nutt peale … Lepime seekord niisama.»
«Olete teie aga üks valaskala oma jahedusega!» naeris kapten ja laskis Maarja vabaks. «Minugipärast siis! … Head teed, head õnne – veel väike kärakas reisipassiks!»
Mõlemad mehed raputasid tugevasti teineteise kätt, jõid veel klaasi, ja kui Mait ka Maarja oli sooja käe-andmisega jumalaga jätnud, lahkus ta kiirel sammul Andersoni majast.
«Kas tead, Maarja, sa võiksid selle musu ka mulle anda, mida Mait ei tahtnud,» naljatas kapten, kui ta oli tüdrukuga üksinda.
«Mait ei tahtnud?» nähvas Maarja ärritatult. «Kes talle oleks andnud!»
«Olgu kuidas on – mina tahan ning võtan vastu ka.»
«Aga ei saa.»
«Või nii kitsi ja tõrges oled selle pisukese naljaga!»
«Väga kitsi.»
«Mis ta sul siis maksab õieti?»
«Maksab vähemalt – maksab vähemalt –» Maarja hakkas sõrmedel arvutama ja naeris heledasti.
«Kui palju siis?»
«No ütleme – kolm tuhat rubla.»
«Ohoo, ohoo!» hüüdis vanapoiss, «selle raha eest võib sind juba üle kullata!»
«See hind on odav veel. Nõuan ehk veel rohkemgi.»
«Ma tingin alla!»
«Mitte kopikat ei jäta alla – mitte poolt kopikat!» nokkis Maarja vastu. «Teil ju raha küllalt! Mis vanapoiss nii palju rahaga teeb? Enesel surm iga päev suu ääres ja lapsi ega omakseid ei ole.»
«Hm, mida s i n a siis nii suure rahahulgaga mõistad peale hakata?»
«Küsite veel? Kas siis ei tea?»
«Ahaa, ahaa!» tegi Anderson ja hakkas käsi hõõruma; jäi siis äkitselt mõttesse.
Maarja aga pööras talle selja ja sammus ebela peatõstega kambrist.
Maarja hakkas lähemal ajal loomulaadilt ja harjunud kommetelt mitmeti muutuma. Ta võis olla väga rõõmus, vallatu, koguni üleannetu – sealtsamast aga jälle kare, külm, kinnine. Üks tuju lõi äkitselt teiseks ümber. Oli ta pool tundi oma naljasõbraliku leivaisaga naernud, naljatanud, tembutanud, siis tõmbas ta järsku näo mossi, rääkis nähvakaid sõnu, tõrjus kapteni näselused tagasi, oli tumm, kurt ja kivine. See olek vaheldus tunnis kas või paar korda, kestes nädalate, kuude kaupa edasi. Et haiglane vanapoiss ise ka tujukas oli, siis läks nende vahekord kaunis keeruliseks ning sagedasti tuli otse krõbedaid nägelusi ette.
Andersoni1 jätkus aga imelikul viisil nii palju kannatust, et ta iga sõna eest hoidus, mis tüdruku lahtilaskmise poole oleks kaldunud. Ta oli Maarjaga nii väga harjunud, et ta tema äraminekut otse näis kartvat. Juurde tuli veel, et Maarja oma töös ja talituses kohust hoopis suurema hoolega täitis kui enne. Kapten pani seda imeks. Tal ei olnud enam asja teenija virkuse puuduse, kauase kodust ärajäämise ega halvasti keedetud söökide üle nuriseda. Maarja oli esimene perenaine, kes oskas leivaisa elu hubaseks ja mugavaks teha.
Kas kogemata või meelega – mine tea, aga Maarja oli hakanud ka oma välimuse eest palju paremat hoolt kandma. Tal olid nüüd ikka nii puhtad seelikud seljas, nii nägusad, kerged sitsjakid, nii lumivalged põlled ees ja äripäevitigi punased helmed priske kaela ümber. Hommikuti tuli ta nii ilusti soetud peaga oma köögikambrist; ta oskas koguni, nagu mamslid ja linnatüdrukud, käharaks põletatud juukseid otsaesisele maha kammida, võites seeläbi tõesti teatava kraadi peenust ja moodsust. Kaptenile meeldis ta nõnda väga. Maarja märkas seda ja naeris talle koketselt vastu. Kui kapten neid lohukesi kiitis, mis Maarjale naermisel põskedesse tekkisid, siis oli varsti märgata, et Maarja nii sageli naeris ja naeratas, kui vähegi võimalik. Ta võttis Andersoni meelitused ja kiitused vastu, nagu ei teeks ta neist suurt välja, aga terane tähelepanija sai aru, et iga sõna mõjus. Kuni ta hea tuju kestis – või kui kaua ta seda kesta l a s k i s – nii kaua leppis Maarja iga naljatusega kippari poolt. Järsku aga – nagu juba tähendatud, vahetles ta meeleolu ja tüdruk oli kui puutükk. Kipparit see ärritas, ta hakkas teda mõistatuseks pidama ja mõtles palju-palju ta peale.
Maarja oli kohaliku segakoori liige, olles annetatud selge, nõtke sopraanohäälega. Ta laulis sagedasti ja Anderson armastas seda. Maarja istus enamasti oma köögikambri lahtisel aknal ja laskis oma laulud täis indu ja igatsust kaugele metsa ja mere poole heliseda. Mets lõhnas kevadises värskuses, meri virvendas kutsuva viipega puude vahelt, õhk oli nii paitav-pehme kui udusuled, nii soe ja magus kui rõõsk piim, ja lillede uimastav lõhn, lindude armatsev kudin tungisid aiast avatud akende kaudu ärritavalt majja.
Kollanahaline haige mees oma tugitoolis püsis selliseil õhtuil nagu magusas rammetuses. Ta vaatles ning kuulatas – kuulatas ning vaatles, ja iga pilguga kasvas imelik ärritus ta rinnas. Maarja laulmine pani ta meeled mõlkuma, ta vere kiiremalt ja kuumemalt jooksma.
«Maarja, tule siia tuppa laulma!» taotses ta siis kutsuda.
«Ei.»
«Miks mitte?»
«Ei.»
«Tule ikka, ma palun sind!»
«Mitte ei tule!»
«Ma kingin sulle midagi.»
«Mida?»
«Mida sa ise soovid.»
Poolpilkav, pool-uskumatu, pool-tagaõhutav naer Maarja suust.
«Ma soovin ehk liiga palju, kaptenihärra!»
«Soovi aga soovi!»
«Ma ei tea praegu midagi.»
«Siis vahest sularaha?»
«Kas seda ka annate?»
«Annan. Kui palju slis?»
Jälle see ässitav naer. Anderson ootab, kas ta astub köögist välja. Ei astu. Komberdab siis mees kepi najal järele ja toob ta kättpidi välja, kuna Maarja tõrgub, aga mitte väga südilt. Kapten kingib talle tõesti sularaha – kokkumässitud paber kaob Maarja pihku – ja nüüd laulab neiu majahärra kambris lahtisel aknal nii kaua, kui tal just lusti on. Vahel ei ole tal seda kauaks, ta jääb kavaldades meelehead ootama. On peremees ju rikas mees ning naudib silmsi suurt lõbu oma teenija laulust ja ilust.
Niisuguse ärritava õhtu järel et uinu kipper naljalt magama. Uni ei tule, ei tule, hoolimata morfiumist, mida Anderson enne sängiheitmist võtab. Ja Anderson kui panetunud morfiumi-ori segab endale kange joogi. Unerohuks hüüab ta seda jooki, millise ainsa nime all see on ka Maarjale tuttav.
«Maarja!» hüüab kapten sängist, mida varjavad paksud eesriided.
«Mis tarvis?»
«Klaas külma vett!»
«Nii hilja veel?»
«Ma palun!»
Köögiuks käib ning varsti pistab paljavarreline käsi portjääri vahelt klaasi vett sängi peatsis seisvale lauakesele. Äkki haarab kapten vabanenud käe, vajutab
