toimida.
Just selles lootusetus olukorras hakkasid vasakpoolsed uuesti läbi vaatama oma doktriini revisionistlikke variante, mis lükati kunagi kõrvale kui ketserlikud, kuid mida nüüd oli vaja oma võimupositsiooni säilitamise õigustamiseks. Geopoliitilises mõttes võtsid nad uuesti kasutusele „maailma valitsuse” utoopia, mis asendab kunagise Nõukogude valitsemismudeli kui sotsialismi kehtestamise vahendi. Selle idee võtsid 1970ndatel esmakordselt kasutusele Itaalia kommunistid ja seejärel, nagu Nõukogude arhiivid paljastavad, taaselustati see kümme aastat hiljem keset suurt kriisi.
Euroopas võtsid aga vasakpoolsed järsku omaks ühendatud Euroopa superriigi loomise idee. Aastakümneid olid nad rünnanud ühisturgu kui kapitalistide vandenõu ja nüüd tegid nad täieliku kannapöörde, mille ees-märk oli kaaperdada nn Euroopa projekt ja muuta Euroopa üheks sotsialistlikuks riigiks. See on ka peamine põhjus, miks integratsioon on Euroopas viimase 20 aasta jooksul nii kiiresti arenenud: suurem osa selle tavapärastest vastastest vahetas pooli. Samal ajal hakkas Euroopa Liit ilmutama juba tuttavaid jooni: õnnelik pere, kuhu kuulusid erinevad rahvused, keda hoiavad koos halastamatu sundus, demokraatia defitsiit, endeemiline korruptsioon, bürokraatlik oskamatus ja eesotsas punt volinikke, keda rahvas ei ole valinud. Ühisturu algsest ideest ei ole jäänud suurt midagi järele – sellest on saanud tõeline NSVEL.
See kõik oli aga lihtsalt praktiline geopoliitika; see oli vajalik ka ideoloogia ajakohastamiseks, diskrediteeritud klassivõitluse asendamiseks mõne puhta ideega vanade sotsialistlike eksiõpetuste varasalvest. Ühe sellise eksiõpetuse võib leida Itaalia kommunisti Antonio Gramsci teostest, kus ta väidab, et mitte proletariaat, vaid intelligents on see revolutsiooniline klass, kes kukutab kapitalismi pärast seda, kui on imbunud ükshaaval kõikidesse selle institutsioonidesse. Gramsci arvates asendab selline teadlike marksistlike intellektuaalide institutsioonidesse minek klassikalise marksistliku klassivõitluse.
Sellega on seotud ka nn Frankfurdi koolkonna kriitiline teooria – ideo-loogia, mida me praegu nimetame poliitiliseks korrektsuseks. Nagu Gramsci, nii koondas ka Frankfurdi koolkond oma tule pigem ühiskonna kultuurilisele pealisehitusele kui selle majanduslikule vundamendile. Lisaks ühendasid nad marksismi freudismiga. Tsivilisatsiooni süüdistati alateadvuse allasurumises; seega sai uus sotsialistlik inimkond tekkida üksnes pärast selle vabastamist kõikvõimalikest kultuurilistest tabudest, ja seks muutus revolutsiooni liikuma-panevaks jõuks. See andis uue tähenduse mõnele traditsioonilise sotsialistliku tegevuskava senini tähtsusetule aspektile: radikaalne feminism, vaba armastus ning perekonna (kui kapitalistliku rõhumise tagurliku vahendi) lammutamine kõikvõimalike vahenditega. Kuid see läks omadega veelgi kaugemale. Frankfurdi koolkonna kõige mõjukam autor Herbert Marcuse omistas revolutsioonilise klassi rolli igasugustele kapitalismi poolt rõhutud vähemustele ja eelkõige seksuaalsetele vähemustele. Sallivus selliste vähemuste vastu ei ole Marcuse jaoks piisav; tema arvates on vaja kõik sotsiaalsed normid pahupidi pöörata, nii et patoloogiline muutub normiks ja vastupidi. Geid, lesbid ja kõik need, keda traditsiooniliselt peeti pervertideks, olid kapitalismi poolt kõige enam rõhutud, ja seepärast sai nendest revolutsiooni avangard. Marcuse rääkis polümorfsest perverssusest, samas kui teine Frankfurdi koolkonna esindaja Horkheimer ülistas Marquis de Sade’i tema „protesti eest askeetlikkuse vastu kõrgema moraali nimel”.
Sotsialistide vanem põlvkond lükkas selle siivutu mõttetuse vastikustundega kõrvale ja heitis selle pooldajad oma ridadest välja. Mõned Frankfurdi koolkonna loosungid muutusid populaarseks 1960ndate üliõpilasrahutuste ajal, nagu näiteks Marcuse ütlus „make love, not war”. Muidu jäi see sotsialismi veider variant liikumise piiri peale kuni lõpliku kriisini 1980ndatel. Selles järgus ei saanud häbistatud ja lootuse kaotanud sotsialistid enam piinlikult hoolikad olla. Nad klammerdusid iga progressiivse idee külge, olenemata sellest, kui saamatu või räpane see idee ka ei olnud, peaasi et see ei oleks silmnähtavalt verine. Loomulikult hoolivad nad oma südamelähedastest vähemustest sama palju, kui Lenin hoolis proletariaadist, ja nende ideoloogia rõhub vähemusi niisamuti kui teisi. Nende jaoks on see üksnes ettekääne võimu saavutamiseks.
Selles on midagi sümboolset, et inimkonna vabastajate suurejooneline liikumine leiab oma lõpu selliste lamedate dekoratsioonide keskel. Kuulsusrikas revolutsiooniline ajajärk algas 1789. aastal tormijooksuga Bastille’ vanglale, kus ainus vabastatav vang oli Marquis de Sade. Pärast lugematuid revolutsioone ja mitut maailmasõda, miljonite inimeste tapmist ja mitme rahva hävitamist on nad nüüd tagasi alguses: lammutamas seda vähest, mis on meie tsivilisatsioonist säilinud, selle nimel, et vabastada meie hinges peituv Marquis de Sade. Parim pühak, kelle nende usk eales andis. Nende enda juhtide ja kangelaste (alates Marat’st ja lõpetades Che Guevaraga) kõrval tundub Marquis de Sade tõepoolest pühakuna. Lõppude lõpuks on sotsialism lihtsalt sadismi keerulisem variant.
Nende ideoloogia võis järk-järgult muutuda enesele vasturääkivaks mõttetuseks, mis ei vääri tõsisemat arutelu. See polegi kunagi midagi rohkemat olnud. Kuid me peame suhtuma sellesse tõsiselt – mitte sellepärast, et tegemist on tõsise argumendiga, vaid et tegemist on tõsise ohuga. Nad ei ole kunagi esitanud oma ideid ausa väitluse pidamiseks. Nad ei oleks sellest väitlusest mitte kunagi võitjana väljunud. Iga nende utoopiline idee võib olla isegi absurdsem kui eelmine, kuni selleni välja, et nüüd, kui me oleme inimeste jaoks häbimärgistatud vaenlased, siis peame püüdma samaaegselt olla rohelised, sinised ja värvipimedad. Kõigele vaatamata ei kao nad kuhugi – vähemalt mitte enne, kui nad võetakse vastutusele kõikide nende poolt ajaloo vältel sooritatud kuritegude eest. Nad sunnivad oma saamatut utoopiat tõrkuvale maailmale jõuga peale. Nad püüavad meist kõigist teha perversse homunkuluse. Lõppkokkuvõttes peab seda 200-aastast sõda üksikisiku, tema õiguste, tema väärikuse, tema sõltumatuse vastu isehakanud võimunäljas eliit, sunnimeetoditega utopistid.
Kui väljend „inimsusevastane kuritegu” üldse midagi tähendab, siis nende sõda inimloomuse vastu – seksuaalsest vabadusest omandini – on just selline kuritegu. Kuni seda hukka ei mõisteta, ei saa me ka oma tsivilisatsiooni tagasi.
Liberalismi ja konservatismi vaheline pinge XX sajandi teisel poolel ja XXI sajandi alguses
Alar Kilp
1960ndad muutsid Lääne ühiskondi seniolematul määral. Selleks ajaks oli fašism militaarselt ja kommunism (Läänes) ideeliselt kaotanud, ehkki viimane alistati tänu kapitalismi kompromissile sotsialistliku heaoluühiskonna mudeliga. Põhimõtteline vastasseis vasak- ja parempoolsete vahel asendus üldise konsensusega liberaaldemokraatia ja heaolutaotluse, majanduskasvu ja turumajanduse osas. Selsamal kümnendil, mil massikommunikatsioonis sai uueks ja domineerivaks vahendiks televisioon6, lagunesid lõplikult lääneriikide koloniaalimpeeriumid, algas Euroopa ühiskondades üleüldine võõrandumine kirikust,7 lõppes Ameerika Ühendriikides ajastu, mil aborti mõisteti veel jagatud arusaama kohaselt samaaegselt nii patu kui ka kuriteona, said abordist ja lahutusest, abielu-eelsetest ja – välistest seksuaalsuhetest legitiimsed valikud ning tekkisid esmakordselt suuremad ühiskonnasisesed erimeelsused noorema ja vanema põlvkonna, ühiskonna põhivoolu ning alternatiivsete eluviiside ja ellusuhtumiste esindajate vahel. Seni kehtinud kristlik-moraalse konsensuse asemele tuli liberaaldemokraatlik valikuvabadus. Ühiskondade kestvaks tunnuseks sai paljusus nii maailmavaates, erakondades, eluviisides, arvamustes, religioonides kui ka kultuurides.
Nagu oli juhtunud ka varem – näiteks peale Prantsuse revolutsiooni ja peale I Maailmasõda – jäid 1960. aastate tormilistes muutustes löögi alla ka varasemad arusaamised ühiskonnast ja poliitikast. Traditsioonilised ideoloogiad ei seletanud enam hästi ühiskondi, kus inimesed olid sotsiaalselt mobiilsed ega olnud enam „kinni” oma sotsiaalses klassis, olles varasemaga võrreldes vähem seotud ka oma elukoha, suguvõsa ja perekonnaga. Inimeste võimalused kujundada oma elu iseenda äranägemise kohaselt kasvasid.
Tootmisele orienteeritud industriaalühiskonnast oli saamas tarbimiskeskne postindustriaal-
Televisiooni tulek muutis oluliselt nii viisi, kuidas inimesed informatsiooni omandasid, kui ka varasemaid omavahelise suhtlemise ja vaba aja veetmise harjumusi.
1960ndaid peetakse murdepunktiks, millest alates hakkasid nii Ameerika Ühendriikides kui Lääne-Euroopa ühiskondades langema inimeste osavõtt traditsioonilistest jumalateenistustest, kuulumine usuühendustesse ning ka nende hulk, kes pidasid end usklikuks vastavalt kiriklikule traditsioonile (ehk tunnustasid kiriku peamisi usulisi, moraalseid ja sotsiaalseid seisukohti ning õpetusi). Kuni 1960ndateni olid kirikud Lääne-Euroopa ühiskondades endiselt moraalseteks autoriteetideks. Vaid mõnes üksikus ühiskonnas – kõige märkimisväärsemalt Prantsusmaal ja Tšehhis – astusid miljonid inimesed kirikutest välja juba I Maailmasõja järel.
