kolm järjekorda!
Meie viidame sellal aega kassade kohal asuvate siltide lugemisega. Esimene kassa ütleb: „Keskkonna- ja sisenemismaks”, hind 75 peesot (1,20 eurot); teine: „Terminalitasu”, 50 peesot (80 senti). Kolmanda kassa peal on silt „Paadipilet”, hind 25 peesot (40 senti).
Järjekordne ideaalne lahendus filipiinlaste ühele suurimale probleemile – tööpuudusele! Aga selle peale nad ei tule, et tegelikult võiks ju endiselt avada kolm kassat, kuid müüa igaühest korraga kõiki kolme piletit. Tööd saaks sama arv inimesi, kuid reisijatel oleks vähem segadust ja sabasseismist.
Hiljem saan teada, et sügavam tõde seisneb hoopis kassapõhises raamatupidamissüsteemis, mille puhul on õhtuti raha kolmest erinevast pajast lihtsam laiali jagada. Keskkonnamaks kohaliku poliitilise võimu taskusse, paadipiletite raha operaatoritele ja terminalitasust töötajate palgad ning üldhalduskulud.
Kolm eri värvi – roosa, valge ja roheline – piletit näpus, jõuame kai äärde. Murdlainete ja räsiva tuule möllus võitlevad oma eksistentsi nimel kõige kummalisemad paadid, mida ma siiani näinud olen.
Kohalike suus bangka’ks nimetatav paat on puidust, pikk ja kitsas kabiin mahutab korraga 30–40 inimest. Kõige suurema eripärana jääb silma paadi väliskülgedele kinnitatud võimas, mitme meetri laiune bambusest raamistik, justkui tiivad. Nende eesmärk on paati ookeanilaineis tasakaalus hoida. Bangka esiosas asuvad istmed kahel pool vahekäiku üksteise taga. Igale istmele mahub mugavalt kaks filipiinlast või üks kuni poolteist eurooplast. Tagumises paadipooles on aga pingid kinnitatud paadi sisekülgedele, nii et inimesed istuvad näoga kaasreisijate poole. Kohvrid vinnatakse bangka katusele.
Paati sisenetakse mööda kahest pikast, ristipidi pisikeste puupulkadega kokkulöödud lauajupist moodustatud kaldtreppi. Õõtsutav tuul ja sadamakai betoonseinast tagasi põrkav murdlaine muudavad selle omajagu keeruliseks. Tasakaalu kaotamise hirmus haaran kinni ühe meeskonnaliikme poolt reisijatele välja sirutatud mõnevõrra õlisest ja tolmusest käest.
Juba istumegi külg külje kõrval paljude filipiinlaste, korea turistide ja mõne eurooplasega. Päike paistab, sinine vesi sillerdab ja mida kaugemale sadamast, seda suuremaks muutuvad lained. Kohati pritsib vett paati. Olgugi et erkoranžid määrdunud päästevestid ripuvad kõikjal kabiini lae alla tõmmatud nööridel, ei kanna neid ükski inimene.
„See paradiis siin on väga erinev Euroopa rannaelust,” tõden ma.
MABUHAY BORACAY!
Ükskõik kui palju pilte me Kadriga sellest saarest enne ka ei vaadanud, kui palju selle kohta internetist ei lugenud – mitte miski ei ole meid ette valmistanud tegelikkuseks. MabuhayBoracay! (tagalogi keeles: tere tulemast Boracayle!)
Ükski pilt või artikkel aga ei ole võimeline edasi andma salapära, mis paneb inimesed sellesse saarde nii armuma, et nad aasta-aastalt ikka ja jälle siia tagasi jõuavad.
Boracay saar, mis õhust vaadatuna kangesti meenutab ebasümmeetrilist koerakonti, on seitse kilomeetrit pikk ja kõige kitsama koha pealt alla kilomeetri lai. See 10,32ruutkilomeetrise pindalaga saar oli esialgu kodupaigaks kohalikule ati hõimule. Kohalikud elasid lihtsates bambusonnides, kus puudus elekter, kõikjal laiusid kaunid valged liivarannad ja vohas roheline loodus.
1970ndad olid saare elus suur murdepunkt. Levib kaks peamist põhjendust, millest esimene väidab, et turismi sissevool saarele algas peale seda, kui välismaalastest filmimeeskond oli selle saare „avastanud”, ja teine, et „süüdlaseks” on ühe Saksamaalt pärit seikleja Jens Peteri kirjutatud raamat, mis sisaldavat ülistavat ülevaadet Boracay ilust ja võlust.
Olgu põhjuseks mis tahes, kuid fakt on see, et kulutuli on lahti läinud. Veel 1980ndatel olid Boracay saare peamised külastajad piiratud eelarvega backpacker’id (inglise keeles: seljakotireisijad), kellele suhteliselt olematud olmetingimused, elektri puudumine ja valgustuseta bambus-rannahütid olid just põhjus omaette. Mis võiks olla veel köitvam kui puutumatu loodus, pikad inimtühjad kaunid valged rannaliivad ja türkiissinine merevesi!
Jutud imelistest liivarandadest levisid järjest laiemates ringkondades. 1990ndatel räägiti Boracay randadest juba kui maailma parimatest ja koos tunnustusega saabus saarele ka üha elavnev turismitööstus.
2007. aasta detsembriks, kui meie Boracayle maandume, on saar täitunud loendamatu hulga hotellide ja erinevate meelelahutusatraktsioonidega, siit ei puudu golfiväljak, tennisevälja-kud ega ka kukevõitluse areen. Peamised internetist leitud „turistilõksud” on sukeldumine, snorgeldamine, väljasõidud merele purjekate või mootorpaatidega, veesuusatamine, langevarjusõit paadi taga mere kohal, matkad mööda saart ATVde, bagide või jalgratastega, vaateplatvorm saare kõrgeima mäe Mount Loho tipus ning muidugi purjelaua- ja lohesurfikoolitused.
Tiivuline paat maabub loode-kagu suunas pikuti paikneva ebasümmeetrilise koerakondikujulise saare lõunapoolseimas tipus, Cagbani sadamas. Saar jaguneb kolmeks piirkonnaks. Manoc-Manoc lõunatipus – sadama ümbruskond kuni koerakondi peenema osa alguseni, Balabag on 2–3 kilomeetri pikkuse koerakondi kõige peenem osa, ühtlasi saare kõige tihedamini asustatud piirkond ja meelelahutuskeskus. Yapak – kontrastne põhjatipp, kus asub mitu kaunist väheasustatud randa, mõned uhked eliithotellid nagu Shangri-La, kuid ka saare suurim prügimägi ja palju vaesemat sorti majapidamisi.
Kõige kitsamas haldusüksuses Balabagis saab veel selgelt eraldada kirde-ida suunas paikneva umbes ühe kilomeetri pikkuse Bulabogi ranna ehk surfarite paradiisi ning lääne-edela suunas paikneva 2,5–3 kilomeetri pikkuse White Beachi ranna ehk turismi- ja meelelahutuskeskuse. White Beach omakorda jaguneb alates põhjapoolsemast otsast Station 1, 2 ja 3-ks (paadisadamad 1, 2 ja 3). Isegi see kolmeks piirkonnaks jagamine ei muuda tihedalt asustatud White Beachil millegi leidmist kuigi lihtsaks. Enamik teejuhatusi käib rohkem selle järgi, millises piirkonnas ja millise hotelli või restorani kõrval otsitav koht asub, mitte maja numbri järgi. Teineteisest 900 meetrit eemal paiknevate randade vahel kulgeb paralleelselt randadega saare peatänav ehk kohalik Boracay Highway.
Paadist väljudes ja otsivalt ringi vaadates pean veel kord pettuma. Piltidel nähtud paradiis valgete rannaliivade ja tuules voogavate palmipuudega ei taha kuidagi kätte jõuda. Selle asemel silmitsen sadamas valitsevat segadust ja korralagedust, tolmuhunnikuid ja paksu vingugaasipilve, mida iga sadamast väljuv külgkorviga või tavaline mootorratas oma panusega täiendab.
Sadamast järjekordse külgkorvikaga teele asudes venivad meie näod veelgi pikemaks. Edasine tee kulgeb mööda kõige rohkem seitsme meetri laiust Boracay „kiirteed” ehk peatänavat tigusammul ummikutes kinni istudes. Tänu refleksidele tõstan süles oleva dressipluusi ja katan nina ning suu. Raske on hingata.
Enamik tänavaäärseid bambushütte, eriti tee sadamapoolses otsas, tunduvad olevat segu kohalikust majapidamisest ja ärist. Enda äraelatamiseks on ehitise esiküljele rajatud pisike poeke, kus müüakse karastusjooke, konserve, kilekottidesse pakitud saiakesi, mune ja mitmesuguseid rohkem ja vähem värvilisi maiustusi. Kas on tegemist kasutatud riiete poe või hoopis pesupäevaga, jääb nii mõndagi majaesist vaadates küsimus õhku rippuma.
Motikapõrina saatel loendame Kadriga erinevate poodide valikut. Esindatud on enam-vähem kõik, mida oskame ette kujutada: riided, majapidamistarbed, puuviljalett, saiad, telefonid, elektroonikaseadmed. Kõik poed on ühte stiili, tänava poole avatud neljakandilised „kuurid”, millele õhtuti metallist lükanduks ülevalt alla ette tõmmatakse ja see tabalukuga suletakse.
Pilku püüavad kahtlased pisikesed grillvardad liha ja soolikatega, klaasseintega metallist „kapid”, milles kana grillitakse, ja koguni terve vardasse lükatud
