vanapoiss, kes kolme-nelja aasta eest oli siia asunud, omandades mõisaomanikult maja ning väikese krundi. Maarja teenis sügisest saadik tema juures toatüdrukuna ja ühtlasi keetjana. Välise ja muu mehetöö tarvis pidas kapten külast käiva palgalise. Ta ise elas täiesti üksikult. Ei olnud ta läheduses peale paari koera, mõne võõramaa linnu ja ühe väikese ahvi ainust hingelist, ei olnud tal külastki käimas sugulasi, sõpru, tuttavaid, välja arvatud vahest meremees Mait Näkisaar, kelle kui ainuma lähedal elava ametivenna vastu Anderson teatavat sõprust ilmutas.
Maarja jooksis trepist kiiresti üles ja astus, niisama tasa avades kui kinni pannes, ruumikasse kööki. Aga ettevaatusest hoolimata kuuldi toas tema tulekut.
«Maarja!» hüüdis lähema kambri ukse tagant poolvärisev, otsekui roostetanud, ent mitte kare ega pahane mehehääl.
«Rebane, kes sa kõik haistad ja kuuled!» siunas Maarja tasakesi, astus aga, kui ta suurrätiku oli ümbert heitnud, rutusti tuppa.
See oli kapten Andersoni lugemis-, kirjutamis- ja suitsetamistuba. Neljanurgeline suur ruum kollaseks värvitud krohvseintega, valgeks lubjatud lae ning helevalgeks küüritud laudpõrandaga. Oma sisemise seade ja ehte poolest avaldas ruum «kaugel käinud ja palju näinud» reisimehe maitset: seintel rippus kõiksugu hoiuväärilisi sõjariistu kõverast türgi mõõgast indiaanlaste tapakirve ja neegrite vibupüssini; võõramaa jahimälestusi elevandikihvadest kaljukitse-sarvedeni; siis kõiksugu haruldasi kive, pille, ja konnakarpe ning muid leiuesemeid maalt ja merelt. Riiulitelt vaatas maha täistopitud kaugemaa sulg- ja muid loomi. Akende ees suuremates ja väiksemates traatpuurides, kudistas kirjusulgseid linde, nende seas paar papagoisid laest rippuvatel kiikpuudel, ja põrandal ning toolidel ronis väike hispaania ahv, tehes oma kelmistükke kahe kena, haruldast tõugu koeraga, kes lamasid kirjutuslaua ette laotatud tiigrinahal.
Kõige haruldasem selles haruldases ümbruses oli aga majaisand ise. Teda nähes pidi võõras kõigepealt kohkuma, siis halbu tundeid saama ning viimaks vaesest mehest aiva heldima.
Kapten Anderson on näost väävelkollane. Kuigi sel näol on palju lihavat paksust ja laiust, seisab nahk tema peal ometi nii paljudes kortsudes ja kurdudes, et meest võiks saja-aastaseks mullakeseks pidada. Tema silmadel on ähmane, klaasine läik ja ta peast on juuksed peale kerge halli härmatise kadunud – ta näib selle peaga nagu kana udusulil. Kippari käed värisevad, silmad pilutlevad ja huuled liiguvad vahetpidamata: ta nagu püüaks viimaseid vastastikku kasta. Kogu ta lai, ümarik, sidrunkollane nägu on habemest täitsa lage. Anderson ei ole veel viitkümmend aastat vana, aga kes teda esimest korda näeb, peab tahtmata mõtlema, et ta nii oma ihu vanaduse kui ka tervise poolest haua äärel seisab.
Kippar Anderson, vaene, on morfiumi ori ja ses haiguses parandamatu. Kord hirmsa laevaõnnetuse tagajärjel närvihaigeks jäänud, hakkas ta arsti käsul seda rohtu unepuuduse vastu tarvitama. Aga nagu tuhanded enne teda, sattus õnnetu kippargi salaliku mürgi meelevalda, ilma jõudu leidmata sellest loobuda.
Ta pidi ameti maha jätma ning otsima vagusas, üksildases maaelus, terve õhu ja metsalõhna kaudu paranemist. Aga nagu niisuguste katsetega taotseb lugu olla: vaim on valmis, liha nõder. Kapten Anderson kinnitas ja vandus endale iga päev: ma olen oma himutõvest vabanemas – ent seejuures ei lasknud ta oma morfiumitagavara iganes otsa saada; ruttu muretseti, kui seda oli karta, Peterburist salateedel lisa, ja nõnda kestis pahe edasi. Kui ta kuu jooksul päev-päevalt tarvitatavat annust oli hakanud vähendama – järsk loobumine tundus talle võimatuna – siis langes ta järgmisel kuul seda sügavamale oma kurba kiresse. –
«Noh, Maarjake, kus sa siis nüüd jälle käisid?» küsis kapten häälega, millest välja värises haiglane ärritus – vist küll tahtmata, sest mees ise püüdis teha lahket ja naeratavat nägu.
«Kus ma käisin?» vastas tüdruk. «Kus ma siis na käisin? Käisin külas mune otsimas.»
«Ma ei mäleta, et ma seda käskisin.»
«Miks ei käskinud,» valetas Maarja, teades kapteni mälunõrkust, «käskisite ammu juba, kui kurtsin, et munad otsas. Aga kuigi ei oleks käskinud, eks hoolas teenija pea isegi teadma, mida majas tarvis.»
«Hea küll, hea küll, aga kus su munad siis on?»
«Ei saanud ühtegi.»
Kapten naeris iseäralise lühedusega, nagu keelaksid seda pistjad, ja ta tuhmid silmad pilutasid tüdrukule kentsakal elavusel vastu.
«Mune ei saanud, aga Mait Näkisaart said vist küll näha?»
«Jätke mind rahule oma Näkisaarega!»
«Maarja! Maarja!» ähvardas kippar näpuga, aga naerataval näol. «Kohe tuled mu juurde ja tunnistad üles, et olid Mait Näkisaarega koos.»
«Mul pole midagi tunnistada. Ennäe nüüd!»
«Ruttu minu kohtulaua ette – vastu punnimata!» kamandas kapten heal naljatujul.
Maarja nihkus talle tõrkumisi sugu lähemale. Kippar sai ta põllest kinni kahmata ning rebis Maarja nüüd enda ette.
«Teil oli Maiduga maha tehtud, et saate täna õhtul veel üksinda ning salaja metsas kokku eks? Vasta, ilus patuori!»
Kippar vahtis seejuures Maarjale põnevusega, mis aga nähtavasti asja enese kohta ei käinud, priskesse näkku ning näpistas tal lotti ja põske.
Maarja hoidus kollasest vanamehest alati vastikustundega eemale, ja kui viimase värisev, niiske, kronkssõrmeline käsi teda püüdis puudutada, mida väga sagedasti juhtus, siis põgenes Maarja tundmustega, mis polnud jälkusest kaugel. Ka praegu, kus ta Andersoni sõrmi oma ihu küljes tundis, käis jubekas värin ta liikmeist läbi, aga – Maarja jäi paigale; Maarja katsus rõõmsalt, kelmikalt naerda, ta lõi kipparile hepitamisi käe peale.
«Ja mis siis, kui olin oma peigmehega koos?» küsis ta, julgesti vastu naljatades.
«Peigmehega? Ohoo, või nii kaugel juba!»
«Võib olla. Kõik võimalik. Noor veri …»
Kippari nägu tõmbus märksa tõsisemaks, kuid ruttu katsus ta seda varjata.
«Ma usun, see on uus vale.»
«Mispärast vale? Kas ma Maidule ei kõlba? Või ei kõlba Mait mulle?»
«Miks mitte … miks mitte … Hm, kui see tõsi oleks? … Õige küll, see on väga võimalik … Kahju, Maarja, kahju!»
Anderson tõmbas käe tagasi, vajutades ta taskusse, ja urises katkelisi lauseid edasi.
«Kahju?» küsis Maarja kunskoppi. «Millest on kaptenihärral siis kahju?»
«Hm, sellest, et ma va Maitu nii tihti siin lasksin käia. Olin ettevaatamatu, ogaralt ettevaatamatu! Ta krants mängib hästi kaarte – see’p see oli! Aga sarvik viigu ta kõige kaardimänguga, kui – kui –»
«Mis «kui», kaptenihärra?»
«Ja jah, ja jah,» pomises Anderson pooldis iseenesele. Eks ma märganud ammugi, kuidas tüdrukul silmad peas põlesid, kui selle va pika laisa poisi varju aga ukse vahel oli näha! Ma olin tõesti liiga – liiga – noh, olgu peale …»
Ta hakkas tüdruku soojadest kätest tugevasti kinni ja ta silmad liikusid Maarja nägu, kaela ja rinda mööda üles ja alla.
«Ma loodan, et sa mõistlik tüdruk oled,» ütles
