kuninga botaanikaaias. Ja nagu neist napakestest, näis ka sealt lähtuvat jubedust tekitav tõmme. Terrier’le tundus, nagu näeks laps teda oma sõõrmetega, nagu vaataks ta talle teravalt ja uurivalt otsa, läbitungivamalt kui silmadega üldse võimalik, nagu neelaks ta oma ninaga midagi, mida õhkub temast, Terrier’st, ja mida ta ei saa tagasi hoida ja varjata… See lõhnata laps nuhutas teda häbitult, ausõna! Ta haistis teda! Ja Terrier’le tundus korraga, et ta haiseb, higi ja äädika järele, hapukapsa ja pesemata riiete järele. Talle tundus, et ta on alasti ja nagu vahiks teda keegi, kes iseendast midagi ei reeda. Isegi läbi naha näis see olend teda haistvat, kuni sisimani välja. Selle väikese himuka nina ees ei saanud jääda varjatuks ka kõige õrnemad tunded, kõige räpasemad mõtted, kuigi see ei olnudki veel päris õige nina, vaid ainult mingi nöps, mingi pidevalt krimpsutõmbuv ja paisuv ja värelev tilluke auklik organ. Terrier võpatas. Ta tundis jälestust. Ta kirtsutas nüüd omakorda nina nagu millegi halvasti lõhnava ees, millega ta ei taha tegemist teha. Kadunud oli õdus mõte, et see on tema enese ihu ja veri. Haihtunud oli sentimentaalne idüll isa ja poja ja lõhnava emaga. Nagu ära rebitud mõnusalt ümbritsev mõtteloor, mille ta lapse ja enese ümber oli fantaseerinud: tema põlvedel lebas võõras külm olevus, vaenulik loomalik olend, ja kui ta poleks olnud nii kaalutleva ja jumalakartlikkusest ja kainest mõistusest juhitud iseloomuga, siis oleks ta äkilises jälestushoos lapse nagu ämbliku maha raputanud.
Nõksatades tõusis Terrier püsti ja pani korvi lauale. Ta tahtis sellest olendist lahti saada, võimalikult kiiresti, võimalikult kähku, võimalikult kohe.
Ja siis hakkas see olend karjuma. Ta pigistas silmad kinni, ajas oma punase kõri pärani ja kisendas nii vastikult ja kiledalt, et Terrier’l tarretas veri soontes. Ta raputas korvi väljasirutatud käega ja hüüdis „kudi-kudi”, et last vaikima sundida, aga see kisendas veel valjemini, läks näost päris siniseks ja nägi välja, nagu kavatseks ta kisendamisest lõhki minna.
Minema! mõtles Terrier, silmapilk minema siit see… „kurat” tahtis ta öelda, aga võttis end kokku ja neelas selle sõna alla, … minema see peletis, see talumatu laps! Aga kuhu? Ta teadis siin ümbruskonnas oma tosinat amme ja orbudekodu, aga need kõik olid tema jaoks liiga lähedal, liiga ligi, kaugemale pidi see olend kaduma, nii kaugele, et temast midagi kuulda ei oleks, nii kaugele, et teda ei saaks Terrier’le iga hetk jälle ukse taha toimetada; kui vähegi võimalik, pidi ta kaduma mõnda teise linnajakku, veel parem teisele kaldale, kõige parem extra muros, Faubourg Saint-Antoine’i, nii jah!, sinna tuli viia see kisendav põngerjas, kaugele ida poole, teisele poole Bastille’d, kus öösel väravad kinni pandi.
Ja ta kahmas oma sutaanisaba pihku, haaras kisendava korvi ja pistis jooksu, jooksis läbi tänavaterägastiku Rue de Faubourg Saint-Antoine’i poole, piki Seine’i üles ida suunas, linnast välja, kaugele-kaugele välja kuni Rue de Charonne’ini ja mööda seda peaaegu lõpuni, kus ta teadis Madeleine de Trenelle’i kloostri lähedal kellegi madame Gaillard’i aadressi, kes võttis vastu igas vanuses ja igasuguseid kostilapsi, nii kauaks, kui selle eest maksti, ja seal andis ta ikka veel karjuva lapse ära, maksis aasta eest ette ja põgenes tagasi linna, viskas kloostrisse jõudes oma rõivad nagu midagi rüvetatut seljast, pesi end pealaest jalatallani puhtaks ja ronis oma kambris voodisse, kus ta ikka ja jälle risti ette lõi, kaua palvetas ja lõpuks kergendatult unne vajus.
4
Madame Gaillard’il, kes ei olnud küll veel kolmekümneaastanegi, oli elu juba seljataga. Väliselt nägi ta küll veel välja nii vana, nagu ta tegelikult oli, ja ühtlasi topelt ja kolm korda ja sada korda nii vana, otsekui tütarlapse muumia; seesmiselt oli ta aga ammu surnud. Lapsena oli ta isalt ahjuroobiga üle lauba saanud, veidi ülalpool ninajuurt, ja oli sestsaadik haistmismeele kaotanud ja igasuguse tunde inimliku soojuse ja inimliku külmuse suhtes ja üldse igasuguse kire. Õrnus oli talle selle ainsa hoobiga niisama võõraks muutunud nagu jälestus, rõõm niisama võõraks nagu ahastus. Ta ei tundnud midagi, kui hiljem üks mees teda magatas, ja mitte midagi ka siis, kui ta oma lapsed sünnitas. Ta ei kurvastanud nende pärast, kes tal ära surid, ega rõõmustanud nende üle, kes talle alles jäid. Ta ei võpatanud, kui mees teda peksis, ja ei tundnud mingit kergendust, kui see Hõtel-Dieüs koolerasse suri. Tema elus oli ainult kaks aistingut: üsna kerge meeleolu süngenemine, kui lähenes igakuine migreen, ja üsna kerge meeleolu selginemine, kui migreen jälle taganes. Muidu ei tundnud see surnud naine midagi.
Teisest küljest… või võib-olla just täieliku tundetuse tõttu oli madame Gaillard’ile omane armutu korra- ja õiglusmeel. Ta ei eelistanud ühtegi tema hoolde usaldatud last ega teinud ka kellelegi ülekohut. Ta manustas neile kolm toidukorda päevas ja mitte suutäiekestki rohkem. Ta mähkis väiksemaid kolm korda päevas ja ainult kuni teise sünnipäevani. Kes pärast seda veel ennast täis tegi, sai kiretu kõrvakiilu ja korra vähem süüa. Täpselt poole kostirahast kulutas ta kasvandikule, täpselt poole jättis endale. Ta ei püüdnud odaval ajal oma sissetulekut suurendada, aga ta ei lisanud raskel ajal ka kostirahale ainsatki krossi juurde, isegi kui küsimus oli elus või surmas. Äri ei oleks muidu end enam ära tasunud. Ta vajas seda raha. Ta oli kõik täpselt välja arvutanud. Ta tahtis endale vanaduspäevadeks pensioni kindlustada ja peale selle veel nii palju kõrvale panna, et ta võiks endale lubada kodus surra, ja mitte Hõtel-Dieu’s kärvata nagu tema mees. Mehe surm ise oli teda külmaks jätnud. Aga ta tundis hirmu avaliku ühise suremise ees koos sadade võõraste inimestega. Ta tahtis endale võimaldada eraviisilist surma, ja selleks vajas ta seda poolt kostiraha. Oli küll talvi, kus tema kahest tosinast väikesest pansionärist kolm või neli ära suri. Kuid sellest hoolimata oli see suhe ikka veel tunduvalt parem kui enamikul teistel erakasuemadel ja ületas kõvasti suuri riiklikke või kiriklikke leidlastevarjupaiku, kus kadu ulatus sageli üheksa kümnendikuni. Muidugi tuli alati ka palju täiendust. Pariis produtseeris aastas üle kümne tuhande uue leidlapse, sohilapse ja orvu. Nii oli võimalik kaotusi korvata.
Väikesele Grenouille’le oli madame Caillard’i asutus õnnistuseks. Tõenäoliselt ei oleks ta kusagil mujal ellu jäänud. Siin, selle hingetu naise juures ta kosus. Tal oli sitke keha. See, kes nagu tema oli üle elanud sündimise keset jäätmeid, ei lasknud end enam nii kergesti maailmast välja pukseerida. Ta võis päevade kaupa vesist leent lürpida, ta tuli toime kõige lahjema piimaga, talus kõige mädanenumat aedvilja ja roiskunumat liha. Oma lapsepõlve jooksul elas ta üle leetrid, düsenteeria, tuulerõuged, koolera, kuuemeetrise kukkumise kaevu ja ülakeha kõrvetamise keeva veega. Talle jäid sellest küll armid ja vermed ja kärnad ja kergelt vigane jalg, mis teda lonkama pani, aga ta elas. Ta oli visa nagu resistentne bakter ja vähenõudlik nagu puuk, kes istub vaikselt puu otsas ja elab pisikesest verepiisast, mis ta aastate eest saagiks on saanud. Ta vajas oma keha jaoks minimaalsel hulgal toitu ja riideid. Ja oma hinge jaoks ei vajanud ta midagi. Turvalisus, tähelepanu, hellus, armastus – või kuidas kõiki neid asju nimetataksegi, mida laps öeldavasti vajab – olid laps Grenouille’le täiesti liigsed. Või õigemini, nagu näib, oli ta need endale ise liigseks teinud, et üldse elada, juba algusest peale. See kisa pärast sündimist, kisa rappimislaua alt, millega ta end inimeste teadvusse ja oma ema tapalavale oli toimetanud, ei olnud instinktiivne häälitsus kaastunde ja armastuse äratamiseks. See oli hästi läbikaalutud, tahaks peaaegu öelda, et põhjalikult läbikaalutud kisa, millega vastsündinu tegi otsuse armastuse vastu ja siiski elu poolt. Antud olukorras oli üks neist ju tõesti vaid ilma teiseta võimalik, ja kui laps oleks mõlemat nõudnud, oleks ta kahtlemata peagi armetult hukka saanud. Muidugi oleks ta tollal võinud ka teisest talle antud võimalusest kinni haarata ja vait olla ja niimoodi valida otsetee sünnist surmani ilma ringita läbi elu, ja ta oleks sellega maailma ja ennast paljudest hädadest säästnud. Aga selleks, et nii tagasihoidlikult kõrvale astuda, oleks vaja olnud minimaalsetki kaasasündinud heatahtlikkust, ja seda Grenouille’s ei olnud. Ta oli algusest peale koletis. Ta otsustas elu poolt puhtast trotsist ja puhtast õelusest.
Muidugi ei otsustanud ta nii, nagu otsustab täiskasvanud inimene, et kasutab oma suuremat või väiksemat mõistust ja kogemusi, selleks et eri võimaluste vahel valida. Tema otsustas vegetatiivselt, nii nagu äravisatud uba otsustab, kas hakata idanema või jätta
