nende väikeste sõbralike lindude suhtes, kes meie vastu nii suurt huvi tundsid, brutaalne tegu, kuid pingviinid ja hülged moodustasid meie ainsa värske lihavaru.
Pühapäev, 5. märts. Tänu ilusale ilmale jõudsime möödunud nädalaga hulga tööd ära teha. Onn oli valmis ja eile õhtul kolisime sisse ning pühitsesime seda sündmust suure kütmisega. Olime jõudnud üles seada ka meteoroloogiaonni ja uuristada lõunakaldale heidetud väikese jäämäe sisse ilusa jääkeldri. Õnnetuseks sööstis üks suur murdlaine juba järgmisel päeval pärast keldri täitmist üle jäämäe, mis kohe lagunema hakkas. Vaevu jõudsime veel päästa sinna talletatud nelikümmend pingviinikeret ja kanda need uude, kaugemal asuvasse jääkeldrisse, mille ehitasime jääga täidetud kastidest. Kogu siinne lauge rand on juba paljude sugupõlvede jooksul olnud suviti pingviinide haudeasundus. Seda tuletas meile pidevalt meelde vänge lõhn, mis eriti onnis ninna kargas. Enne põranda paigaldamist puistas Levick aluspõhjale kloorlupja. Selle töö tegi ta väga põhjalikult ja hingas sealjuures sisse nii palju gaasi, et pidi mõlemast silmast pimedana, kibeda kurgu ning tugeva nohu sümptoomidega oma koisse heitma.
Täna pärastlõunal ronisin koos Abbotti, Priestley ja Levickiga Adare’i neeme kõrgeimale tipule, kus nautisime üle lahe avanevat toredat vaatepilti: järsu kaljuseinana laskus poolsaare idakülg Rossi merre. Umbes 1000 jala kõrguselt kogusime mõned ilusad kvartsi ja rändrahnude tükid ja Levick tegi mõned head ülesvõtted Admiraliteedi mäeahelikust. Alla ronides leidsin kaljudelt mõned rohelised vetikad.
Esmaspäev, 6. märts. Asusime kivisöe ja muude tagavarade kallale ning tassisime need kõik üles onni juurde, kus need vastu tuulepoolset seina üles kuhjasime.
Meil on nüüd välja kujunenud kindel päevarežiim: kell 7 tõuseme magamast, kell 8 on hommikueine, lõunat sööme kell 13 ja õhtust kell 19.
Ilm on päris tore, temperatuur püsib 18° F (–8 °C) ja 20° F (–6,5 °C) vahel, kuid puhub külm idatuul.
