ja teiselt poolt suurest kogusest allaneelatud soolasest veest kipitavad silmad, nina ja kurk; koralli otsa veriseks kukutud tagumik, ning surfisussist läbi tulnud kand, mille sees kipitavad mustad täpikesed. Valu ja ebamugavustunne on nii suur, et Kadri lonkab tugevalt.
Bongi surfiklubi ette on kogunenud mitu eelmisel päeval siinsamas kohatud noormeest, kes asjatundlikult Kadri kanda vaadates teatavad, et tegemist on sea urchin’iga – üks nendest paljudest keerulistest sõnadest, mida Bong meile ennist ette vuristas.
„Aaaa, issand, see sea urchin tähendab vist merisiilikut,” koidab lõpuks Kadrile, kelle jalg juba üsna kõvasti kipitab. Ryan, veidi Nukitsameest meenutav lokkispäine minust pool pead lühem kutt, lippab kiiresti surfiklubisse, saabub tagasi äädikapudeliga ja valab seda Kadri jalale.
„Pissimine muidugi aitab ka,” teatab Ryan, ise Kadrile pingutatult tõsise ja asjaliku näoga otsa vaadates.
„Eeeeee… äädikast piisab küll,” kogeleb Kadri, „juba ongi palju parem!”
Kuna hommikune omlett on meie seedesüsteemist jäljetult kadunud ja Bongi surfiklubi ees plangul laiub suurelt silt coffee shop (inglise keeles: kohvik), võtame julguse kokku ning astume kilest ja bambusest tehtud tuuletõkete vahelt sisse. Leiame eest suure kaarja baarileti, mille taga askeldab kaks naisterahvast. Hannah on pisike alla kolmekümnene naine, umbes 150–155 sentimeetri pikkune ja keskmise kehaehitusega, veidi punnis silmade ja pikkade läikivmustade sirgete juustega. Patsy on jällegi üle kolmekümnene, oluliselt pikem ja veidi trullakam, lokkis juuksed korralikult punupatsiks põimitud.
Mõlemad tervitavad meid rõõmsal ilmel ja suur on nende imestus, kuuldes, et oleme Eestist pärit. Alles vähem kui kuu aega tagasi kohtasid nad Marekit ja temaga koos reisivaid sõpru – esimest korda elus eestlasi ja nüüd on kohal juba järgmised külalised sellest kaugest pisikesest Euroopa riigist.
Lõunasöögiks tellime esialgu veel kohaliku toiduga eksperimenteerimisest hoiduvate igavate inimestena soojad singi-juustusaiad, mille loputame alla tavalise pudeliveega. Peast käib küll läbi idee, kas rummikoola ei oleks hea mõte, eriti just valuvaigistina Kadri tuikavale tagumikule ja kipitavale kannale. Kuid kellaaeg tundub selleks liiga varajane olevat.
Patsy, kahest naisterahvast jutukam ja avatum, elab Boracayl koos ameeriklasest abikaasa ja nelja-aastase tütrega. Patsy avatus ja sõbralikkus köidavad mind algusest peale. Uskumatult koduseks ja hubaseks muudab ta meie oleku selles surfiklubis kohe päris esimesest hetkest alates.
Patsy on meile justkui ema eest, mitte küll vanuse, aga sõbraliku ja hoolitseva suhtumise poolest. Kadri kriimustatud reie tagakülge ja merisiiliku okkaid nähes soovitab ta haavade eest väga tähelepanelikult hoolitseda, neid alati peale vees käimist korralikult puhastada ning antibakteriaalseid kreeme kasutada. Peale sooja kliima, mis bakterite vohamist soodustab, hoiatab Patsy meid Bulabogi merevee kvaliteedi eest.
Lugesin enne reisi põgusalt, et Bulabogi laht on reostatud ja haiseb kohutavalt, kuid ei pööranud netikriitikutele erilist tähelepanu. Kohapeal haisu tegelikult tunda polegi ja kui kaldale tõusuveega kogunenud praht välja arvata, siis justkui ei oskakski paha aimata.
Patsy käest kuuleme aga, et suur ja üha aktuaalsemaks muutuv probleem on saare vihmavee äravoolusüsteem, mille üks suur äravoolutoru jookseb otse keset Bulabogi lahte, Pinase surfiklubist mõnisada meetrit lõuna poole. Mõistlik olnuks rajada nii pikk toru, mis ulatub rifist väljapoole, kus tuul ja voolused saaksid roiskunud vee laiali kanda. Väidetavalt rahapuuduse tõttu jäeti see toru aga nõnda lühikeseks, et igal hommikul paisatakse suur kogus reovett koos kõiksuguse mahavisatud olmeprügiga otse keset lahte. Probleemi suurendavad vaesemad kohalikud elanikud, kes on enda majapidamiste reovee ühendanud ebaseaduslikult saare üldise torusüsteemiga ja nõnda suure hulga inimväljaheiteid Bulabogi lahte läkitavad. Vee olukord oleneb paljuski tõusudest-mõõnadest, merehoovustest, tuulest ja vihmast.
Reostuse tagajärjel on silmipimestavalt kaunis veealune loodus ja värvikirevad korallrifid välja suremas. Ilusa liivapõhja asemel vohab kõikjal veealune merevetikas, mida aasta-aastalt aina juurde tuleb. Niisama ujumas selles rannas naljalt kedagi ei kohta, paljajalu Bulabogi merepõhjas kõndida on aga ilmvõimatu: peale vetikate ja teravate korallide leidub siin ohtralt musti okkalisi merisiilikuid, kohata võib mürgiseid veemadusid (küll harva, aga siiski) ning sääri kõrvetavaid millimallikaid ja meduuse. Õpilased, instruktorid ja algajad surfarid on kõik varustatud paksutallaliste surfisussidega, mis ei paku küll täielikku kaitset merisiilikute okaste eest, kuid vähemalt pehmendavad korallkivide teravaid servi. Oskajamad lohesurfarid aga suudavad ebaõnnestunud trikkide tõttu kaotsi läinud surfilauani triivida lohe kaasabil ilma jalgu maha panemata.
Ühel järjekordsel lõunasöögil teatab Pinasesse sattunud Patsy abikaasa Thom koguni, et kuigi ta lohesurfamist väga õppida soovib, ei kavatse ta seda iialgi teha Bulabogi rannas. „Peale seda, kui ma olen näinud, mida kõike seal merepõhjas leida võib! Mitte iial!” Nimelt on pruuni potisoenguga pikakasvulise saleda ameeriklase suur kirg snorgeldamine (lühikese hingamistoruga varustatud maski ja ujumislestade abil veealuse maailma uudistamine) ja harpuuniga kalapüük. Tänu oma hobile on ta Bulabogi lahe risti ja põiki läbi ujunud ning keeldub merepõhjas sammugi astumast.
Süda hakkab mul hetkega kordi kiiremini tuksuma, kui silmanurgast märkan surfiklubisse sisenemas otse surfamast tulnud, veel soolasest mereveest tilkuvat Bongi, palja ülakeha ja täiuslikuks lihvitud kõhulihastega. Kadri verist tagumikku ja merisiiliku okkaid silmitsedes teeb mees läbikukkunud pingutuse veidigi kaastundlik nägu ette manada, kuid suunurk kisub vägisi ülespoole, kui ta lausub lõbusal häälel: „Ma näen, et oled kohtunud siinsete koduloomadega! Kas keegi juba pissis selle peale? Ära muretse, veidi rummi ja küll kõik paraneb kiiresti!”
Bong pöördub baaris askeldava Patsy poole kohalikus meile täiesti arusaamatus keeles ning hetk hiljem on meie ees baariletil kaks pitsi rummiga, kummagi juures klaas vett. Kolmas pits on peremehe enda käes, kes asjalikul ilmel selgitab, et kohalikus stiilis juuakse rummi nii, et rüüpad pitsist puhast rummi ja jood klaasist vett peale. Vaatame Kadriga üksteisele veidi nõutult otsa, kuid vastu ei julge kumbki vaielda. Peremees teab, mis peremees räägib! „Tagai,” (tagalogi keeles: terviseks) õpetab Bong meile esimese kohaliku sõna.
Vähe sellest, et ma pole varem paljast rummi joonudki, pole ma ka iialgi kangele alkohoolsele joogile tavalist vett peale rüübanud. Kuid kunagi on ikka esimene kord. Kui oleme rummilonksud alla neelanud, väänduvad meil mõlemal näod kangest joogist kõveraks ja kummutame veeklaasid tilgatumaks. Bong ei tee aga teist nägugi, justkui oleks joonud kõige tavalisemat karastusjooki. Veeklaasi poole ta isegi mitte ei vaata ja juba kaobki tuuletõkke vahelt tagasi randa.
„Ta on ikka nii vahva! Ja ilus ka,” jõuan Kadrile õhata, kui Bong uuesti koos kahe inglise keelt kõneleva kodanikuga piirete vahelt sisse astub. „See on minu lohekool ja siin on kohvik. Saage tuttavaks! Minu abikaasa Hannah!” viipab Bong leti taga askeldava pisikese naisterahva poole.
„Hähh,” lausun Kadrile mõnevõrra kohkunult ja pettunult, „meile küll nii ametlikult kedagi ei tutvustatud.” Aga mis seal ikka. Ega ma siia saarele ju lantimisplaanidega tulnudki, rohkem ikka surfama, ja niisama vaatamises pole ju miskit halba. Mõned päevad hiljem kohtume ka Bongi ja Hannahi imearmsa poja Aliliga, kes on just kaheaastaseks saanud. Kui rosinasilmne poiss ikka ja jälle koos lapsehoidjaga surfiklubisse satub, on lõbusat kilkamist kuulda igal pool.
Pinase seltskonnaga tutvus sõlmitud, pere- ja sugulussuhted välja selgitatud, tunnen, kuidas see koht ja siinsed inimesed meile iga päevaga üha armsamaks saavad. Kuigi ka mitme teise surfiklubi juures on olemas baarid ja toitlustuskohad, meie nendesse järgmise nelja nädala jooksul ei jõua. Kõhukorinat kuuldes leiame end ikka ja jälle Pinase kohvikust,
