algusaastatel väljakujunenud filosoofiale, mis lähtub suuresti Burke’i ideedest ning tugineb orgaanilise ühiskonna, ebatäiusliku üksikisiku, riigi kui traditsioonide ja korra kaitsja põhimõttele ja omandiõigusele. Funderburki ja Thobabeni kohaselt on klassikalise konservatismi ainus näide brittide Konservatiivne Partei. Nüüdisaegne konservatism lähtub nii klassikalisest konservatismist kui ka (majanduslikust) liberalismist. Selles konservatismi harus teevad Funderburk ja Thobaben omakorda vahet sotsiaalsel ja individuaalsel konservatismil. Sotsiaalne konservatism on XX sajandi Ameerika variant klassikalisest konservatismist. Selle puhul on konservatismi põhiprintsiipe kohandatud moodsa ühiskonna vajadustele, nähes muu hulgas ette, et valitsus peab aktiivselt toetama selliseid ühiskondlikke institutsioone nagu perekond. See nõuab tugevat valitsust, kusjuures heaoluriiki tuleks pigem konservatiivsetele põhimõtetele vastavalt ümber korraldada kui lammutada. Individuaalse (või individualistliku) konservatismi lähtepunkt on üksikisik, mitte mõni sotsiaalne institutsioon. Individuaalne konservatism vastandub etatismile ja selle eesmärk on saavutada võimalikult suur vabadus (ettevõtlikule) üksikisikule. Majanduslikus mõttes on see konservatismi liik kõige lähedasem laissezfaire liberalismile. Täna-päeva konservatismi puhul teevad Funderburk ja Thobaben vahet neokonservatismi, uusparempoolsete ja kaastundliku konservatismi vahel. Viimane variant püüab lepitada või leevendada uusparempoolset neoliberalismi sot-siaalse konservatismi elementidega. Ent moraaliküsimustes on selle seisukohad ranged.
Sarnase ajaloolise, ent mitte kronoloogilise tüpoloogia, on välja pakkunud von der Dunk.27 Laias laastus eristab von der Dunk kolme liiki konservatismi: status-quo konservatism, reformikonservatism ja reaktsiooniline konservatism. Status-quo ehk säilitav konservatism pooldab olemasoleva ühiskonnakorra säilitamist. Muutused, olgu positiivsed või negatiivsed, lükatakse tagasi. Olevik on norm, ehkki minevik ei kao täielikult kunagi ära. Reformikonservatism võtab dünaamilise hoiaku, lähtudes eeldusest, et muutused on vältimatud. Nagu status-quo konservatismigi, lähtub ta reaalsusest, kuid püüab reformidega ennetada radikaalseid või revolutsioonilisi muutusi (st ta muudab selleks, et säilitada).28 Reaktsiooniline või restauratsiooniline konservatism ei välista üksnes ajalisi mööndusi, vaid ka mõiste status quo. Reaktsioonilised konservatiivid tahavad minevikku tagasi.29 Asjaolu, et tegemist on alati konkreetse ja sageli romantilise versiooniga minevikust, kahandab selle konservatismi haru usaldusväärsust. Ses tähenduses on reaktsiooniline konservatism paradoksaalselt revolutsiooniline.30
Kolm konservatismi tüüpi vastavad ajalisele jaotusele minevikuks, olevikuks ja tulevikuks: esiteks püüdeks taastada möödunu (reaktsiooniline või restauratsiooniline konservatismi), teiseks püüdeks säilitada olemasolev olukord (status-quo ehk säilitav konservatism) ja kolmandaks püüdeks läbi viia muutusi (reformikonservatism).
Negatiivsetele muutustele vastu seisva reaktsioonilise konservatismi ja positiivseid muutusi pooldava progressiivse konservatismi ühisosa on kriitiline suhtumine olemasolevasse reaalsusse.
Lisaks sellele peavad nad mõlemad oma positsiooni sõnaselgelt seletama. Status-quo konservatism on siinkohal diametraalselt erinev. Tema otsib õigustust olemasolevast ühiskonnakorrast. Algse konservatismi puhul, kui toimus üleminek traditsionalismilt konservatismile, oli olukord teine. Mida enam hakkas konservatism õigustust otsima olevikust, kehtivast olukorrast, ei olnud see õigustus enam nii hädavajalik. Nii naaseb konservatism oma mittereflektiivse algse olukorra juurde, samas kui konservatism kui ideoloogia läheneb konservatismile kui hoiakule.
Ehkki konservatismi ajaloo ja selle variantide arengu tähtsus pole vaidlusküsimus, vastandub kristlik demokraatia eeskätt tänapäeva konservatismile. Allpool vaatleme Scrutoni rolli, konservatismi ja neokonservatismi erinevusi ja sarnasusi, konservatismi ja neoliberalismi suhteid, endismi ja nn kolmandat teed ning ka konservatismi taassünni küsimust.
Roger Scruton (s 1944) on mitmekülgne inglise filosoof ja väidetavalt olulisim tänapäeva konservatiivse mõtte esindaja. Ta on avaldanud raamatuid esteetika, kirjanduse, kultuurikriitika ja (poliitilise) filosoofia teemadel. Oma sõnul sai temast konservatiiv tudengipõlves, 1968. aasta Pariisi sündmuste ajal. Sellest ajast alates on ta olnud üksnes ja ainult konservatiiv, ent ta pole end sidunud ühegi parteiga. Scrutonit tunneb üldsus kui konservatismi ikooni, inglise (maa)traditsionalismi tõelist esindajat ning thatcherismi otsekohest kriitikut. Lisaks sellele peab Scruton oma ülesandeks konservatismi puhastamist kõigist mittekonservatiivsetest mõjudest. Tema raamat „Konservatismi tähendus” („The Meaning of Conservatism”) püüab levitada ja propageerida just sellist konservatismi. Scruton on sõnaselgelt öelnud, et tema raamat käsitleb konservatismi kui doktriini, ideoloogiat ja dogma, mitte aga kui filosoofiat või poliitikat.31 Scrutoni puhul tähendab see, et tema analüüs on ajalooline ja konkreetne. Lisaks viitab see konservatismi loomuomasele mitmekesisusele. Scrutoni sõnul ei tähenda see siiski, et homo conservans ei võiks sügavamalt tunnetada mõnda konservatismi põhiaksioomi. Konservatiivse ideoloogia uurimine selle alalhoidmise kontekstis püüab otseselt selliseid aksioome esile tuua.32
„Konservatismi tähendus” ilmus 1980. aastal, aasta pärast Konservatiivse Partei valimisvõitu. Scruton on alati arvanud, et Margaret Thatcheri poliitika mõjub Briti konservatismi mainele ja sisule hävitavalt. Ta on alati pidanud vajalikuks võimalikult laiale publikule selgitada, mida konservatism tähendab, ja kuidas see mitmes mõttes erineb thatcherismist. Algselt sisaldas analüüs ka marksismi, sotsialismi ja 1968. aasta mai ideede kriitikat. 2001. aastal lisas ta peatüki „Liberalism versus konservatism”. Pärast Berliini müüri langemist ja kommunismi kokkuvarisemist pole põhivaenlased enam vasakpoolsed, vaid, vähemalt Scrutoni meelest, igikestev (neo)liberalism.
Scruton jagab klassikalise konservatismi antropoloogilist pessimismi. Inimesed on „loomu poolest” ebavõrdsed. See tähendab muu hulgas, et võrdsed võimalused pole võimalikud ega ka vajalikud. Loomulikult on olemasoleval oma sisemine loogika, mida väline sekkumine võib häirida, olgu või taastamise eesmärgil. Seega on Scruton võtnud omaks orgaanilise vaate ühiskonnale. Ühiskond on kehand, millel on oma tahe, isiksus, ajalugu, institutsioonid, kultuur, iseloom ja eesmärgid. Orgaanilise loomuse tõttu on ühiskond surelik ja võib surra. Kuid karta pole vaja, ütleb Scruton: sel juhul võivad konservatiivid hakata taastajateks. Sõltuvalt ühiskonna seisundist on konservatiivsetel valitsejatel seetõttu säilitamise ülesanne. See on „konservatiivse hoiaku” olulisim aspekt: teha seda, mida peab – mõnikord suurt ei midagi, mõni kord palju – et organism jääks ellu.33
Scrutoni jaoks on kõige alus kodanikuühiskond. See on orgaaniline ühiskond, vastand riigile. Kodanikuühiskond on traditsioonide kandja palju rohkem kui riik. Riik võiks üksnes reguleerida kodanikuühiskonna õiguslikku seisundit ja tagada vabadused. Ses mõttes ei ole riigi kodanikel täielikku vabadust. Vabadus on suhteline ja riigivõimu kõrval teisejärguline.34 See on taust, millel tuleb näha Scrutoni ideid seoses „vanade” väärtustega, nagu vagadus, au ja austus.35 Nagu Burke’gi, loobub Scruton otsedemokraatia ideest nii praeguste kui ka tulevaste põlvede jaoks, viidates suhtelise vabaduse mõistele.36
Konservatiivses riigis on esikohal õigusriik (nii tsiviilses kui ka militaarses mõttes). Kogu muu võim (nt sotsiaal-majanduslik reguleerimine) omab vähem tähtsust või on koguni välistatud (nt riigi otsene osalus majanduses). Seega pole üllatav, et Scruton on tugevalt vastu ülereguleerimisele, euroopasta-misele ja riigi ülesannete jagamisele piirkondadele.37 Et riik saaks tagada õigusriigi toimimise, on tal vaja võimu ja autoriteeti (hierarhiat). Detsentraliseerimine
Von der Dunki tüpolooga kohta vt K. Epstein, The Genesis of German Conservatism, 1975, lk 733.
See seostub Burke’iga ja tema metodoloogilise konservatismiga.
See võib tähendada integrismi (traditsioonide tingimusteta säilitamine muutuste aegadel) või restauratsiooni (traditsiooni taaskehtestamine pärast muutusi).
Nt nn Weimari Vabariigi (1918–1933) Konservative Revolution, milles osalesid teiste hulgas Oswald Spengler, Arthur Möller van den Bruck, Ernst Jünger ja Carl Schmitt, või Ameerika revolutsiooni kui sisuliselt konservatiivse revolutsiooni kirjeldus teoses P. Viereck, Conservatism Revisited, 1959, lk 16–17.
Scrutoni jaoks tuleneb see eeldus tähtsusest, mida ta omistab ideede arenguloole. R. Scruton, The Meaning of Conservartism, 2001, lk 83: „Doktriin vajab konkreetsust. Kuid selleks, et rääkida konkreetsest, tuleb minna ajalukku.”
Ibid., lk 34–35: „[…] doktriini ülesanne on ületada lõhe filosoofia ja praktika vahel ning üksnes praktikas on mõistetavad meie traditsioonide kogusumma.”
Ibid., lk 34–35: „[…] doktriini ülesanne on ületada lõhe filosoofia ja praktika vahel ning üksnes praktikas on mõistetavad meie traditsioonide kogusumma.”
Ibid., lk 8: „Vabadus ilma institutsioonideta on pime […]. […] konservatiivi jaoks pole isikliku vabaduse väärtus absoluutne, vaid allub teisele, kõrgemale väärtusele, valitsuse autoriteedile.”
Ibid., lk 24: „Ühiskonna seisundi määrab ära lojaalsus; see teeb ühiskonnast midagi suuremat kui „üksikisikute kogumi”, nagu seda näevad liberaalid.”
Ibid., lk 48: „Kui demokraatialt eeldada mõistlikkust, peab see toimuma institutsioonide ja protseduuride kaudu, mis annavad hääle puuduvatele sugupõlvedele.” (Autori kursiiv.)
Ibid., lk 176: „Peaks olema ilmne, et ses olukorras pole konservatiivsel poliitikal väljavaateid.”
