on – on Saare – ei mitte – kuidas seda hüütakse? – S o o m e m a a l, ta on, – jah, Soomes …»
Mait hakkas hoide naerma. Ta avaldas seeläbi kahtlust. Et aga Maarja nägu ikka veel «prohvetlikult» tõsiseks jäi, lisas ta kergemal toonil:
«Võin vanduda küll, kui just soovid. Ja jaksan ka sõna pidada … Aga kuule, Maarja, ehk läheb liiga kaua aega, kuni oma tädilt need tuhanded kätte saad? Teise inimese surma oodata – see on mõnikord igav asi.»
«Kui palju annad mulle aega?»
«Noh, ütleme paar – ütleme kolm aastat. Nii kaua võin oodata – olen ju veel noor. Aga mitte kauem … Parem juba, Maarja, ütleme kaks aastat – kes teab, mis siiski võib juhtuda.»
«Kas vannud sedagi?»
«Vannun, kui tahad … Sa tead, ma ei valeta ega murra sõna, ja kui keegi tohiks öelda, et Mait Näkisaar ei ole aus ja ustav poiss, selle lööksin siiasamasse maha … Nüüd aga, Maarja, las mind minna! Taat ootab … Jäägu, kuidas rääkisime – jumalaga!»
Maarja võttis ta käe. See oli nii soe, Maarja omad jääkülmad ja kohmetanud.
«Millal saab sind jälle näha, Mait?»
«Võib-olla tulen tulevaks talveks; võib-olla jääme laevaga kuhugi kaugemale jäässe; võib olla, et olen maailma teises servas, – siis mitte … Head õhtut, Maarja!»
Ta vabastas käe ja pööras selja. Korraga tundis ta Maarja käsivarsi oma kaela ümber …
«No noh! No noh!»
Tüdruk vahtis talle näkku, innukalt oodates. Et aga Mait uuesti oma nurisevat «no noh» kuulda laskis, tõmbas tüdruk käed tagasi ja tegi kiiresti minekut.
«Kui ta oleks vanatüdruk ja tahaks noort poissi ja kõneleks ning teeks selle tõttu rumalusi, siis peaksin seda nõtruseks. Siis võiks naerda ja andeks anda. Aga nii, nagu ta on – noor, priske, väle tüdruk, kuigi natuke nii – nii – vanad naised ütlevad, edev – aga nii, – mis ajab teda minu järele jooksma? Sihuke tüdruk ei peaks meest saama? Mis peavad siis vanad ja inetud tegema! Neidki võetakse. Mis pagan ta minust õieti leiab? Seda tahaksin teada saada. Vanatüdrukul on nõtrus – aga temal?»
Neid mõtteid kerides ja pead raputades väntas Mait Näkisaar oma suurte jalgadega ranna pehmet, kohedat liiva mööda kodu poole. Ehk ta küll sügavasti enda ette maha vahtis, komistas ta siiski tihti ning jalad vajusid siin ja seal tümasse. Võib olla, et ta halvast teest pahandas, sest kulm läks tal ikka enam kortsu ja lahketujuline ei olnud ka urin, mis tiheda mustja habeme seest kuuldavale tuli.
«Lambapea, kes sa oma vandumisega olid! … Nali on ju nali ja tühine kõik, mis ta sulle loris, – aga just nalja pärast ei tohi mees oma sõna anda, veel vähem vanduda! … Mida inimene kõik ei plära – ei asja ees, teist taga! … Säh, nüüd võib viimaks veel öelda, et olen talle lootusi andnud! – Kurat!»
Selle tugeva lõppsõna järel vaikis Mait tüki teed. Siis mõnas ta edasi.
«Halvaks läheb teine mu meelest, mida rohkem ta peale mõtlen! … Tüdruk, kes ise ennast topib … tüdruk, kes vägisi … tüdruk, kes poisi kaela – pääh! … Kust peaks ta neid tempusid olema õppinud? Talutüdruk! Linnas – jah, seal! … Mõisas oli teine, sai sealt lahti – ütleb, proua tigeduse pärast, – aga mõisas – ega see veel ole linnas, kus tütarlapsed, nagu olen näinud …» Mait köhis ja nuuskas nina ja pühkis habet, enne kui pomises edasi … «Mõisas – ega tea? Mõlemad tudengid, paruni pojad – vanem esimene tükimees – Aga tühja ka! Mehele, mehele – see’p see on! Mis tüdrukuil meie päevil muud! … Aga tüdruk, kes ise ennast topib – pakub – vägisi – pääh!»
Ta kiirendas samme, ja tuhkjat teed vandudes ruttas ta pimeduses väikese rannaküla poole, mille mustavad hurtsikud kalda käänu tagant hakkasid nähtavale tulema.
Rohkem kui Maidul oli Maarjal mõtteid ja tundmusi. Ta jooksis paarsada sammu tagasi vaatamata, peatus siis valjusti tuksuval rinnal ning püüdis noormehe kaugenevat ilmingut põõsaste vahelt, mis siin kohal kallast palistasid, silma saada; ta nägi Maitu veel, aga varsti kadus selle kõrge kogu pimedusse ning ühe kaldakühmu taha, ja Maarja seisis üksinda madalas lepikus, mille märjad külmad urvad tema käsi ja õhkuvat nägu puutusid.
«Maarja!» hüüdis ta iseennast; ta ei teadnud, miks ta seda tegi, aga pakitsev süda käskis nagu häälitseda. Ta raputas pead ja püüdis naeratada, tundis aga ise, et see ei läinud korda.
«Maarja.» sosistas ta peatselt uuesti, ja enam mõeldes kui rääkides lisas ta juurde: «Mis sa tegid? … Ei, mis sa t a h a d teha?»
Ta toetas oma äkki raskunud keha maha suurele niiskele raudkivile, mis seisis siin jalgtee ääres. Kohendas juukseid, kohendas rätti ja hoidis pahemat käsivart tugevasti rinna vastu.
«Ma tahan teda saada,» jätkas ta ise mõtisklemist; «seda ma tean, et ma teda saada tahan, enesele võin seda öelda – Jah, enesele, aga ma ütlesin ka t e m a l e! Häbi! Häbi! …» Ta kattis hetkeks näo, tõstis aga ruttu seda südimalt pead.
«… Miks häbi? Kellele muule võisingi seda öelda, kui mitte talle enesele? Ei ühelegi muule – iseenesele ja temale … Ma usun teda nii, ma usaldaksin kõik ta kätte – kõik, kõik, hinge ja elu! Üksi tema kätte … Kas vahest teine temasugune mees –? Tema näoline, tema jutuga, tema suurune, niisama hea süda – sama habe – samad silmad – just nii suur ja tugev – karvapealt tema ja tema, – kas ma seda teist? … Ei! ei! – Polegi ju teist! Teisi on – aga teda ei ole. Temasugust mitte … Ja siis: kui palju minusugune siis teisi näeb? Kuhu kaugemale minusugune saab? Kust ta temasugust otsib? Keda näed, seda tunned ammugi. Nende seas ei ole teist Maitu …»
Maarja tõusis, istus aga sedamaid nagu jõuetult kivile tagasi.
«See’p see on – s e d a ma tahan Maidult – tema ausaks naiseks. Muidu –» Maarja naeratas kibedalt – «muidu – sa heldeke, muidu võiks kõik! … Teisi- missuguseid teisi ei ole! Mõtlen nende suurte, nende peente peale – hahaha! … Tema aus naine – see’p see on, Maidu naine – seda, seda, seda tahan! … Sest ilmas kaduma minna on hirmus! Ja kui kergesti ei või kaduma minna! Aga kaduma minna, kui juba muidugi oled üksinda ilmas! Ükski ei armasta sind, ükski ei küsi su järele, – ei ainust tõsist sõpra, kõik petavad ja valetavad, – mahajäetud, pilgatud – Oh, ei,» hüüdis ta poolkarjudes, «mitte üksi ilmas! Ennem, jah ennem juba – »
Värin vapustas ta keha. Ta kargas püsti. Põõsast lendas lind vurinal välja – Maarja vaatas ehmudes üles, tõmbas räti silmadeni näo ette ja tegi argse rutuga, poolpõgenedes minekut.
Kitsas lepikusiil jäi selja taha, rada viis kaunis järsust kaldakõrgustikust üles ja nüüd algas liivaka põhjaga harv nõmmemännik. Sammaldunud madal rohukulu tikkus siin ja seal lume ja lumise liiva vahelt välja ning jala all veeresid ühtepuhku niisked käbid. Mere poolt kuuldus tumetasane ragin ja mändide ladvikus vihises tuul nii salalikult, nii meeltrõhuvalt.
Puude vahelt vilkus nüüd tulehelk. Otse sinnapoole, männiku idaserva, viis vähe looklev rada, ja varsti oli Maarja jõudnud väikese üksiku puuhoone juurde, mis oli ehituslaadilt meie maa rannaäärsete suvemajade moodi, tuletades aga meelde ka mõnd metsavahi- või jahimaja. Ta oli korstnaga, ühekordne, aga kõrge krohvitud vundamendiga, nii et sisseminek sündis kaunis kõrge puutrepi kaudu. Maja seisis küll männiku all ning põhjapoolse küljega kaldakõrgustiku veerel; tema ümbruses oli aga küllalt nii palju lagedat, et trepiesisele
