ühiskonnale iseloomulikud jooned, nagu näiteks individualism, mõistuse kriitika ja stressipelgus, toovad kaasa õhustiku, mida võib nimetada konservatiivseks.
Asjaolu, et sellised teemad nagu heaoluriigi ümberkujundamine, perekondlikud väärtused, rahvuslus, kuritegevus, mitmekultuurilise ühiskonna lõpp ning normid ja väärtused, on poliitilistes programmides esikohal, osutab ehk samuti sellele suundumusele. Lisaks on see (eba)teaduslik tähelepanu vastus konservatismi ülemäärasele tabuks kuulutamisele ning on põhjustatud uute teemade otsingutest (partei)poliitiliste liikumiste sees ja vahel.
Ennekõike on konservatism esile kerkinud poliitilise ideoloogiana. See nähtub näiteks uuesti tekkinud huvist Oakeshotti ja Scrutoni tööde vastu.
Paradoksaalselt on nende autorite edule kaasa aidanud just asjaolu, et mõlemad ütlevad lahti poliitilisest ideoloogiast. Ehkki nad lükkavad tagasi endismi, on nende edu osaliselt tingitud kahtlustest, mis endism on tekitanud. Lisaks on konservatismi taassünd toimunud ka parteipoliitilises sfääris. Sotsiaalmajanduslikust lähenemisest ja suurenevast ilmalikustamisest tingitud ideoloogiline homogeniseerumine üldiselt ja eelkõige kolmas tee on sotsialismi ja liberalismi teineteisele lähendanud ning murendanud kristlik-demokraatliku mõtte jagamatust.
Seoses kristliku demokraatia seisundi ümbermõtestamisega asumaks oma populaarsuse saavutamiseks ainulaadsele lähtepositsioonile ning seejuures mitte ainult vastandudes paremäärmuslastele, pakuvad mõned autorid, poliitikud ja politoloogid välja hoopiski lähenemise konservatismile.
See eeldab aga omakorda konservatismi differentia specifica olemasolu.
Konservatismi iseloomustab antropoloogiline pessimism. Indiviidide teadmised, võimed ja tegevus on piiratud. Seega ei saa isiklik ja sotsiaalne elu kunagi põhineda ainuüksi mõistuspärasusel. Konservatismi puhul on keskne inimese ekslikkus ning seetõttu on oluline traditsiooni kaitsmine. Traditsioon väljendab möödunud aegade jooksul kogutud tarkust, kogemusi, mis on ajale vastu pannud (epistemoloogia). See tarkus sisaldub ühiskonna institutsioonides ja tavades. Traditsioonidest tuleb seega praeguste ja tulevaste põlvkondade huvides kinni hoida (vastupidiselt ühiskonna kujundamise võimalikkuse ja poliitika esimuse ideedele). Mõnikord väljendatakse traditsioonide olulisust religioossete argumentidega, viidates jumalale (maailm, ühiskond ja selle institutsioonid on jumala loodud). Tihti põhinevad kasutatavad argumendid ajalool. Institutsioonide pikaealisus iseenesest võib olla veenev argument nende säilitamise kasuks (nt monarhia puhul). Kuna institutsioonid, väärtused ja positsioonid on kujunenud ajaloo vältel n-ö loomulikult ning neid tuleb seetõttu kaitsta, näevad konservatiivid ühiskonda orgaanilise tervikuna. See Gemeinschaft on ajalooliselt, loogiliselt ja eetiliselt indiviidist olulisem. Inimene ei loo ühiskonda, vaid pigem loob ühiskond inimest.
Selleks, et inimloomuse ebatäiuslikkusele asjakohaselt reageerida, on vaja tugevaid sotsiaalseid sidemeid (vahendajaid): perekonda, kogukonda, kutseühingut, kirikut, rahvust. Lisaks tuleb seda ebatäielikku inimloomust õigesse suunda juhtida sellega, et seaduse ja ühiskonnas valitseva korra nimel võetakse temalt osa vabadusest. Siin on oluline, ehkki üsna piiratud roll riigil. Ühelt poolt peab riik tagama kõikidele kodanikele võrdsed õigused. Teiselt poolt nähtub ühiskonna tegelikest ilmingutest, et ebavõrdsus on reegel: inimesed ei ole de facto võrdsed. Ebavõrdus on n-ö asjade loomulik käik. Nii loomulikud kui ka sotsiaalsed erinevused (klassid) annavad oma panuse ühiskondlikku korda. Seetõttu ei peaks riik üritama ühtlustada seda, mis on loomuldasa erinev.54
Ebavõrdsuse tõttu vajavad inimesed autoriteeti. Autoriteet on ühiskonna stabiilsuse ja sidususe alus. See näitab suunda nii juhtidele kui ka massidele – igaüks teab oma kohta – ning kajastab ühiskonna ja selle institutsioonide hierarhilist olemust. Autoriteet ei ole siiski absoluutne ega vankumatu ning seda piirab vastutustunne. Vastutust ja nn loomulikku ebavõrdsust väljendab ka eraomandile omistatav tähtsus. Omandit peetakse seaduse nurgakiviks, kuna see annab kindlustunde, loob korda ja soodustab üksteise omandi austamist ning tagab samas kodanike materiaalse sõltumatuse valitsusest. Lisaks ergutab see majandustegevust.
See usk ebavõrdsusse ning sellest tulevad väärtused nagu autoriteet, hierarhia ja eraomand on peamised konservatismi iseloomustavad jooned, eelkõige seetõttu, et ebavõrdsuse põhimõte esineb konservatismi kõikides variantides ning eristab neid egalitaarsetest ideoloogiatest.
Religioonile omistatav roll on samuti silmapaistev. Tõelise Gemeinschaft’i puhul ei hinnata religiooni selle sisemiste omaduste pärast, vaid pigem sotsiaalsete ja lõimivate funktsioonide pärast (funktsionalism). Tihti on rahvus poliitilise ja sotsiaalse elu alus (rahvuslus, natsionalism). Veel üks konservatismi iseloomustav tunnus on aja ja ajaloo staatilis-tsükliline käsitus erinevalt kristlusest.
See on täielikult kooskõlas traditsiooni väärtustamisega ning risti vastupidine valgustusajastul ja sellele järgnenud liberalismi ja sotsialismi ideoloogiate raames esile kerkinud lineaarse progressi mõistega.
Ameerika nüüdisaegne konservatism
Lindsay Lloyd
USA konservatism on viimastel kümnenditel osutunud visaks poliitiliseks jõuks. Tal on sarnasusi Euroopa paremtsentristliku mõtlemisega, aga ka olulisi erinevusi. Ameerika konservatism on lai liikumine, millel on palju harusid ja allrühmi. Järgnevalt tuleb juttu USA konservatismi ajaloost alates 1950. aastatest, selle tähtsamatest põhimõtetest ning sarnasustest ja erinevustest Euroopa konservatismiga.
Ameerika nüüdisaegne konservatism seisab kolmel sambal – sotsiaalne konservatism, majanduslik konservatism ja riikliku julgeoleku (või välispoliitiline) konservatism. Need suunad ei ole üksteist välistavad ning paljud poliitikud ja mõtlejad järgivad kõiki kolme. Nii näiteks oli USA möödunud poolsajandi kõige edukam konservatiivist riigipea Ronald Reagan tuntud kõigi kolme samba tulihingelise esindajana.
Sotsiaalne konservatism on USAs olnud tihedalt seotud religioossete konservatiividega: roomakatoliiklased, evangeelsed protestandid, konservatiivsed juudid jt. Paljude sotsiaalsete konservatiivide prioriteetide hulgas on usu- ja perekonnaküsimused. Paljud neist eitavad abordi- ja homoõigusi ning pooldavad hariduses ja kultuuris traditsioonilisi väärtusi ja traditsioonilist peremudelit.
Majandusliku konservatismi jõud on suunatud poliitikale, mis toetaks majanduskasvu erasektori algatuste ja piiratud valitsemisega. Konservatiivide eesmärgid on maksude alandamine, majanduskasvu ja investeeringuid soo-dustav maksupoliitika, majanduse reguleerimise vähendamine, vabakaubandus, föderaalsete kulutuste kasvu peatamine või vähemalt aeglustamine.
Riikliku julgeoleku konservatism rõhutab tugevat riigikaitset ja USA jõulist esindatust maailmaareenil. Külma sõja ajal väljendasid riikliku julgeoleku konservatiivid sageli teravat vastuseisu Nõukogude Liidule, olles vastu näiteks relvastuskontrolli lepingutele ning toetades kommunismivastaseid liikumisi ja jõude (vabadusvõitlejad).
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist edendavad riikliku julgeoleku konservatiivid rahvusvahelise terrorismi tõkestamist ja äärmuslusevastast võitlust, toetades selleks muu hulgas kaitsekulutuste suurendamist ning luureasutustele suuremate vahendite ja volituste andmist.
Konservatismi ja Vabariikliku Partei vahele pannakse sageli võrdusmärk. Kuigi on tõsi, et Vabariiklik Partei on Demokraatide omast konservatiivsem, on mitu asjaolu, mille tõttu on konservatismi võrdsustamine vabariiklastega raskendatud. Erinevalt Euroopa riikidest, mille parlamentaarses süsteemis on palju omavahel võistlevaid parteisid ja koalitsioonivalitsused on tavalised, on USAs kaua aega püsinud kord, kus on kaks tugevat tsentrierakonda. Alates 1950ndatest on Vabariiklik Partei liikunud paremale ja Demokraadid vasakule, kuid mõlemad hoiavad poliitilise keskme lähedale. Kui
Ch. Funderburk ja R. G. Thobaben, op. cit., 1994, lk 129: „Ebavõrdsuse üle ei tule kurvastada – see on lihtsalt osa loomulikust korrast.”
