sellisena, nagu see on, alati reaalne. Reaalsus on inimelus alati „siin ja praegu” – meie arusaamad tulevikust ja olevikust toimivad üksnes olevikus („praegu”) ning olla saame ruumiliselt alati vaid „siin”. Kohti, kus me ei ole, ning inimkooslusi, mis on suuremad sellest, kus me oleme, saame vaid ette kujutada ning ette kujutamine käib ka alati „siin”. Kultuurid pole küll objektiivselt, universaalselt ega ajatult tõesed, kuid need on reaalsed niivõrd, kuivõrd need oma parimas võimalikus versioonis inimelus reaalsed olla saavad. Need on siin ja praegu täielikult olemas ning siin ja praegu „nii, nagu meil täna on”, võib olla vaidlustamatu norm.
Autoriteetne käsitlus Muhamedist ja koraani jumalikust päritolust oli 1980ndate lõpu šiiitlikus Iraanis kultuuriliseks normiks, millega Salman Rushdie oma teosega „Saatanlikud värsid” otseselt vastuollu läks. Toonastele eurooplastele oli juhtunu ehk samavõrd mõistmatu, kui on täna paljudele Lähis-Ida inimestele arusaamatu, miks kaldutakse Euroopas kujutama islami ühtsena, kaasaja-vastase, patriarhaalse, autoritaarse ja vägivaldsena. Teaduslikult ja ratsionaalselt võttes on sedalaadi ettekujutused Euroopa muslimite vähemustest liialdatud ja kallutatud, kuid sotsiaalpsühholoogiliselt väljendavad need reaalset ebakindluse ja kaose tunnet, kõikumalöönud kultuurilist identiteeti ja nõrgenenud jagatud väärtusi.
Killustumist kõigis traditsioonilistes inimsuhtluse vormides soodustavad nii uued kommunikatsioonivahendid kui ka liberaalne kultuur. Et tunda end turvaliselt, vajab inimloomus lisaks vabadustele ja valikutele ka sotsiaalset korrastatust ja mõtestatust, jagatud moraali ja identiteeti.
Ühiskondlike enamuste ja vähemuste seas kasvav ebakindlus tuleneb üha suurenevast paljususest, normituse, kaose ja korratuse tundest. Paljusus on küll liberaaldemokraatia alusväärtus, kuid lagundab ühiskonda süsteemselt. Inimkooslusi hoiavad koos jagatud tunded, väärtused ja normid.
Konservatism ja liberalism ei ole loomupärased maailmavaatelised liitlased, kuid ühiskond vajab neid mõlemat.
Konservatism Euroopas
Steven van Hecke
Konservatism ja laiemalt ka omadussõna „konservatiivne” on suurepärane näide sõnast, mis on ühtaegu tabusõna ja katusmõiste. Paljudes riikides on silt „konservatiivne” vähemalt mitteteaduslikus tähenduses (poliitiline) solvang: olgugi et rangelt võttes tähendab see muu hulgas neutraalset traditsioonide eelistamist, võrdsustatakse see ometi eeskätt tagurliku, vananenu või reaktsioonilisega. Selle sõna tabu mainet on märgata kogu Euroopas, n-ö konservatismi hällis. Ainus klassikaline erand on brittide Konservatiivne Partei. Samal ajal on intellektuaalne maailm omaks võtnud, et konservatism on üks XIX ja XX sajandi peamisi poliitilisi koolkondi. Erinevalt kristlikust demokraatiast on konservatismi ajaloo uuringutel pikk traditsioon. Enda eest räägib see, kui palju on sel teemal anglo-saksi päritolu teadlaste uurimistöid. Ent hiljuti on ka muud päritolu teadlased ja haritlased hakanud üles näitama suuremat huvi konservatismi kui nähtuse vastu. Sestap küsigem kõigepealt, kust on konservatism pärit? Mida see tähendab? Millised on konservatiivse maailmavaate põhijooned?
Ajalooliselt tekkis konservatism XIX sajandi esimesel poolel Prantsusmaal vastukaaluks XVIII sajandi ratsionalismile ja klassitsismile, Prantsuse revolutsiooni saavutustele ja Napoleoni tsentralismile. Konservatism seisab Ancien Régime’i taastamise eest. Konservatiivne maailmavaade tõusis esile eriti Prantsuse restauratsiooniperioodil (1814–1830). Ajaloolisest sünnihetkest on aga olulisem konservatismi substraat. Traditsionalism on ju omane kõikidele aegadele, kuivõrd me võime eeldada, et igal suurte muutuste perioodil tekib muutustele ka vastuseis. Teisisõnu, me olime traditsionalistid juba enne konservatismi sündi. Ses mõttes ei ole konservatism piiratud mõne kindla ajastuga. Ent kuni Suure Prantsuse revolutsioonini ei jõudnud see kunagi areneda poliitiliseks ideoloogiaks, mille mõte on vastu seista kehtivale ühiskonnakorrale või soovida vana taastamist.
Määrav roll oli Suure Prantsuse revolutsiooni ulatusel ja pöördelisusel. Kunagi varem ei olnud ühiskond muutunud nii radikaalselt ja nõnda lühikese aja jooksul. Paari aasta jooksul muutus Prantsusmaa feodaalne klassiühiskond võrdsusel põhinevaks kodanikuühiskonnaks. Samal ajal toimus evolutsioon staatilis-naiivselt dünaamilis-reflektiivsele arusaamisele ühiskonnast. Muutus puudutas kõike ja kõiki, Ancien Régime’ist ei säästetud kedagi ega midagi. Muutus kui selline tõsteti uueks dogmaks. Sel taustal kujunes välja konservatism kui poliitiline maailmavaade – vastandina ajatule, apoliitilisele ja ideoloogiavabale traditsionalismile.15
Prantsusmaa polnud üksnes kõikehaarava revolutsiooni näitelava, vaid sünnitas ka hulga tähtsaid eestvõitlejaid konservatismile. Krahv Joseph de Maistre (1753–1821) oli poliitik ja diplomaat, mitme revolutsioonivastase kirjutise autor. Ta suunas oma terava sule selle vastu, mida ta pidas valgustuse ja revolutsiooni liialdusteks – vägivald, moraalitus, kirikuvastasus ja ateism. Poliitiliselt pooldas Maistre Bourboni absolutistliku monarhia restauratsiooni. Tema hilisemates kirjutistes kandus rõhk poliitikalt teoloogiale ja filosoofiale. Katoliikliku konservatismi teoreetikuna on ta vaimustanud põlvkondi Prantsuse kuningriiklasi ja ultramontanistidest katoliiklasi, nagu Charles Maurras (1868–1952), kes juhtis reaktsioonilist katoliiklikku liikumist Action française, millel omakorda oli ambivalentne suhe Prantsuse personalismiga. Maistre’i kaasaegne vikont Louis de Bonald (1754–1840) oli poliitik ja filosoof. Nagu Maistre’gi pooldas ta absolutistliku monarhia restauratsiooni Prantsusmaal. Ka tema oli aristokraatia ja vaimulikkonna eestkõneleja. Ta ei olnud nõus 1789. aasta inimõiguste deklaratsiooniga ning oli vastu valgustuse ja revolutsiooni ratsionalistlikele ja individualistlikele põhimõtetele. Osalt romantismist inspireerituna rõhutas ta ajalooliste traditsioonide ning selliste institutsioonide nagu perekonna, religiooni ja monarhia tähtsust. Nii Maistre’it kui ka Bonaldi peetakse katoliikliku konservatismi ja traditsionalismi esindajateks.
Kui Prantsusmaal sirgus vasttärganud konservatism poliitiliseks liikumiseks, sündis Inglismaal konservatism filosoofiana. Šoti filosoofi David Hume’i (1711–1776) loetakse selle koolkonna alusepanijaks. Epistemoloogiliselt on ta üks mõjukamaid skeptitsismi esindajaid. Hume’i vaade inimkonnale oli ratsionalistlik-pessimistlik. Ta rõhutas traditsioonide tähtsust igapäevaelus ja ühiskonnakorralduses. Tema ütlus „tava on inimelu hea teejuht” võiks olla konservatismi moto.
Ent Suure Prantsuse revolutsiooni peamise vastasena võiks ajalukku minna hoopis Iiri päritolu poliitik ja filosoof Endmund Burke (1729–1797), olgugi et ta nõudis inimõiguste austamist, toetas Iiri vabadusvõitlust ja Ameerika revolutsiooni 1776. aastal ning kritiseeris Briti koloniaalvalitsust Indias.16 Aastal 1790. avaldas Burke oma teose „Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist”,17 kus ta oli radikaalselt vastu revolutsiooni ajal Pariisis valitsenud vaimsele õhustikule. Tema teos osutus suures osas Euroopast kohe väga menukaks ning mitmed Euroopa monarhid kasutasid seda selleks, et põhjendada oma vastuseisu revolutsioonile ja õigustada oma võimulolekut. Lisaks näitas Burke’i teos teed kuju võtvale konservatismile. Just selles mõttes on Burke’i õigustatult peetud konservatismi isaks, ehkki ta ise ei oleks enda kohta eales neid sõnu tarvitanud.
Burke’ile sobib nimetatud roll seetõttu – kuigi tema põhiteose pealkiri seda ei kinnita –, et tema konservatismi ei saa taandada vastuseisuks Prantsuse revolutsioonile. Revolutsioon oli andnud pelgalt ettekäände laiemaks ja sügavamaks analüüsiks, millel omakorda oli potentsiaali panna alus poliitilisele ideoloogiale.
Oma roll on ka Burke’i „liberaalsetel” vaadetel. Võrreldes teiste konservatiivsete mõtlejatega, iseloomustatakse Burke’i kui mõõdukat liberaali nii tema poliitilistes seisukohtades kui ka vaates ühiskonnale. Erinevalt paljudest oma kaasaegsetest oli Burke revolutsioonivastane, olemata reaktsiooniline.
Kõik uurijad ei tunnista Suure Prantsuse revolutsiooni ainulaadsust konservatismi substraadina. Vt S. Huntington, „Conservatism as an Ideology”, American Political Science Review, 51(2), 1957, lk 463–467.
Burke’i tuntakse ka kui esindusdemokraatia põhimõtte leiutajat (vastandina otsedemokraatiale). E. Burke, „Speech Given to the Electors of Bristol on Being Elected”, I. Hampsher-Monk, The Political Philosophy of Edmund Burke, 1987, lk 108–111.
Täispealkiri on „Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist ja mõningate Londoni ühingute toimingutest seoses selle sündmusega” (eesti keeles ilmunud Avatud Eesti Raamatu sarjas. Varrak, 2008. Tõlkija Triinu Pakk-Allmann. Tõlkija märkus). See on Burke’i vastus ühele 1789. aastal talle saadetud kirjale, milles üks noor prantslane imestab, miks Burke suhtub nii jahedalt Prantsusmaal toimuvatesse sündmustesse. Burke’i vastus on mõeldud Londoni intellektuaalide ringkonnale, kes oli Prantsuse revolutsiooni poolt vallapäästetud muutuste suhtes võtnud suhteliselt positiivse hoiaku.
