rohkem teda on, seda ebaselgem on, mis ta üldse on. Kas-vav usuline paljusus on heaks näiteks sellest, kuidas paljusus (ehk killustatus) kasvatab iseenesest ka ühiskondlikku ükskõiksust. Usuvabaduse tingimustes on inimeste usulised valikud võrdsed ning see, mis ühele õige, võib teisele õigustatult olla vale (tema seda religiooni „ei ostaks”) ning laiemas ühiskondlikus vaates on mõlema usulised eelistused „ükskõik”, st need pole ühiskonna enesemõtestamise ja toimimise jaoks olulised.
Kasvava paljususe teine iseloomulik tendents on, et nii moraali kui ka igasuguse reaalsuse mõtestamise ja tõlgendamise üle käib konkurents. Elu mõtte ja õnne, seksi ja armastuse, edu ja ebaõnne, ohu ja turvalisuse mõtestamine pole enam üksnes kiriku või erakondade pärusmaa. Võib ju ette kujutada, et inimesed ise otsustavad, kuidas nad moraali inimsuhetes mõtestavad ning et igas inimsuhtes sõltub „hea ja halb” inimeste omavahelistest vastastikkustest kokkulepetest, usaldusest ja ootusest. Reaalsuses paistavad asjad olevat paljuski vastupidi. Mitte inimesed ei ole järjest aktiivsemalt ja rohkem ise oma elu, suhteid, moraali ja mõtet kujundamas, vaid järjest intensiivsemalt tungivad järjest rohkemad „tähenduse ja mõtte” tootjad ja pakkujad järjest enamate kanalite ja meediumite vahendusel inimese ellu. Et reaalsuse kujundajate vahel puudub igasugune konstruktiivne koostöö, on õnnetu inimese kaela langenud tohutu koorem ja vastutus ise nende hulgast valida, mida võtta ja mida jätta, mida uskuda ja mida mitte. Ning nii, nagu igal teiselgi turul – tarbija vastutab ise toote kvaliteedi eest. Sellises segaduses on küll võimalik saavutada ka püsiv rahulolu ja moraalne kindlustunne, kuid see nõuab üksikisikult väga paljut ning reeglina need, kes sellise kindlustunde saavutavad, ei saavuta seda üksi, vaid suhtlusringkonnas, kus vastastikku üksteise arusaamu ja tõekspidamisi toetatakse.
Psühholoogilise kindlustunde saavutamisel vajab inimene seega sellist suhtluskonda, mis toimiks tema jaoks nagu toimis traditsiooniline küla talupojale. Sellist keskkonda, mis toetab tema vaateid ja arusaamu ning mille vaadetel ja arusaamadel ta laseb ennast kujundada. Ainult erinevalt traditsioonilisest talupojast, peab tänane inimene ise sellist suhtluskonda otsima ega saa end kuidagi välja lülitada kontaktidest loendamatute teistsuguste suhtluskondadega, mille vaated tema omadega ei haaku ning arvamused tekitavad vaid segadust. Talupoeg traditsioonilises külas selliste asjade üle oma pead ei vaevanud. Ta ei vajanud seda ning ilmselt ka ei osanud. Tänane elu nõuab üksikisikult palju enamat, mistõttu on ka tema stress ja pinge suuremad.
Ainuüksnes seda, mis on religioon, mõtestavad täna lisaks kiriku- ja valitsusjuhtidele ka kirjanikud ja avaliku arvamuse liidrid, hariduse, meedia- ja kultuuritootjad. Kui ühiskonnas oleksid normid ja reeglid ette antud, nagu need on liikluskorralduses, saaks üksikisik lõdvestuda ning toimetada oma tegemisi ilma, et peaks pidevalt „ise toimuvast aru saama”. Inimsuhete „heast ja halvast” on saanud kui turundusobjekt, milles tarbijaeelistused mõjutavad pakkumist ning tarbijate hulk määrab toote headuse. Mida vähem sõnastavad väärtusi ja moraalinorme ühiskondlikud autoriteedid (riik, kirik, õpetajad, lapsevanemad), seda rohkem ohustab inimkooslusi lagunemine ning inimeste moraalitunnetust anoomia (normituse tunne ehk olukord, kus inimene tunneb end ebakindlalt, kuna ta ei tea, mille põhjal ja mida arvata enda sotsiaalse staatuse ning ühiskonnas toimuva kohta). Kuna (arvamuste ja valikute) paljusus iseenesest toodab relativismi, toodab ta inimestes ka psühholoogilist ebakindlust ja stressi. Inimeste toimetulek sellises olukorras sõltub nende stressitaluvuse tasemest.
Kolmas paljususe, vaba turu ja tarbimismentaliteediga kaasas käiv nähtus on piiramatute soovide ja püsiva rahulolematuse kultus. Kui varem kõik maailmareligioonid ohjeldasid inimeste soove ja ihasid (meenutagem „Sa ei tohi himustada” keeldusid kümnes käsus või Uue Testamendi manitsust, et „rahaahnus on kõige kurja juur”), millel sotsiaalsete piirangute puudumisel ei pruugi olla otsa ega äärt, siis tarbimisühiskonnas levib jagatult uskumus, et mida rohkem inimene tarbida suudab, seda kõrgem on ta sotsiaalne staatus, seda rohkem õnne või „vahendeid õnneks” ta omab ning seda parem ta elu on. Ta ei pruugi tunda end väga õnnelikuna, aga teda ümbritsevad inimesed usuvad, et just niiviisi ta ongi õnnelik. Turumajanduslikus mõttes on ideaalne tarbija „püsivalt rahulolematu”. Tema rahulolu kestab vaid tarbimise hetkel, ta ei klammerdu ühegi toote, teenuse, kogemuse ega inimsuhte külge, ei pühendu millelegi pikaajaliselt, ei oma ühtki täiel määral rahuldatud vajadust ning ükski tema rahuloludest ei jää püsivalt kestma.
Inimloomus on selline, et me oleme täiesti võimelised tundma piiramatuid ihasid ja soove, kuid sellised soovid on juba definitsiooni poolest täitumatud. Süsteemne rahulolematus ei ole seega mitte niivõrd kadeduse ja ambitsioonikuse väljendus või motivatsiooni ja elujõu allikas, vaid on patoloogia inimeses. Inimene vajab oma ihadele ja soovidele sotsiaalseid piiranguid ja korda, mistõttu moraalse korra puudumine või nõrkus on ka sotsiaalne patoloogia (moraalse korrata inimkooslused lakkavad olemast). Turumajandus iseenesest aga lakkaks efektiivselt toimimast niipea, kui inimesed tuvastaksid, et neil on vajalik juba olemas ning piirduksid vähemaga rohkema asemel.
Neljandaks, kui paljusus on turumajandusliku mõtlemise paratamatu kaasnähtus, mis kaldub kasvatama kaost ja korratust, siis paljususe kui „võrdsustamise” tagajärjeks on ka anonüümsus, identiteeditus, isikupäratus ja olematus (nihilism).
Ehkki „erinevused rikastavad” (kuna erinevused on võrdse väärtusega vähemalt nende pooldajate jaoks) võib loosungina hästi kõlada, on see ebarealistlik – igas ühiskonnas on endiselt olemas erinevusi, mida õigustatult ei sallita ning mis seetõttu ka ei rikasta (nt pedofiil, oluliselt erinev, ei rikasta siiamaani). Õigustatud sallivusel on alati piirid, kust alates algab õigustatud sallimatus. Seda teavad ka need, kes korraldavad kampaaniaid „erinevused rikastavad”, kuna viimased ei ole kunagi olnud suunatud mis tahes erinevuste väärtustamisele, vaid konkreetse eluviisi või moraalinormi avalikule tunnustamisele.
Mis iganes valdkonnas ja põhjusel me leiame end olevat üksteisega „konkurentsi” tingimustes, kuid konkurents iseenesest teeb meid isikupäratumateks. Kuidas nii? Sest isikupärases arengus me inimestena ei saagi üheski vormis konkureerida, me ei saa olla ei paremad ega halvemad, me ei võida konkursse ega taandarene konkursil teiseks jäädes. Isiksuste vahel ei ole võrdlust, isiksused on ainulaadsed. Nii võrdsus- kui ka konkurentsimentaliteet võivad seega õõnestada meie eneseteadvust (ehkki võrdlemine teiste inimestega aitab meie eneseteadvusele ka kaasa).
Kultuuriliste vähemuste ja enamuste vahel tekkivas identiteedikonfliktis ei taha tegelikult kumbki osapool olla „identiteeditu või isikupäratu”, võrdne valik lõputus „võrdselt väärikate” erinevuste kataloogis. Põhjust ei tule kaua otsida, sest mida suurem on võrdsus, seda rohkem on anonüümsust ja mida rohkem on anonüümsust, seda enam on olematust. Nii ei ole populaarne mõelda, aga võrdsus teeb anonüümseks.
Valimiskasti juures antava hääle puhul on anonüümsus voorus (valimised on salajased, keegi ei tea, kes käis valimas ja keda valis). See on ainus hetk, mil rikas ja vaene, mees ja naine on kodanikena tõeliselt võrdsed. Selsamal põhjusel valimiskasti juures valija ei avalda arvamust (valimiskasti juures ta ei saa ega tohigi seda teha; avalikes aruteludes, demonstratsioonidel ja kampaaniates avaldatakse arvamust ning arvamust avaldatakse tavaliselt mitte-anonüümselt).
Kõik, mis on võrdne, on laias laastus „ükskõik”. Valimiskasti puhul on seetõttu sisuliselt ükskõik, kes ja miks kellelegi oma hääle andis. Ainus, mis loeb, on võrdsete, isikupäratute ja anonüümsete häälte kogus. Võrdsus kui anonüümsus omab oma positiivset koha- ja ajafunktsiooni – näiteks liberaaldemokraatia aluspõhimõtteks on, et kodanike erakondlikud ja maailmavaatelised eelistused on võrdsed. Kui kodanike erakondlikke ja maailmavaatelisi eelistusi saaks hinnata „parem-halvem”, „targem-rumalam” skaalal, oleks see vastuolus liberaaldemokraatia alusväärtustega. Kuid seejuures peab arvestama, et võrdsus ja anonüümsus ilmnevad koos ning ei ole kindlasti niivõrd „head asjad iseeneses”, mille kohta saaks ühemõtteliselt öelda, et mida rohkem, seda parem või kui valikute võrdsus toimib juba parlamendivalimistel ja lähisuhetes, miks siis mitte ka kultuuris (ja religioonis).
