id="n14">14
Kultuur ja religioon pole reaalses ühiskondlikus olukorras kunagi „võrdsete valikute” valdkonnaks. Eesti luterliku taustaga kultuuris on ilmselgelt luterlusest islamisse pöördumise „kultuuriline hind” kõrgem luterlusest õigeusku või metodismi pöördumisest. Sama kehtib islamist luterlusse pöörduva inimese kohta Saudi Araabia kultuuris või mis tahes usust ateismi pöördumise puhul Ameerika Ühendriikide ühiskonnas.
15
Kõik uurijad ei tunnista Suure Prantsuse revolutsiooni ainulaadsust konservatismi substraadina. Vt S. Huntington, „Conservatism as an Ideology”, American Political Science Review, 51(2), 1957, lk 463–467.
16
Burke’i tuntakse ka kui esindusdemokraatia põhimõtte leiutajat (vastandina otsedemokraatiale). E. Burke, „Speech Given to the Electors of Bristol on Being Elected”, I. Hampsher-Monk, The Political Philosophy of Edmund Burke, 1987, lk 108–111.
1
C. Arvanitopoulos (ed.), Reforming Europe: The Role of the Centre-Right, The Constantinos Karamanlis Institute for Democracy Series on European and International Affairs, DOI 10.1007/978-3-642-00560-2-7, (c) Constantinos Karamanlis Institute for Democracy, Ateena 2009.
2
Päris puhtal kujul „maailmavaateta inimesed” oleksid sellised, kes mitte üksnes ei oma teadvustatult „oma maailmavaadet”, vaid kes ka teadvustamata kujul ei järgi ühiskonnas domineerivaid maailmavaatelisi arusaamu ja norme ega vastandu nendega. Puhtal kujul „maailmavaateta inimesi” on ilmselt vähe, kuid samavõrd vähe on ka teadvustatult oma maailmavaadet omavaid.
3
Heaks näiteks XIX sajandi konservatismi ideelistest üldhoiakutest on 1864. aastast Rooma paavsti Eksimuste nimekiri (Syllabus Errorum), milles paavst mõistis hukka kõik radikaalsed ja progressiivsed ideed kui valeõpetused, sealhulgas ka liberalismi, demokraatia, sotsialismi ja rahvusluse.
4
1930ndatel nägi katoliku kirik „parima võimaliku” riigikorraldusena (kirikut avalikult kaasavat ning samas ka kiriku sotsiaalõpetuse seisukohtadega kooskõlas olevat) klerikaalfašismi, mille ideaalseimaks kehastuseks oli paavst Pius XI jaoks kantsler Dollfussi juhitud Austria (1933–1934), mitte Mussolini Itaalia või Franco Hispaania, Hitleri Saksamaast rääkimata.
5
Näiteks tühistas paavst 1891. aastal katoliiklaste parlamentaarses poliitikas osalemise keelu. Katoliiklikud erakonnad aga olid selleks ajaks juba mitmes riigis täies elujõus. 1907. aastal mõistis paavst oma entsüklikas kristliku demokraatia modernismi ühe pahena hukka.
6
Televisiooni tulek muutis oluliselt nii viisi, kuidas inimesed informatsiooni omandasid, kui ka varasemaid omavahelise suhtlemise ja vaba aja veetmise harjumusi.
7
1960ndaid peetakse murdepunktiks, millest alates hakkasid nii Ameerika Ühendriikides kui Lääne-Euroopa ühiskondades langema inimeste osavõtt traditsioonilistest jumalateenistustest, kuulumine usuühendustesse ning ka nende hulk, kes pidasid end usklikuks vastavalt kiriklikule traditsioonile (ehk tunnustasid kiriku peamisi usulisi, moraalseid ja sotsiaalseid seisukohti ning õpetusi). Kuni 1960ndateni olid kirikud Lääne-Euroopa ühiskondades endiselt moraalseteks autoriteetideks. Vaid mõnes üksikus ühiskonnas – kõige märkimisväärsemalt Prantsusmaal ja Tšehhis – astusid miljonid inimesed kirikutest välja juba I Maailmasõja järel.
8
Postindustriaalseks nimetas Daniel Bell sellist ühiskonda, kus enamus inimesi ei tooda enam materiaalseid („käega katsutavaid”) tooteid, vaid toodavad kas informatsiooni või pakuvad teenuseid.
9
1980. aastal oli kuuekümne kuuest terroristlikust rühmitustest vaid kaks usulised, neid mõlemaid toetas Iraan, 1990ndate keskpaigaks oli iga neljas terroristlik rühmitus usuline.
10
Internet või interneti analoogid olid teadus- ja militaarvaldkonnas kasutusel ka varem.
11
Francis Fukuyama (2002) Ajaloo lõpp ja viimane inimene. Tallinn: Tänapäev.
12
Samuel P. Huntington (1999). Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine. Tallinn: OÜ Fontese Kirjastus.
13
Nõrkade sidemete all pean silmas suhtlust, milles ei suhelda otseselt näost-näkku, mis võib toimuda suurte vahemaade tagant ning suurtes võrgustikes. Näiteks, kui inimesel on Facebookis tuhat sõpra, on tema suhe enamuse „sõpradega” väga nõrk ning ta isegi ei tea, kes, kus, millal ja millist tema kohta käivat informatsiooni, pilte ja videoid vaatab. Ning vastupidi, nt ta saab samamoodi suhelda „sõpruskonnas” oleva, kuid Senegalis elava inimesega.
14
Kultuur ja religioon pole reaalses ühiskondlikus olukorras kunagi „võrdsete valikute” valdkonnaks. Eesti luterliku taustaga kultuuris on ilmselgelt luterlusest islamisse pöördumise „kultuuriline hind” kõrgem luterlusest õigeusku või metodismi pöördumisest. Sama kehtib islamist luterlusse pöörduva inimese kohta Saudi Araabia kultuuris või mis tahes usust ateismi pöördumise puhul Ameerika Ühendriikide ühiskonnas.
15
Kõik uurijad ei tunnista Suure Prantsuse revolutsiooni ainulaadsust konservatismi substraadina. Vt S. Huntington, „Conservatism as an Ideology”, American Political Science Review, 51(2), 1957, lk 463–467.
16
Burke’i tuntakse ka kui esindusdemokraatia põhimõtte leiutajat (vastandina otsedemokraatiale). E. Burke, „Speech Given to the Electors of Bristol on Being Elected”, I. Hampsher-Monk, The Political Philosophy of Edmund Burke, 1987, lk 108–111.
17
Täispealkiri on „Mõtisklusi Prantsuse revolutsioonist ja mõningate Londoni ühingute toimingutest seoses selle sündmusega” (eesti keeles ilmunud Avatud Eesti Raamatu sarjas. Varrak, 2008. Tõlkija Triinu Pakk-Allmann. Tõlkija märkus). See on Burke’i vastus ühele 1789. aastal talle saadetud kirjale, milles üks noor prantslane imestab, miks Burke suhtub nii jahedalt Prantsusmaal toimuvatesse sündmustesse. Burke’i vastus on mõeldud Londoni intellektuaalide ringkonnale, kes oli Prantsuse revolutsiooni poolt vallapäästetud muutuste suhtes võtnud suhteliselt positiivse hoiaku.
18
Konservatismi ja valgustuse suhe on ühtaegu ambivalentne ja paradoksaalne. Ühtpidi on konservatism valgustuse „laps”: ilma valgustuseta poleks olnud konservatiivset reaktsiooni. Teistpidi väidab konservatism, et valgustus oli ühiskonna segipaiskumise ning traditsiooniliste väärtuste ja tõekspidamiste allakäigu põhipõhjus.
19
H. W. von der Dunk, Conservatisme, Bussum, Unieboek, 1976, lk 27.
20
J. Mendilow, „What is Conservatism? Some Signposts in the Wilderness”, Journal of Political Ideologies, 1(3), 1996, lk 221–238.
21
K. Mannheim, „Das konservative Denken, Soziologische Beiträge zum Werden des politischen-historischen Denkens in Deutschland”, teoses K. Mannheim, Wissensoziologie: Auswahl as dem Werk, 1970, lk 408–508. Vt ka K. Mannheim, Conservatism. A Contribution to the Sociology of Knowledge, 1986, lk 256.
22
K. Mannheim, op. cit., 1970, lk 416: „Traditionalistisches Handeln ist ein fast rein reaktives Handeln. Konservatives Handeln ist sinnorientiertes Handeln.” („Traditsionalistlik tegevus on peaaegu puhtalt reaktiivne. Konservatiivne tegevus on sihipärane.”)
23
A. Heywood, op. cit., 2000, lk 52–54.
24
Mõiste on pärit mõjukalt poliitikult Benjamin Disraelilt (1804–1881), kes Konservatiivse Partei egiidi all tahtis klassid ühendada üheks rahvaks.
25
Uusparempoolsus seostub libertaarse konservatismiga, ent fašism pigem autoritaarse konservatismiga.
26
Ch. Funderburk ja R. G. Thobaben, op. cit., 1994,
