ja paksuks, et mitte midagi eritada, mitte raasugi lasta endast välja aurata. Puuk, kes teeb end nimme väikeseks ja silmapaistmatuks, et keegi teda ei näeks ja puruks ei litsuks. Üksildane puuk, kes enesesse tõmbunult oma puu otsas kössitab, pime, must ja tumm, ja ainult nuhutab, aastate kaupa nuhutab, miilide kauguselt mööduvate loomade verd, kelleni ta omal jõul iialgi ei jõua. Puuk võiks ju end alla kukutada. Ta võiks end metsaalusele maapinnale kukutada, oma kuue tillukese jalakesega paar millimeetrit siia-sinna roomata ja lehtede alla surema heita, kellelgi teisel ei oleks temast kahju, jumala eest mitte. Aga puuk, tõrges, jonnakas ja jäle, kössitab edasi ja elab ja ootab. Ootab, kuni ülimalt ebatõenäoline juhus talle vere mingi looma kujul otse puu alla toob. Ja alles siis loobub ta oma tagasihoidlikkusest, kukutab end alla ja klammerdub ja puurib ja pureb end võõrasse ihusse…
Niisugune puuk oli laps Grenouille. Ta elas enesesse kapseldunult ja ootas paremaid aegu. Maailmale ei väljastanud ta midagi muud peale oma rooja, ei naeratust, ei kisa, ei silmasära, isegi mitte lõhna. Iga teine naine oleks selle koletisliku lapse enesest ära tõuganud. Aga mitte madame Gaillard. Ta ei tundnud ju, et laps ei lõhna, ja ta ei oodanud temalt ka mingit hingeliigutust, kuna tema oma hing oli lukus.
Teised lapsed seevastu tundsid kohe, kuidas Grenouille’ga lugu on. Esimesest päevast peale tekitas see uus laps neis õudust. Nad vältisid koikut, kus ta lamas, ja nihkusid oma magamisasemetel üksteisele lähemale, nagu oleks toas külmemaks läinud. Nooremad nutsid vahel öösel; neile tundus, nagu käiks tuuletõmme läbi toa. Teised nägid unes, et miski matab hinge. Kord võtsid suuremad lapsed ühiselt nõuks ta ära lämmatada. Nad kuhjasid riideräbalaid, tekke ja õlgi tema näole ja panid telliseid raskuseks peale. Kui madame Gaillard ta järgmisel hommikul välja kaevas, oli ta kortsus ja muljutud ja sinine, aga mitte surnud. Lapsed proovisid seda veel paar korda, aga asjata. Kahtlemata oleks kindlam moodus olnud tal kael kahekorra käänata või suu ja nina kinni toppida, aga seda nad ei söandanud. Nad ei tahtnud teda puudutada. Nad tundsid tema ees jälestust nagu suure paksu ämbliku ees, keda ei taha käega puruks pigistada.
Kui ta suuremaks sai, loobusid teised lapsed tapmiskatsetest. Nad olid ilmselt aru saanud, et teda on võimatu hävitada. Selle asemel vältisid nad teda, jooksid ära, hoidusid igast võimalikust puudutusest. Nad ei vihanud teda. Nad ei olnud tema peale ka armukadedad ega kadestanud teda toidu pärast. Sellisteks tunneteks ei olnud Gaillard’i majas vähimatki põhjust. Neid häiris lihtsalt tema olemasolu. Nad ei tundnud tema lõhna. Neil oli tema ees hirm.
5
Sealjuures ei olnud temas objektiivselt võttes mitte midagi hirmuäratavat. Ta ei olnud, kui ta vanemaks sai, mitte eriti suur ega tugev, ja olgugi et ta oli inetu, siis mitte nii eriliselt inetu, et teda oleks pidanud kartma. Ta ei olnud ei agressiivne, võlts, salalik ega väljakutsuv. Ta hoidus parema meelega teistest eemale, ka tema vaimsed võimed näisid olevat kõike muud kui kohutavad. Ta hakkas alles kolmeaastaselt kahel jalal seisma, ja oma esimese sõna ütles ta neljaselt, see oli sõna „kalad”, mis vallandus temast äkilise erutuse hetkel nagu kaja, kui üks kalakaupmees kaugelt mööda Rue de Charonne’i üles tuli ja valjul häälel kaupa pakkus. Järgmised sõnad, mis ta suvatses öelda, olid „pelargoonia”, „kitselaut”, „käharkapsas” ja „Jaqueslorreur”, viimane oli seal lähedal asuva Filles de la Croix’ kloostri aedniku abiline, kes tegi madame Gaillard’i juures aeg-ajalt kõige mustemaid töid ja paistis silma selle poolest, et ta ei olnud end elus veel kordagi pesnud. Tegusõnade, omadussõnade ja abisõnadega oli asi keerulisem. Peale „jaa” ja „ei” – mida ta muide ka väga hilja esimest korda ütles – kasutas ta ainult nimisõnu, tegelikult vaid konkreetsete asjade, taimede, loomade ja inimeste nimesid, ja sedagi vaid siis, kui need asjad, taimed, loomad või inimesed teda ootamatult oma lõhnaga vapustasid.
Istudes märtsipäikese käes pöögihalgude riidal, mis soojusest naksusid, juhtus, et ta ütles esimest korda välja sõna „puud”. Ta oli varem sada korda puid näinud, seda sõna sada korda kuulnud. Ta sai sellest ka aru, oli teda ju talvel tihti välja puid tooma saadetud. Aga sellised asjad nagu puud ei olnud talle kunagi nii huvitavad tundunud, et ta oleks vaevunud nende nime ütlema. See juhtus alles tollel märtsipäeval, kui ta riida peal istus. Madame Gaillard’i kuuri lõunaseina äärde räästa alla laotud puuriit oli nagu pink. Pealmised halud levitasid magusat kõrbenud hõngu, riida sisemusest kerkis samblalõhna ja kuuri kuusepuuseinast eraldus soojuses nõrka vaigulõhna.
Grenouille istus, jalad välja sirutatud, puuriidal, selg toetatud vastu kuuri seina, ta oli silmad sulgenud ja ei liigutanud end. Ta ei näinud midagi, ta ei kuulnud ega tundnud midagi. Ta haistis ainult puulõhna, mis tema ümber kerkis ja katuseräästa nagu tanu alla kinni jäi. Ta jõi seda lõhna, ta uppus sellesse, immutas end sellega kuni viimse poorini, muutus ise puiseks, ta lamas puuriidal nagu puunukk, nagu Pinocchio, nagu surnu, kuni ta tüki aja pärast, võib-olla alles poole tunni pärast, pigistas endast välja sõna „puud”. Ta öökis selle sõna välja, nagu oleks ta kõrvuni puumassiga täidetud, nagu ulatuks see tal kurguni, nagu oleks ta kõht, kõri ja nina puust pungil. Ja see aitas tal toibuda, päästis teda just enne, kui puu ahistav juuresolu, selle lõhn teda oleks lämmatanud. Ta ajas end püstakile, libises riida otsast alla ja komberdas nagu puujalgel minema. Veel mitu päeva hiljem oli ta sellest intensiivsest lõhnaelamusest täiesti uimane ja pomises, kui mälestus sellest temas liiga tugevasti üles kerkis, endamisi vannutavalt „puud, puud”.
Nii õppis ta rääkima. Kõige suuremaid raskusi oli tal sõnadega, mis ei märkinud lõhnavaid asju, see tähendab abstraktsete mõistetega, eelkõige eetika ja moraali alalt. Ta ei suutnud neid meelde jätta, ajas need segi, kasutas neid veel täiskasvanunagi vastumeelselt ja sageli vääralt: õigus, südametunnistus, jumal, rõõm, vastutus, alandlikkus, tänulikkus jne. – talle jäi häguseks, mida need peaksid väljendama.
Teisest küljest ei piisanud üldkasutatava keele sõnadest juba varsti enam kõige selle tähistamiseks, mis ta oli olfaktoorsete mõistetena endasse kogunud. Varsti ei haistnud ta enam pelgalt puid, vaid puidusorte, vahtrapuitu, tammepuitu, männipuitu, jalakapuitu, pirnipuupuitu, vana, värsket, pehkinud, kõdunenud, sammaldunud puitu, koguni üksikuid puuhalgusid, puuliistakaid ja saepuru – ja ta haistis neid kui selgelt erinevaid asju, missugustena teised inimesed neid isegi silmadega ei oleks suutnud eristada. Sama lugu oli ka teiste asjadega. See, et valget vedelikku, mida madame Gaillard hommikuti oma kasvandikele andis, eranditult piimaks nimetati, kuigi see Grenouille’ meelest igal hommikul täiesti erinevalt lõhnas ja maitses, olenevalt sellest, kui soe see oli, missuguselt lehmalt see pärines, mida see lehm oli söönud, kui palju koort sellesse oli jäetud ja nii edasi… et suitsul, et sellel sajast üksiklõhnast sillerdaval, iga minutiga, koguni iga sekundiga muutuval ja uueks tervikuks seguneval lõhnamoodustisel nagu tulesuits oli ainult üks nimi „suits”… et maad, maastikku, õhku, mida täitis igal sammul ja igal hingetõmbel uus lõhn ja seega uus olemus, tuli kõigest hoolimata tähistada vaid nende kolme labase sõnaga – kogu see groteskne ebaproportsionaalsus lõhnaliselt aistitava maailma rikkuse ja keele vaesuse vahel pani poiss Grenouille’d kahtlema keele mõttekuses üldse, ja ta oli nõus seda kasutama vaid siis, kui teiste inimestega läbikäimine tingimata nõudis.
Kuueaastaselt oli ta oma ümbruse olfaktoorselt täielikult hõivanud. Madame Gaillard’i majas ei olnud ühtegi eset, Rue de Charonne’i põhjaosas ühtegi kohta, ühtegi inimest, ühtegi kivi, puud, põõsast ega lattaeda, ühtegi paigakest, mida ta lõhna järgi ei oleks tundnud, millal tahes uuesti ära tundnud ja oma ainukordsuses kindlalt mällu talletanud. Ta oli kogunud endasse kümme tuhat, sada tuhat spetsiifilist ainulõhna ja hoidis neid oma valduses, nii selgelt, nii vabalt, et ta mitte ainult ei tundnud neid ära, kui ta neid taas haistis, vaid ka tegelikult haistis, kui ta neid taas meenutas; jah, rohkemgi veel, ta oskas neid isegi ainult fantaasias omavahel kombineerida ja lõi niiviisi iseeneses lõhnu, mida tegelikus maailmas üldse ei olnud. Tal oleks olnud nagu tohutu iseseisvalt omandatud lõhnasõnavara, mis võimaldas tal lausa suvalisel hulgal uusi lõhnalauseid moodustada – ja seda vanuses, kus teised lapsed vaevaga pähetuubitud sõnadega esimesi, maailma kirjeldamiseks äärmiselt ebapiisavaid
