kuigi nad lõhnavad hästi, isa, saage aru, näiteks jalad, need lõhnavad neil nagu sile soe kivi – ei, pigem nagu kohupiim… nagu või, nagu värske või, jah, täpselt: need lõhnavad nagu värske või. Ja keha lõhnab neil nagu… nagu piima sisse kastetud kuivik. Ja pea, sealt ülevalt, tagant, kus on juuksepööris, sealt, teate, isa, sealt, kus teil ei ole enam midagi…” ja ta koputas Terrierle, kes oli sellise üksikasjadeni mineva rumaluse tulva all hetkeks kõnevõime kaotanud ja kuulekalt pea langetanud, kiilas pealaele, „… siit, täpselt siit, lõhnavad nad kõige paremini. Siit lõhnavad nad karamelli järele, see lõhnab nii magusalt, nii imepäraselt, isa, te ei kujuta seda ettegi! Kui sa oled neid sealt nuusutanud, siis sa armastad neid, ükskõik kas nad on omad või võõrad. Ja just niimoodi ja mitte teisiti peavadki väikesed lapsed lõhnama. Ja kui nad nii ei lõhna, kui nad sealt ülevalt üldse ei lõhna või lõhnavad veel vähem kui külm õhk – nagu see seal, see värdjas, siis… Te võite seda seletada, nagu tahate, isa, aga mina” – ja ta ristas käsivarred otsustavalt rindade all ja heitis korvile nii tülgastunud pilgu, nagu sisaldaks see kärnkonni – „mina, Jeanne Bussie, ei võta seda seal enam enda juurde!” Isa Terrier tõstis aeglaselt oma langetatud pea ja tõmbas paar korda sõrmega üle kiilas pealae, nagu tahaks ta seal juukseid korrastada, torkas siis sõrme nagu juhuslikult endale nina alla ja nuusutas seda mõtlikult.
„Nagu karamell?..” küsis ta, püüdes taas saavutada oma ranget tooni… „Karamell! Mis tead sina karamellist? Kas sa oled seda kunagi söönud?”
„Mitte otseselt,” ütles amm. „Aga ma olin kord ühes suures võõrastemajas Rue Saint-Honorel ja nägin pealt, kuidas seda tehti – sulatatud suhkrust ja koorest. See lõhnas nii hästi, et ma ei unusta seda iial.”
„Jajah. Hea küll,” ütles Terrier ja eemaldas sõrme nina juurest. „Palun vaiki nüüd! Mul on äärmiselt raske sinuga sel tasemel edasi vestelda. Ma näen, et sa keeldud, ükskõik siis, mis põhjusel, sinu hoolde usaldatud imikut Jean-Baptiste Grenouille’d toitmast, ja tagastad ta seega tema esialgsele eestkostjale, Saint-Merri kloostrile. Minu meelest on see kurb, aga ma ei saa seda ilmselt muuta. Sa võid minna.”
Seepeale haaras ta korvi, hingas sisse veel sõõmu lahtuvat sooja villahõngulist piimalõhna ja tõmbas värava lukku. Siis läks ta oma töötuppa.
3
Isa Terrier oli haritud mees. Ta ei olnud mitte ainult teoloogiat tudeerinud, vaid ka filosoofe lugenud ja tegeles muuseas botaanika ja alkeemiaga. Ta hindas väga oma tugevat kriitikavaimu. Ometi ei oleks ta läinud nii kaugele nagu mõned, kes panid imed, ettekuulutused või pühakirja tekstide tõesuse kahtluse alla, kui need ei olnud rangelt võttes üksnes mõistusega seletatavad või rääkisid sellele sageli isegi otse vastu. Pigem hoidus ta selliseid probleeme näppimast, need olid tema jaoks liiga ebamugavad ja oleksid tõuganud teda vaid kõige piinlikumasse ebakindlusse ja rahutusse, kuna ju selleks, et oma mõistust kasutada, oli vaja kindlust ja rahu. Nähtused, millega ta aga kõige otsustavamalt võitles, olid lihtrahva ebausklikud ettekujutused: nõidumine ja kaartide panemine, amulettide kandmine, kaetamine, posimine, täiskuu-hookuspookused ja mida kõike nad veel harrastasid – oli ju sügavalt masendav, et niisugused paganlikud tavad ei olnud rohkem kui tuhat aastat pärast kristliku religiooni kindlat sisseseadmist ikka veel välja juuritud! Ka enamik niinimetatud kurjast vaimust vaevatuse ja saatanaga liidus olemise juhtumeid osutus lähemal vaatlusel ebausklikuks spektaakliks. Muidugi, saatana enese olemasolu eitamiseni, tema võimus kahtlemiseni – nii kaugele ei oleks Terrier läinud; selliste probleemide üle otsustamiseks, mis puudutasid teoloogia põhialuseid, olid kutsutud ja seatud teistsugused instantsid kui üks tavaline väike munk. Teisest küljest oli päevselge, et kui selline lihtsameelne naisterahvas nagu see amm väidab, et ta on avastanud saatana sigidiku, siis ei ole saatana käsi siin kindlasti mängus. Just see, et see naine uskus kuradi avastanud olevat, oli kindel tõend, et seal ei ole midagi kuratlikku, sest nii rumal ei ole kurat ju mingil juhul, et ta laseks end amm Jeanne Bussie’l paljastada. Ja pealegi veel ninaga! Primitiivse haistmisorganiga, kõige madalama meeleelundiga! Nagu lõhnaks põrgu väävli järele ja paradiis viiruki ja mürri järele! Kõige hullem ebausk nagu kõige pimedamal paganlikul eelajaloolisel ajal, kui inimesed elasid veel nagu loomad, kui neil ei olnud veel teravaid silmi, kui nad ei tundnud veel värve, kuid uskusid juba, et suudavad verd haista, ja arvasid, et oskavad sõpra vaenlasest lõhna järgi eristada, ja et inimsööjad hiiglased ja libahundid nuusivad neid ja erinnüsed haistavad, ja tõid oma hirmsatele jumalatele haisvaid, suitsevaid põletusohvreid, kohutav! „Narr näeb ninaga”, selle asemel et silmadega vaadata, ja arvatavasti peab Jumalast antud mõistuse tuli veel tuhat aastat põlema, enne kui primitiivse usu viimased varjud on eemale peletatud.
„Ah, ja see vaene väike laps! Süütu olevus! Lamab oma korvis ja tudib, aimamata midagi neist jälkidest kahtlustustest, mis tema vastu on kerkinud. Sa ei lõhna niimoodi, nagu peaksid lõhnama inimeselapsed, söandab see häbematu naisterahvas väita. Jah, mis me selle peale siis ütleme? Kudi-kudi!”
Ja ta liigutas korvi tasakesi põlvedel, silitas sõrmega imiku pead ja öeldes aeg-ajalt „kudi-kudi”, kuna ta pidas seda väikelastele õrnalt ja rahustavalt mõjuvaks väljendiks. „Sa pead karamelli järele lõhnama, no on alles jaburus, kudi-kudi!”
Natukese aja pärast tõmbas ta sõrme tagasi, tõstis selle endale nina alla, nuusutas, ei haistnud aga midagi muud kui hapukapsast, mida ta lõunaks oli söönud.
Ta kõhkles hetke, vaatas ringi, kas keegi teda ei jälgi, kergitas siis korvi ja pistis oma tüüaka nina sinna sisse. Ainult nii sügavale, et hõredad punakad lapsejuuksed tema sõõrmeid kõditasid. Ta nuusutas imiku pead, lootes mingit lõhna tabada. Ta ei teadnud ju ikka veel, kuidas imikud pea pealt lõhnavad. Loomulikult mitte karamelli järele, see oli kindel, sest karamell on ju sulatatud suhkur, ja kuidas peaks imik, kes on seni vaid piima joonud, sulatatud suhkru järele lõhnama. Ta võis lõhnata piima järele, ammepiima järele. Aga ta ei lõhnanud piima järele. Ta võis lõhnata juuste järele, naha ja juuste järele ja võib-olla pisut ka lapsehigi järele. Ja Terrier nuusutas ja oli valmis nahka, juukseid ja pisut ka lapsehigi lõhna haistma. Aga ta ei haistnud midagi. Kõige parema tahtmise juures mitte midagi. Arvatavasti imikud ei lõhnagi, mõtles ta, küllap see nii ongi. Puhtalt hoitud imikud lihtsalt ei lõhna, nagu nad ka ei räägi, ei käi ega kirjuta. See kõik tuleb alles hiljem. Õieti öelda hakkab inimesest lõhna hoovama alles siis, kui ta on juba puberteedieas. See on lihtsalt nii ja mitte teisiti. Eks kirjutanud juba Horatius: „Lehkab sokuna nooruk, lõhnab süütu neitsi nagu valge nartsiss…!” – ja roomlased juba taipasid neid asju! Inimese lõhn on alati lihalik lõhn – seega patune lõhn. Kuidas peaks siis lõhnama üks imik, kes isegi unes lihalikust patust ei tea? Kuidas peaks ta lõhnama? Kudi-kudi? Mitte kuidagi!
Ta oli korvi jälle põlvedele tõstnud ja kiigutas seda tasakesi. Laps magas ikka veel sügavasti. Tema parema käe rusikas vaatas teki alt välja, pisike ja punane, ja tõmbles vahetevahel armsasti põse vastas. Terrier naeratas ja tundis end äkki väga mõnusalt. Hetkeks söandas ta hellitada koguni fantastilist mõtet, et ta ise on selle lapse isa. Et ta ei olegi munk, vaid tavaline kodanik, mõni tubli käsitööline, et ta on võtnud naise, sooja, villa ja piima järele lõhnava naise, ja on sigitanud temaga poja ja kiigutab seda nüüd siin oma põlvedel, omaenda last, kudi-kudi-kudi… Tal oli hea olla seda mõeldes. Selles mõttes oli midagi nii korralikku. Isa kiigutab oma poega põlvedel, kudi-kudi, see pilt oli niisama vana nagu maailm, ja ometi alati uus ja õige, kuni maailm püsib, oo jaa! Terrier’ süda läks kuidagi soojaks ja meel härdaks.
Siis ärkas laps üles. Ta ärkas algul ninaga. Tilluke nina liikus, ajas end püsti ja nuhutas. Ta imes õhku sisse ja puhus seda lühikeste noosatustena välja, nagu tagasihoitult aevastades. Siis tõmbus nina krimpsu ja laps tegi silmad lahti. Need silmad olid ebamäärast värvi, midagi austerhalli ja opaalvalge-kreemika vahepealset, mingi liimja looriga kaetud ja arvatavasti veel mitte eriti hästi nägemiseks sobivad. Terrier’le jäi mulje, et need teda üldse ei märka. See-eest aga nina! Sellal kui lapse
