b00000000.jpg" alt="pilt"/>
SISSEJUHATUS
Kas see on üldse võimalik? Istun Eestis turvaliste koduseinte vahel ja tunnen paanilist hirmu Filipiinidele läheneva taifuuni ees. Tunne on nii elav, justkui oleksin ise seal.
On teisipäev, 5. november 2013, ja minu Facebooki seinale tulvab üha rohkem ahastavaid postitusi lähenevast taifuunist. Esimese hooga ei pööra ma neile kuigi palju tähelepanu. Filipiinide territooriumilt käib üle keskeltläbi 19 tsüklonit või tormi igal aastal, sealhulgas 6–9 neist jõuavad maismaale. Troopiliste tsüklonite hooaeg jaguneb üldjuhul selliselt, et maikuu on aasta üks rahulikumaid, tormide tõenäosus kasvab pidevalt juunikuu jooksul ja on kõige suurem juulist septembrini. Sealhulgas aktiivseimaks perioodiks loetakse augustit ja alates oktoobrist rahuneb loodus taas.
Enamik neid torme-tsükloneid põhjustab suuri kahjustusi ja üleujutusi eelkõige riigi põhjapoolsemas osas, kus tormihirmu tõttu on mõnes piirkonnas erakordselt vähe elanikke. Riigi keskossa, kus elab enamik minu ohtratest Facebooki kontaktidest, jõuavad mööduvatest taifuunidest üldjuhul vaid tsükloni äärealale omased, tavapärasest mõnevõrra tugevamad tuuled ja vihmavalangud.
Seekord aga lisandub järgmiseks päevaks üha ahastavamate sõnumite postitusi. Igaüks valmistub lähenevaks tormiks nii kuidas oskab ja jagab õpetlikke nõuandeid teistelegi – kes käsib majade aknaid ja uksi kaitsta, kes soovitab maja ümber olevatelt puudelt-põõsastelt tuuletakistuse vähendamiseks lehed maha lõigata, kes annab nõu varuda süüa ja eelkõige joogivett.
Katastroofiline, supertaifuun, 2013. aasta võimsaim taifuun, läbi aegade suurima tuuletugevusega taifuun, mis iialgi maale on jõudnud, ning veel palju teisigi koledaid iseloomustusi leian ma asja lähemalt uurima asudes erinevatest ilmaportaalidest ja meedia netiväljaannetest.
Tunnen, kuidas süda vajub saapasäärde, kui silmad klammerduvad arvutiekraanil avatud pildile taifuun Hayani prognoositavast trajektoorist, mis näitab, et pooleteise päeva pärast põrutab ta otse üle riigi keskosa.
Olukorra katastroofilisust mõistma hakates on hetkega halvatud minu keskendumisvõime ükskõik millistele teistele tegevustele. Justkui lootuses, et maismaale ähvardava kiirusega lähenev koletis suunda muudab või üldse raugeb, avan vähemalt kord tunni aja jooksul taifuunide arengut kajastavaid portaale.
Ma pole iialgi tundnud midagi sellist, et aeg venib, nagu seisaks paigal, ja samas liigub ähvardava kiirusega. Justkui sooviks, et kõik oleks juba möödas, kuid ometigi ei taha ka, et see pihta hakkaks.
Eesti aja järgi reede varahommikul see juhtub. Samal ajal, kui minu Filipiinide saarestiku läänepoolses osas elavad sõbrad postitavad pilte tormieelsest ähvardavast vaikusest nende koduümbruses, on rahvusvahelises meedias Hayani ja kohalike omas Yolanda nime kandev armutu loodusjõud rünnanud maismaad riigi idarannikul. Meedia pasundab tuulekiirustest kuni 300 kilomeetrit tunnis. Ulatuslikud elektrikatkestused takistavad olukorrast ülevaate saamist nii riiklikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Ometigi levivad järgnevate tundide jooksul internetis esimesed videod tugeva tuule räsitud loodusest, lõhutud majadest ja lendu tõstetud katustest.
Lõpuks kaovad liinilt ka need viimased hõiked. Viis tundi närin arvuti taga küüsi. Ükshaaval käin läbi Filipiinidel elavate sõprade ja tuttavate Facebooki kontosid, lootuses midagigi kuulda, aga leian eest vaid nende sõprade toetushüüdeid ja pöidlahoidmisi.
Hingan kergendatult, kui itaallasest kinnisvaraarendaja ja hobifotograaf Marco postitab oma Facebooki seinale esimesed teated taifuuni möödumisest ja olukorra stabiliseerumisest nende piirkonnas.
Ikkagi veedan veel mitu nädalat tagantjärele pingsalt internetist infokillukesi kokku otsides. Videod kahjustatud piirkondadest ja lood ränki kaotusi kandnud inimestest lähevad mulle hinge rohkem kui kunagi varem ühegi teise looduskatastroofi puhul.
„Miks küll ometi? Kes on need inimesed?” küsite.
Olgu siis, üritan vastata nii lühidalt, kui oskan…
Jaanuar 2014,
Tartu
ESIMENE OSA: LOHESURFIRETK, DETSEMBER 2007 – JAANUAR 2008
MAAILMA KÕIGE EBARATSIONAALSEM OTSUS
Elus on palju olukordi, millel puudub mõistuspärane selgitus. Maailma kõige ebaratsionaalsem on ühel külmal 2006. aasta veebruarikuu õhtupoolikul arvutist lohesurfipilte vaadates puhtalt emotsioonide ajel langetatud otsus, et minust saab lohesurfar!
Lohesurfist ja surfamisest ei tea ma sel hetkel kuigi palju roh-kemat, kui on näha nendeltsamadelt just Vietnamist puhkusereisilt naasnud õe Helena käest saadud fotodelt tema abikaasast ja teistest reisikaaslastest lohe jõul tohutuid õhulende sooritamas. Arvestades, et tegemist on tehniliselt üsna keerulise spordialaga, mis peale tohutu aja eeldab ka üle mõistuse palju raha kulutamist koolitusele ja varustusele, esitab minu majandusõpingute kõrvalt raamatupidajana töötav kaine mõistus suure küsimuse: „Kuidas sa ometi seda teha kavatsed?” Olen ju kõigest tavaline 23aastane tudengineiu, kes elab Tartu linna lähedal metsas ja käib poole kohaga tööl.
„Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab!” vastab selleks hetkeks juba ravimatusse lohesurfiviirusesse nakatunud emotsioonidele allutatud ajuraasuke.
Lohesurf, kitesurf, kiteboarding – heal lapsel mitu nime. Liitsõna osade kaupa lugedes saame kaks sõna: lohe ja surf. Just täpselt sellega ongi tegu – surfamisega, mis käib lohe jõul.
1995. aastal alguse saanud spordialal on praeguseks arendatud kiiruseid üle 100 kilomeetri tunnis ning läbitud muljetavaldavaid vahemaid nagu 225 kilomeetrit Kanaari saarelt Lanzarotelt üle mere Aafrika rannikule Ţarfāya linna Marokos ning 419,9 kilomeetrit mööda Brasiilia rannikuäärt Fortalezalt Parnaíbasse.
Lohesurfis peetakse võistlusi üle maailma mitmes stiilis, millest populaarseimad on freestyle ehk trikivõistlus, course racing ehk kursisõit ja wave riding ehk lainesõit. Spordiala võitleb tugevalt selle nimel, et pääseda olümpiaalade nimistusse.
Just nagu kirjutama ei õpi ilma kirjutusvahendita ja ujuma ilma veeta, saab minu esmaseks prioriteediks selgitada välja vajaminev varustus ja kõik muud selle spordialaga seotud nüansid.
Vaja on lohet. Kaugelt vaadates õhus lendlevat c-tähte meenutava lohe suuruse valikul on määravad tegurid tuule tugevus ja sõitja kehakaal. Mida tugevam tuul ja kergem inimene, seda väiksem peaks olema kasutatav lohe. Eesti tingimustes jäävad enim kasutatavad lohed vahemikku 6–14 ruutmeetrit.
Peale lohe kuulub komplekti poom ehk kummist vooderdusega pulk, millest kinni hoides on võimalik lohet juhtida, ja poomi mõlemast otsast algavad 20–25meetrised nöörid ehk loheliinid, mis teisest otsast kinnitatakse lohe küljes asuvate pisikeste nöörijupikeste külge. Kogu kupatus ehk siis lohe koos liinide ja poomisüsteemiga kinnitatakse vöökohta ümbritseva trapetsi külge. Trapets ehk tugivöö tagab selle, et lohe tekitatud veojõud läheb inimese kehasse, mitte ei jäta kogu koormust kätele.
Lisaks mootorina edasiviivale lohele on suvistes tingimustes vaja lohelauda ning talvistes oludes on tarvis lumelauda või suuski. Eestis on äärmiselt hädavajalik ka lehtkummist ehk neopreenist valmistatud veeülikond, mida kutsutakse kalipsoks, ja selle juurde soovituslikult samast materjalist kindad, kapuuts ja sussid kevadsügiseseks jahedamaks perioodiks.
Suure uurimistöö tulemusena langetan otsuse just hiljuti turule tulnud uue revolutsioonilise toote kasuks – bow-lohe.
