Väikese vaheaja järel jätkas ta:
«Ma märkasin, et see ei ole paljas harjumus, nii väga kui ma sinuga olen ka harjunud, nii väga kui sa mul igatahes puudusid. Ei, vaid see, millest sulle tunnistust tahan anda, on enam. – Kas mõistad, Maarja?»
Ta laskis poolküllakile ja vahtis imlikult palumisi tüdrukule otsa.
«See on armastus, Maarja,» ütles ta siis poolsosinal.
«Ma palun sind, ära sõitle mind, ära pilka, ära pane pahaks, ära keela mind edasi kõnelemast! … Sa oled mulle armsaks saanud – ma ei mäleta, mis ajast saadik; aga väga armsaks, üle kõige armsaks oled mulle alles nüüd saanud, sellest vastmöödunud juhtumusest saadik … Sa oled mulle nüüd nii armas, et ma – sinust enam kunagi ei suuda lahkuda!»
Ta oli väljendanud viimase lause kirgliku rõhuga, kusjuures ta täis ärevust püsti vibas. Ta vaadegi oli elavust ja läiget saanud.
«Mis see tähendab?» küsis Maarja pikkamisi, ja ta põskedele heitis nagu kerge valge loor.
«See tähendab, et sa oled minu, ma ei anna sind ühelegi teisele, et sa oled, saades mu naiseks, kasvanud mulle hinge külge. Mul on suuremad õigused sinu kohta kui kellelgi teisel ja neid õigusi ei taha ma käest anda. Ma olen värisenud sinu elu pärast, olen jumalat palunud sinu pääsu eest, olen sind unes ja ilmsi oma naiseks hakanud pidama ja selleks pead sa ka ilma ees saama.»
Maarja oli keeletu. Seda nõuet kapteni poolt ei olnud talle uneski meelde tulnud. Kas naljatas ta või oli mõistuse kaotanud?
«Aga kui ma ei taha!» vallandus ehmatusehüüd tüdruku suust.
Anderson võttis jälle istet. Ta ei puutunud näpuotsagagi Maarjat, aga ta kummardas näo tema rinna ligidale ja sosistas alandlikult, anuvalt nagu lapsuke:
«Sa võtad minu tahtmise täita, sest ma palun sind! Sul saab hea olema minu juures, sest ma armastan sind. Sul ei saa millestki puudust olema, sest ma olen rikas. Sa saad minust varsti lahti ja võid armsamale mehele minna, sest ma olen haige ega ela kaua. Sa saad kõik minu päranduse ja oled rikas. Ja selle rikkuse saad varsti – varsti …»
Ta kuulatas hinge tagasi hoides. Ja kui Maarja tummaks jäi, kordas ta kurvalt:
«Ma olen haige ega ela kaua … Ma tõotan varsti surra … Siis oled ilus ja rõõmus ja rikas lesk – täiesti prii …»
Maarja ärkas nagu piinavast unenäost. Ta hakkas pead vangutama esiti pikkamisi, mõttes, siis ikka ägedamalt.
«Ei!» ütles ta viimaks.
«Ei?» kordas kapten nukralt.
«Ei.»
Anderson laskus kehaga raskelt tooli toe vastu tagasi. Ta pigistas silmad nagu väsinult kinni ja vaikis. Ta nägu avaldas järsku tusast mõrudust, siis sapist viha ja viimaks mürgist tigedust. Nüüd oli see nägu jälle inetu, – nii inetu, et Maarja pööras silmad teisale.
«Sa unustad, laps, et ma sind ses suhtes paluda ei tarvitsegi,» võttis kippar täiesti muudetud häälel sõna. «Ma võin niisama paha inimene olla, nagu ma hea inimene olen. Ma võin niisama kangekaelne olla, nagu ma järeleandlik olen. Pea seda meeles, Maarja … Sa unustad, et sinu raha jäi veel minu kätte hoiule …»
Summutatud karjatusega kargas Maarja püsti.
«Paul!»
Kippari sinakate huulte ümber vinetas kahjurõõmlik irvitus. Pikkamisi lisas ta juurde:
«Ma võin selle raha oma igavesegi hoiu alla jätta … Või arvad, et ma ei või?»
Maarja ei saanud sõna suust. Laial hirmunud pilgul vahtis ta ainiti Andersoni otsa.
«Ja veel midagi,» tähendas viimane külmalt. «Sa unustad, et ma Mait Näkisaare silmad võin avada …»
Uus hoog tardumust tuli Maarja üle. Aga imeks võis panna, kui lühikeseks ajaks. Maarja pidas nõu. See kestis ainult paar silmapilku. Siis oli otsus valmis. Ma nägin, et ta mind armastab, arvatles ta välgu kiirusega; armastab ta mind aga, siis pole veel midagi kadunud, siis on veel kõik võita … Armastaja vastupanek on nõrk, kui sa teda ähvardad lahutusega. Sellepärast ole mureta, Maarja, ta k a o t a b kindluse.
«Sinu soovi ei täida ma iialgi, sa võid teha, mis tahad … Ma ei oleks uneski võinud arvata, et sa sihuke kelm ja sõnamurdja oled … Ütlen veel kord: ei iialgi! Kas mõistad: ei iialgi! Saagu minust, mis saab; teed oma õeluses, mis teed, mina jään oma otsuse juurde … Ühtlasi oleme sest tunnist peale teineteisest lahkunud. Niipea kui ma teise asupaiga olen leidnud, pööran ka sellele majale selja.»
Maarja oli külmalt, rahulikult, kindlalt rääkinud, nii väga kui ta süda sees ka värises ja põles. Rutulisel, ühtlasel sammul sammus ta kambrist. Kahju, et ta seda pilku ei näinud, millega kippar talle järele vahtis: ta oleks juba kohe märganud, kumma poole võit kaalus, – ta oleks oma otsusega väga rahul olnud …
Kui uks tüdruku järel oli kinni läinud, laskis Anderson oma ehmunud silmad nõutult toas ringi käia. Ikka enam kössi lõdvenes ta keha toolil, paistes ses olekus vanana, rauklik-vanana ja haletsemisväärt inetuna …
Nad ei sobitanud teineteisega küll erilist lepet ja nähtavasti ei olnud kumbki kindlale otsusele jõudnud, mis nende vahe selgitamiseks üldse ette võtta. Aga lahkuminek jäi siiski tulemata. Ajalt ootasid nad asjale lahendust. Kapteni palvetel jäi Maarja majasse, ja Maarja palvetel andis kapten tüdruku väärtpaberid enda hoiult talle kätte. Kas taganes Anderson seega oma kavatsusest Maarjaga abielluda? Kes seda teadis. Isegi Maarja mitte. Kipparil seda vaja ei olnud, sest veel jäi talle mõjuv abinõu kätte, et Maarjat sundides rõhuda: saladuse paljastus Mait Näkisaarele. Sest ilma selle meheta ei olnud rahal Maarja silmis väärtust. Maarja oli küll näinud, et rahaga võib ilusaid riideid osta, aga see oli ka kõik. Muud lugu ei mõistnud ta rikkusest pidada. Oli ta ju oma üksikus kolgakülas harjunud nägema, et rikkad taluinimesed elasid just niisama kui need, kel ei olnud peale igapäevase leiva muud vara. Rikas Tõntsu talu pärisomanik sõi sama leent, kandis sama kodukalevit, ostis tütardele samad rätid nagu väikese Antsu koha rendiperemeeski. Ei, sel olukorral oli rikkus tühine. Maarja teadis oma rikkusel üheainsa otstarbe olevat: saada Mait Näkisaart – aina Mait Näkisaart – osta meheks.
Mida ligemale jõudis kevad, seda viletsamaks läks kapteni tervis, seda kardetavamal edul kahanes ta kehajõud. Lugu oli kevaditi küll ikka nõnda olnud, aga nii viletsana ei olnud haige end veel kunagi ennemalt tundnud kui tänavu. Lehekuu alguks oli ihunõrkus viimaks nii kaugele arenenud, et Anderson enam sängist ei lahkunudki. Võib olla, et kehaliku haiguse kõrval ka hingelised piinad ta elujuurte kallal närisid, sest teda kuuldi palju ohkavat ja palju palvetavat. Ta nõudis vahetpidamata Maarja järele, kes üsna tüdines tema sängi ees istumast ja temale tasase häälega unelaulu laulmast. Viimasel ajal laskis kippar vaimulikke laule laulda, surmalaulud aga keelas ta Maarjale ära.
See oli ühel vihmasel, pimedal ööl, kui haigetoast kaks korda vali karjatus rõkkas – karjatus, mis tuli otsekui inimese suust, kelle kallale tungib mõrtsukas. Leenu kargas asemelt, kus ta riietunult puhkas, ja jooksis majahärra kambrisse. Kapten Anderson põlvitas keset tuba põrandal. Ta väävlikarvalisest kõdunenud näost, ta pärani aetud klaasistest silmadest paistis ahastav hirm. Ta värises kogu kehast ja hoidis ristilöödud käsi pealael. Öölambi vidusel valgusel oli terve ta kuju nii heidutav, et julge, pikalise loomuga Leenugi ehmus.
«Ui, sa taevas, mis härral viga on?» hüüdis ta lävelt,
