George McGoverniga, saab see erakond valimistel lüüa.
Kuigi mõlemad erakonnad on alates 1970ndatest oma ideoloogias muutunud sidusamateks, peetakse nii vabariiklasi kui ka demokraate massi- või rahvaparteideks. Kummastki erakonnast on kongressis esindajaid tähtsatel kohtadel, nagu näiteks komisjonide esimehed, samuti väike rühm mõõdukaid, kellel on sageli oluline roll. Lisaks on Vabariikliku Partei presidendikandidaadid konservatiividega sageli olnud vastuolus. Konservatiivid on skeptiliselt suhtunud 1952. ja 1956. aastal Dwight Eisenhowerisse, 1968. aastal Richard Nixonisse, 1976. aastal Gerald Fordi, 1988. ja 1992. aastal George H.W. Bushi ning 2008. aastal John McCaini.
Kuigi statistika kõigub, paigutab enamik ameeriklasi ennast poliitilisest keskmest paremale. Vahetult pärast 2010. aasta valimisi läbi viidud küsitluste kohaselt, kus 1 tähistas liberaalseid vaateid ja 9 konservatiivseid, oli valijate keskmine hinne 5,9. Küsitletud märkisid samas, et mõlemad erakonnad on nende enda seisukohtadest erinevalt äärmuslikumad. Kongressi demokraatidele andsid nad vaadete skaalal 3,5 ja vabariiklastele 6,4 palli.55 Konservatiivsed või paremtsentristlikud vaated ei pruugi paljude valijate jaoks alati kokku langeda vabariiklaste erakonna seisukohtadega, kuigi rohkem on neid, kes peavad end nii konservatiiviks kui ka vabariiklaseks, kui neid, kes esindavad korraga nii konservatiivseid kui ka demokraatlikke seisukohti.
Pealegi ei ole paljud valijad truud ainult ühele erakonnale. Statistika küll kõigub, aga 2011. aasta juunis korraldatud Rasmusseni küsitluse kohaselt peab 34,4 % ameeriklastest ennast vabariiklasteks, 34,7 % demokraatideks ja 31,0 % sõltumatuteks.56
Eelnevast järeldub, et kuigi vabariiklased kuuluvad pigem konservatiivsesse erakonda, ei ole kõik konservatiivid vabariiklased ja kõik vabariiklased ei ole konservatiivid.
USA ja Euroopa konservatismil on palju sarnasusi, aga ka olulisi erinevusi. Erinevalt paljudest Euroopa riikidest on USAs kaua aega olnud ainult kaks tugevat poliitilist erakonda. Euroopas levinud ideoloogiad, nagu näiteks sotsialism, sotsiaaldemokraatia ja kristlik demokraatia, ei ole Ameerikas kunagi tõsiselt kanda kinnitanud.57 Lisaks erineb Ameerika liberalism tugevalt Euroopa omast: Ameerikas seostatakse liberalismi vasakpoolse poliitikaga. Sõna „liberaalne” kasutatakse nende kohta, kes pooldavad valitsuse suurt rolli majanduses, ulatuslikku sotsiaalprogrammide, nagu näiteks tervishoiuja pensioniprogrammide võrgustikku ning muid sarnaseid seisukohti, mida enamasti seostatakse sotsiaaldemokraatiaga.
Kuigi valitsuse osatähtsuse kasvamine on iseloomulik mõlemal pool Atlandit, on see enamiku Euroopa riikide majanduses ja ühiskonnas palju suurem kui USAs. Euroopas pooldab enamik paremtsentristlikke parteisid sotsiaalse turumajanduse ideed. Ameerika konservatiivid on palju sagedamini valmis selles kahtlema ja seda eitama. USA konservatiivid kalduvad rohkem rõhutama individualismi ja isemajandamist. Enamasti pooldavad nad ka valitsemist kohalikul või osariigi tasandil. Euroopas jällegi väärtustavad konservatiivid sageli rohkem solidaarsust ja kommunitarianismi. USA konservatiividele meeldib riigi suur roll majanduses vähem. Seoses valitsuse ja kohtute rolliga poliitika edendamisel, mida peetakse traditsioonilisi väärtusi kahjustavaks, toetavad mõned neist aga valitsuse aktiivset rolli sotsiaalpoliitika valdkondades. Kui liberaalid välja arvata, on konservatiivide hulgas neid, kes usuvad, et valitsus peaks edendama traditsioonilisi väärtusi, nagu näiteks traditsioonilist abielu (ja olema vastu samasooliste abieludele), rangeid karistusi uimastitarbijatele ning abordiõiguste piiramist. Ameerika ja Euroopa konservatiivid on erinevatel arvamustel ka näiteks kliimamuutuste ja energia-küsimustes.
Ka kristlik demokraatia on USAs osaliselt kiriku ja riigi pikaaegse lahutatuse tõttu võõras idee. Samas on huvitav, et religioonil on Ameerika poliitikas palju suurem roll kui Euroopas. Üks tähtsamaid rühmi Ameerika konservatismis on tõepoolest usklikud ja paljud mõjukad konservatiividest liidrid on kuulunud vaimulikkonda.
Ameerika konservatismil on tugevad patriootilised või rahvuslikud jooned, mida Euroopas nii palju ei näe. Mõlemal pool Atlandit rõhutavad konservatiivid traditsioonilisi väärtusi, nagu näiteks usk ja perekond, kuid USAs käivad need käsikäes patriotismiga. Ameerika kui globaalse jõu rolli silmas pidades peavad paljud USA konservatiivid oluliseks tugevat sõjalist ja aktiivset välispoliitikat. Euroopa Liidu aluseks olevaid jagatud suveräänsuse ja riigiüleste struktuuride ideid Ameerika konservatiivid USA puhul ei tunnusta. Riikliku suveräänsuse pooldamist võib näha ka paljude konservatiivide skeptitsismis mõnede institutsioonide (nt ÜRO) suhtes. Ameerika konservatiivid toetavad välispoliitikas mitmepoolseid suhteid siis, kui need toetavad Ameerika huvisid, ja on samas valmis tegutsema ühepoolselt palju sagedamini kui eurooplased. Patriotismi tähtsust võib näha ka immigratsiooni ja multikultuursuse suhtes valitsevates hoiakutes. Ameerika konservatiivide hulgas on nii immigratsiooni pooldajaid kui ka vastaseid, kuid pea keegi neist ei poolda multikultuursust, nagu see on avaldunud Kanadas ja paljudes Euroopa riikides.
Föderalismiküsimuses on paljud Euroopa ja Ameerika konservatiivid samal arvamusel. Ameerika konservatiivid on vastu riigi kui tähtsaima võimukandja ideele ning toetavad kohalike ja osariigivalitsuste ideed, nagu seda on ette näinud USA asutajad ja nagu see on väljendatud USA konstitutsioonis.
Euroopas on paljud konservatiivid sarnastel seisukohtadel, pooldades Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide vahelistes suhetes subsidiaarsust.
Ameerika nüüdisaegne konservatism tekkis president Dwight Eisenhoweri valitsemisajal valitsenud õitsenguperioodil. Eisenhowerit kuigi konservatiivseks ei peetud. 1952. aasta valimised võitis ta suuresti tänu sellele, et teda peeti sõjakangelaseks ja valijad tahtsid pärast 16 aastat kestnud demokraatide valitsemist Franklin D. Roosevelti ja Harry Trumani all muutust. Kuigi 1950ndatel valitses USA sõjapoliitikas pärast Korea sõda rahu, olid välispoliitikas pingelised ajad.
Kui pool Euroopat langes Nõukogude domineerimise alla ja NSVL lõhkas 1940ndate lõpus oma esimese tuumarelva, algas külm sõda. Ameerika poliitikas keskenduti välismaisele kommunismiohule ja kommunistide võimalikule õõnestustööle kodumaal. California noore senaatorina ja hiljem asepresidendina tõusis Richard Nixon mõjukaks isikuks osaliselt tänu oma järjekindlale kommunismivastasele retoorikale. Kuid 1950ndatel esinesid peaaegu kõik tähtsamad poliitikategelased veendunud antikommunistidena.
Poliitikateoreetik ja kirjanik Russell Kirk avaldas 1953. aastal raamatu The Conservative Mind („Konservatiivne mõte”). Kirk oli oma kirjutistes esimene tuntud mõtleja, kes määratles Ameerika nüüdisaegse konservatismi. Tuginedes paljuski Edmund Burke’i ja Ameerika asutajate ideedele, arendas ta välja sidusa konservatiivse maailmavaate, mis rõhutas loomuõiguse tähtsust, tavasid, traditsioonilist kultuuri ning vabaduse ja omandiõiguste seotust. Jagades paljusid Kirki seisukohti, avaldas William F. Buckley, Jr. 1951. aastal oma raamatus God and Man at Yale hävitava kriitika akadeemilistes ringkondades levivate vasakpoolsete vaadete aadressil. 1955. aastal asutas Buckley kaks korda kuus ilmuva National Review, mis on tänini jäänud Ameerika konservatiivide üheks tähtsaimaks häälekandjaks. Buckley oli Ameerika konservatiivide intellektuaalne superstaar kuni oma surmani 2008. aastal. Tema suurimaks teeneks peetakse konservatismi edendamist ühisel eesmärgil koondumise õiguse toetamise teel. Ajastul, kui eelarvamuslikkuse väljendamine avalikkuses oli lubatud ja rassiline diskrimineerimine seaduslik, tegi Buckley kõik selleks, et tõrjuda kitsarinnalised fanaatikud ja antisemiidid sündivast konservatismist eemale. Tema katsed äärmuslasi isoleerida ei kandnud küll alati vilja, kuid aitasid konservatismil liikuda USA poliitilise mõtte peavoolu. Buckley kõige suurem panus nüüdisaegsesse konservatismi seisneb siiski intellektuaalide, kirjanike ja poliitikategelaste, keda ta aitas avastada ja tuntuks teha, leidmises.
Eisenhoweri mõõdukas ja pragmaatiline lähenemine valitsemisele häiris paremtiival paljusid, kes olid lootnud, et ta peatab Roosevelti ajal toimunud valitsuse mõjuvõimu suurenemise ning asub südikamalt
David Winston, Put Out the Fire! An Analysis of the 2010 Midterm Elections, http://winstongroup.net/2010/12/22/put-out-the-fire-an-analysis-of-the-2010-midterm-elections/
Partisan Trends – July 2, 2011, http://www.rasmussenreports.com/public_content/politics/ mood_of_america/partisan_trends
Vt Seymour Martin Lipset ja Gary Marks, It Didn’t Happen Here: Why Socialism Failed in the United States.
