style="font-size:15px;"> Tollitsoonist väljudes köidab esimese asjana minu tähelepanu ametlikus vormiriietuses turvamehe õlal rippuv, minu kui relvavõhiku jaoks erakordselt suuremõõtmeline püss, et mitte öelda automaat. Ei tea mina, kuidas seda asjandust nimetada, kuid minu hämming kasvab, kui näen selliste suurte relvadega turvamehi lennujaama ootesaalis iga mõnekümne meetri tagant. Kohe ei oskagi seisukohta võtta, kas peaksin ennast tundma ohustatuna või just erakordselt turvaliselt ja turvatuna.
Teades, et Manila NAIA ehk Ninoy Aquino rahvusvaheline lennujaam on saanud oma nime siinsamas lennujaamas 1983. aastal mõrvatud Filipiinide endise senaatori Benigno Simeon „Ninoy” Aquino mälestuseks, on võibolla tõesti õigustatud kogu see turvameeste armee. Olgu minevik milline tahes – siin ja praegu me ei näe ohtu, vaid ainult lõputul hulgal rõõmsaid nägusid kaootiliselt ringi askeldamas.
Manila lennujaamas on kolm terminali. Meie maandusime kõige suuremas ehk terminalis 1, mis haldab vaid rahvusvahelisi lende. Terminal 2 käitab ainult Philippine Airlinesi lennukeid ja kõik ülejäänud lennud riigisisestesse sihtpunktidesse väljuvad meie praegusest asukohast umbes 15–20minutise taksosõidu kauguselt kohalike lendude terminalist.
Hoolimata sellest, et kõik terminalid paiknevad ühel ja samal hiiglaslikul maalapil, puudub lennujaamasisene ühtne terminalidevaheline transpordisüsteem. Ainuke mõistlik ühendustee on lennujaama ees looklev taksorivi.
Meie esialgne reisiplaan nägigi ette tutvuda Manilaga vaid selle lühikese taksosõidu jooksul ühest terminalist teise. Eesmärgiks võimalikult kiiresti suurlinnast minema saada, pikad püksid ja kinnised jalanõud jalast visata ning varbakesed rannaliiva pista. Kuid nagu siin elus ikka on: keegi tunneb kedagi, kes tunneb kedagi… ja just seda valemit pidi sain ma reisiplaane koostades ühelt tuttavalt nüüdseks juba üle aasta Manilas elanud ja siinset Playtechi kõnekeskust käivitava eestlase Mareki kontaktid.
Kuna Marek on juba üle aasta Manilas elanud ja mõned korrad Boracayl käinud, on tema jagatud informatsioon ja nõuanded kohaliku eluolu kohta meie reisi planeerides täiesti asendamatud. Marek lükkab ümber ka mulle Egiptuse-reisist külge jäänud hirmu kohalike ebameeldiva pealetükkivuse ees. „Pigem jälgivad nad sind vaikselt eemalt, hõikavad ehk mõne tervitussõna, aga kui sa ise jutuajamist ei algata, siis jätavad nad su peagi rahule ega hakka vestlust pealetükkivalt üles kiskuma,” võtab Marek kokku boracaylased ja teatud määral üldse filipiinlased. See iseloomustus ei hõlma muidugi Manila kriminaalseid piirkondi ja kurjategijaid, kuid nende inimloomade eest ei ole me kusagil maailmas kaitstud.
Mareki sõbralik olek, avatud suhtlus ja üllatuslikult tehtud ettepanek löövad meie sihi silme ees virvendama. Ta teatab, et kui soovime ehk ühe öö Manilas veeta, saab ta meid öömajaga aidata. Pakkumine on ootamatu ja samas nii ahvatlev. „Kui juba nagunii Manilas oleme, võib natukene ka linnaga tutvuda, eriti kui peaaegu kohalik eesti keelt kõnelev giid meid saatmas on,” nõustub ka Kadri suurepärase ideega.
Manila lennujaama välisuksest väljudes lööb palavus ja autode vingugaas meid hetkega hingetuks. Jaamahoone siseruumides valitsenud kaos kaotab kohe tähenduse, kuna väljaspool toimuv paistab veelgi kaootilisem – inimesi ja sõiduvahendeid sagib siinses palavuses ringi mustmiljon ja hoolimata siravast päikesest on õhk vingugaasist ühtlaselt hall ja täis kõrvariivavat autode signaalitamist.
Mul tekib déjà vu tunne: meenub Inglismaal Manchesteris linnastumismuuseumis URBISes nähtud koonusekujuline pisike ruum, kuhu sisenedes kuuleb kõikvõimalikke suurlinnahääli. Kogemus selles kookonis oli põnev: autode müra ja signaalitamine, vali muusika, lõpmatu jutuvada, loomahäälitsused ja veel palju muud. Mäletan väga selgelt, kuidas tundsin juba mõnikümmend sekundit hiljem tungivat vajadust sellest lärmist eemale pääseda. Õnnis oli see muuseumile kohane väärikas vaikus, mis kookonist välja astudes taas mu kõrvu paitas.
Olles mõned korrad sügavalt sisse ja välja hinganud, saan Manilas oma keskendumisvõime tagasi. Konstateerin fakti, et täna siin ja praegu seda lärmi niisama lihtsalt kookonist välja astudes elimineerida ei õnnestu. Hetk hiljem silmame lennujaama uksest üle tee järjekorras seisvaid valgeid taksosid, kõigil autodel kiri aircon (inglise keeles, lühendatult: konditsioneer). Esialgu palavusest pahviks lööduna ei suuda me konditsioneeritud õhuga taksosõitu ära oodata.
Kuid veel enne, kui taksode järjekorra poole suundume, meenub mulle meie olematu kohaliku sularaha varu. Läbi lennu-jaama klaasakende silmangi kohe mitut sularahaautomaati, kuid kui üritan sellesama ukse kaudu, millest me just hetk tagasi väljusime, uuesti lennujaama siseneda, peatab mind naeratav turvamees, pumppüss üle õla, ja osutab enda pea kohal olevale sildile „No entry, exit only” (inglise keeles: sissepääsu pole, ainult väljapääs) ning viipab käega järgmise ukse poole.
Järgmise ukse ees ootab mind oma viiekümnemeetrine inimestest ja nende pagasist moodustunud järjekord. Kulub kümmekond minutit, kuni ukseni jõuan ja saan niipalju targemaks, et ilma passita lennujaama sisse ei lasta. Üritan küll pangakaardiga vehkides mõista anda, et tahan kõigest ukse kõrval asuva rahaautomaadi juurde pääseda, kuid seekord ei aita mu blondid juuksed ega kõrvuni venitatud luniv naeratus – sisse mind ilma passita ei lasta. Norguspäi kõmbin tagasi tülpinud näoga Kadri juurde, kes kotihunniku otsas istub, võtan oma passi ja lähen uuele katsele.
Sularaha lõpuks ometi taskus, suundume taksojärjekorra juurde. Ka siin võib öelda, et kord on majja löödud ja riiklikku tööpuudust paari lisatöökohaga vähendatud. Ei midagi sellist, et valid ise meelepärase takso ja istud aga sisse, et hiljem sõnade või keelebarjääri taha takerdudes käte ja jalgade abil taksosõidu hinna üle kaubelda. Kõigepealt tuleb minna autode järjekorra kõrval olevasse kassasse, kus paneme kirja oma nimed, kuupäeva ja reisisihtpunkti. Ühe koopia täidetud paberist ulatab kassiir meile tagasi ja teatab, et meie taksosõit läheb maksma 440 peesot ehk ligikaudu 7 eurot ning maksma peame sihtpunktis otse taksojuhile.
Kas sellise eelregistreerimise põhjus on pigem fikseeritud hinna abil tarbija kaitsmine või on see vahend turistilt kallima hinna kasseerimise kaudu lihtsalt paari madalapalgalise lisatöökoha loomiseks, jääb meile esimese hooga arusaamatuks, kuid pikalt ei hakka me selle üle ka oma pisikesi peakesi vaevama. Kui süsteem on selline, siis esimest korda võõrasse linna sattununa ei hakka me kehtestatud reeglitele vastu sõdima.
Taksode rivi kõrval askeldab usinalt käte ja jalgadega vehkiv meesterahvas, kelle tööülesanne on hinnata taksosoovijate seltskonna suurust, pagasihulka ja sihtpunkti. Kogutud informatsiooni järgi leiab mees igale soovijale vajaliku suurusega masina. Paistab, et meie ülemõõduline kott osutub ka siin pisikeseks probleemiks, ja päris mitu meist hiljem taksopeatusesse saabunud kodanikku on tõenäoliselt juba ammu poolel teel oma sihtpunkti, kui lõpuks on veidi tolmuses sinises T-särgis ja kulunud teksastes juhendaja leidnud meie surfivarustuse koti jaoks piisavalt suure pagasiruumiga minibussi.
Taksojuht vaatab mõne hetke hämmeldunud näoga meie antud paberilipikut Marekilt saadud aadressiga – ma tema näost küll äratundmisrõõmu tuvastada ei suuda. Aga vähemalt hakkab meie takso liikuma… kuhugipoole. Tunnen vaid rõõmu taksosõidu fikseeritud hinna üle – kes teab, kui pikaks see sõit veel kujuneda võib.
Ja nüüd siis olemegi kohalike lendude terminali asemel hoopis teel Mareki poole, Makatisse. Linna, mis justkui on Manila, aga samas ei ole ka. Nimelt võib Manila nime kasutades esimese hooga üsna segadusse sattuda. On olemas City of Manila ehk Manila linn, mis on kõigest üks 17 linnast, mis kõik üheskoos moodustavad maailma ühe tihedaimalt asustatud (ligikaudu 18 000 inimest ruutkilomeetri kohta) suurlinna nimega Metro Manila, kus 2007. aasta rahvaloenduse andmetel elas pea 12 miljonit
