küll üks või teine kogukond, kuid juba mõni päev hiljem on kodud uuesti püsti pandud ja elu jätkub endises rütmis.
Ruumipuudus olevat Filipiinidel koguni nii hull, et paljud vaesed pered elavad aasta ringi paatides või paaditaolistes puidust isetehtud moodustistes. Mereäärsed majad on sageli tõstetud bambusest „kanajalgadel” maapinnast kõrgemale, et tõusu-mõõna vaheldumisest tingitud veetaseme tõus neid minema ei pühiks. Kui riiki murrab järjekordne taifuun, siis kaovad nende ebastabiilsete hoonete elanikud maailmapildilt nagu kärbsed esimese öökülmaga.
Olen kuidagi mõttesse vajunud, kuuldud juttu ja päeva jooksul nähtut kokku klapitades. Lastes silme eest läbi kõiki neid vaesusraskustes rabelevaid inimesi, muutub meel kuidagi nukraks. Tagasi reaalsusse toob mind Mareki teemavahetus kohalike elutingimustelt nende loomusele. „Filipiinlased on eluaeg justkui väikesed lapsed,” elavneb Mareki hääl, „meie kontoris möödub enamik lõuna- ja kohvipause laulu ja mängude saatel. See on täiesti tavaline, et filipiinlased kogunevad aeg-ajalt puhkeruumi, et laulda, tantsida, ringmängu mängida või lihtsalt lobiseda ja kõva häälega südamest naerda.”
Kuulan Mareki juttu ja mõtlen oma elule kodumaal. Mitte ainult enda elule, aga heaoluühiskonnale tervikuna. Inimestel on justkui kõik olemas, kuid ometi on tänavapilt täis emotsioonituid või pigem kurjapoolseid nägusid, kõik on pidevalt kuhugi teel ja justkui ajavad tähtsaid asju. Kõik pingutused käivad selle nimel, et homme oleks asju veel rohkem. Südamest naerda lõkerdavad inimesed on suur defitsiit, keda kohtab ehk kõige sagedamini naeruteraapia kursustel. Kuidas küll ometi on see võimalik, et just siin, kus vaesus ja ebavõrdsus on nii suur, elavad nõnda elurõõmsad inimesed?
Kõrgklassi lihvitud elurajoonist saame välja, kui Marekil tekib idee minna ühe tema koostööpartneri korraldatud kliendiüritusele. Jõuame vaid mõne minuti taksos istuda, kui Marek hõikab: „Vaata, seda ma silmas pidasingi”, ja osutab pimedale mäekünkale, mis on tihedalt pisikesi hurtsikuid täis tipitud. Kõigi majade seinad on kaetud peamiselt Tanduay rummi ja Smarti ning Globe’i telefonisidefirma plakatitega. Akendel ja majade ees kuivab nööridel pesu.
Taksosõidu lõppedes leiame end tänavalt kuni kahekorruseliste madalate elamute eest. Suundume kahe maja vahelist teed mööda laohoonete poole. Meie tikk-kontsad ei tundu sellel järsul kallakul päris kohased. Valju muusika järgi leiame õige hoone probleemideta üles. „Tore, pidu on juba täies hoos!” rõõmustab Kadri. Tegelikkus siiski nii roosiline ei ole – peatselt näeme, et hiiglaslik laohoone on peaaegu tühi, ning tantsuplatsil ja baaris on näha vaid üksikuid inimesi.
Meie sisenedes elavneb seltskond ja Marekit peole kutsunud pontsakas koostööpartner üritab vägisi pidu uuesti käima lükata, tehes meile suure hulga jooke välja. Ent tema püüdlustest hoolimata leiame vaevalt pool tundi hiljem, viinakokteiliga täidetud pooleteiseliitrine Eviani pudel ühes, end taas peatänavalt taksot otsimas.
Marek on just takso kinni püüdnud ja peab läbirääkimisi viie inimese ühte taksosse mahutamise üle, kui nurga tagant kargab välja ilmselgelt elevil Jaan. „Saada see takso kohe minema, ma leidsin meile auto koos juhiga,” teavitab ta asjaosalisi särasilmil valjus eesti keeles. Ja ennäe!, hetk hiljem sõidab ette võimas tumeroheline Mitsubishi maastur, kuhu me terve seltskonnaga mugavasti sisse mahume. „Oled sina ikka osav müügimees,” tunnustame Jaani ja tema suurepärast läbirääkimisoskust.
Meie sohver, umbes viiekümnendates aastates soliidse maneeriga meesterahvas tundub sümpaatne kohe esimesest hetkest. Ta küsib palju meie päritolu kohta ja tunneb huvi Eesti eluolu vastu. Tema autot seest ja väljast hinnates ei ole ta pärit just agulist, vaid pigem ka ise koduteel jõukamate elurajoonide poole.
„Kuidas see ometi võimalik on, et keegi tundmatu filipiinlane viitsib meid nii kaugele sõidutada ja midagi vastu ei tahagi?” ei suuda ma meie õnne uskuda. Marek selgitab, et paljud filipiinlased ongi sellised, sõbralikud ja abivalmid. „Nad ei aita mitte selleks, et raha välja pressida, vaid tahavad lihtsalt võõralt maalt tulnud inimestega sõbruneda ja väljaspool oma riiki toimuva kohta midagi uut ja põnevat teada saada.”
Jah, minu ajuraasukese jaoks on täiesti normaalne Tallinna vanalinnast peale pidu Piritale suundudes kontvõõras inimene möödaminnes Tiskresse ära visata. Lihtsalt sellepärast, et olime autos viibinud seltskonnaga tunnistajateks võõra siirale kurbusele, mis järgnes järjekordsele läbikukkunud katsele telefoni teel taksot tellida. Aga et ma sellist vastutulekut maailma vastasküljel tunda saan, ei oleks ma ka parimates unenägudes ette kujutada osanud.
Lõpuks saab väsimus minu ja Kadri uudishimust võitu ja otsustame peoseltskonna edasiste plaanidega enam mitte liituda. Mika, meie kohalik autojuht, viib meid otse koduukse ette. Liftiga üles sõites tuigume väsimusest. Enne uinumist kujutlen, kuidas saabun paadiga otse läbi kristallsinise vee valgele rannaliivale, hüppan paadist välja põlvini vette, püksisääred üles kääritud, ja sammun palmialleed pidi oma rannabangalo poole. Ma ju piltidelt nägin, et asjalood sel unistuste palmisaarel just nõnda käivad…
VEEL VIIMANE PINGUTUS
Kui me saabume koos Kadriga Manila 1948. aastal valminud kohalike lendude terminali, mis asub rahvusvaheliste lendude terminalist 20minutilise taksosõidu kaugusel, tekib tunne, et oleme ajas tagasi liikunud nii mõnedki aastad, et mitte öelda aastakümned.
Lennujaamas oleme sel lihtsal põhjusel, et Filipiinide riik tähendab pluss või miinus 7107 saart: täpset arvu ei tea keegi, kuna see varieerub veetaseme tõusu ja mõõna vaheldumise ja vulkaanilise tegevuse tagajärjel. Pealinn Manila asub Filipiinide põhjaosas, saarestiku suurimal, ligi 110 000ruutkilomeetrisel saarel nimega Luzon. Lohetama aga läheme riigi keskosas asuvale Boracay saarele.
Boracay on äärmiselt pisike, kuid imeilus valgete liivadega saar, kuhu puhkama lennatakse üle maailma. Kuna seal lennujaama ei ole, maandume kõigepealt Panay saarel Caticlani linnas. Umbes 12 000ruutkilomeetrine Panay saar asub Boracayst lõunas ning sealt saab hõlpsasti paadiga meie sihtkohta sõita.
Võimalik olnuks Manilast ka paadiga Boracay poole liikuda, kuid selle variandi välistas Mareki kriitika laevade kvaliteedi ja siinse laevaliikluse turvalisuse ning eelkõige 17tunnise reisikestuse kohta. Jutte reisi- ja kaubalaevade uppumisest kokkupõrgete ja tormi kätte sattumise tagajärjel oli Marekil justkui varrukast võtta.
Lennujaamaesine on nii paksult sagimist täis, et lööb silme eest virvendama. 75 kilogrammi pagasit taksolt lennujaama kärule ümber tõstetud, rivistume Kadriga sissepääsu järjekorra lõppu, passid sedakorda kindlalt näpu vahel ootel. Kui järjekord meieni jõuab, esitame uhkelt oma passid, justkui demonstreerides, et oleme selleks kontrolliks läbinud põhjaliku ettevalmistuskursuse.
Aga oleks, et sellest siis piisaks! „Kus piletid on?” nõuab turvamees. „Oehhh,” ohkan ma ja asun otsima turvalisse ja mitte kuigi kergesti ligipääsetavasse kohta paigutatud pileteid, mida plaanipäraselt ei oleks pidanud vaja minema enne lennule registreerimise kassa ette jõudmist.
Esimene turvakontroll läbitud, ootavad meid pisikeses, umbes 20ruutmeetrises äärmiselt ülerahvastatud koridoris pagasikontroll ja metallidetektor. Kuna rahvast on tõesti palju ja igaüks tahab võimalikult kiiresti sellest umbsest ja tillukesest ruumist edasi liikuda, siis visatakse kotte pagasilindile täiesti läbisegi. Metallidetektori väravat läbides hakkab see minu ja mitme teise inimese peale kisama, kuid välja ei tee sellest küll ükski nendest kuuest turvamehest, kes siin ruumis ilmselt ainult ruumipuuduse suurendamiseks seisavad. Kahtlen sügavalt, kas sel turvamehel, kes teeb nägu, justkui kontrolliks ta kõiki läbivalgustatavaid kotte, üldse ongi arvutiekraanil pilt skannerist või vaatab ta seal hoopis Facebookist fotosid eelmise õhtu peost. Igatahes on kolmel turvamehel ekraani jõllitades väga lõbusad näod peas.
Veel
