href="#b00000346.jpg" alt="vinjett"/>Tagasi White Beachi keskmesse Station 2-sse suundudes kõnnime üsna sihitult mööda baaride ees liivas kulgevat jalutusrada. Justkui poleks me päris kindlad, mida otsime, kuni… märkame uhkete punutud korv- ja plasttoolide tulva vahel üht sootuks kontrastset kohta. Bombomi baaris jääb teerajast vasakule pisike baariosa, kus on käsitööna valmistatud reljeefse mustriga puupingid, puidust poolümar pisike lett ja liivast põrand. Teerajast paremale ehk mere poole jäävad rannaliivale laotud, töötlemata puidust ja bambusest üsna lihtsalt paari naelaga kokkulöödud madalad toolid, pingid ja taburetid. Kõvu istumisaluseid pehmendavad nahkkattega kandilised padjad.
Baari merepoolseimas otsas kostab pisikeselt lavalt kahemehebändi rahulik akustiline muusika. Solist kitarriga ja trummar, kes istub kaksiratsa vineerist kasti otsas ja toob kuuldavale mõnusaid trummirütme, lüües palja käega kasti esiseina ja – serva vastu.
„Drinks maam,” kuuleme sedapuhku oranžis T-särgis meesterahvalt, kelle paks lainetav pats ulatub pea tagumikuni. „Jah, palun,” vastame kui ühest suust, ja juba juhatatakse meid lauda, päris lava ette. Hämmastav, et siin baaris ei ole ühtegi napis kostüümis kaunist ettekandjaneiut nagu enamikus teistes baarides. Kõik töötajad on meesterahvad, tavalistes baari logoga oranžides T-särkides, ja välimuselt pigem tagasihoidlikud kui mingisugused Colgate’i-naeratusega modellihakatised.
Bombomi baar oma naturaalse mööbli, lihtsa oleku ja hubase muusikaga võidab meie südamed otsekohe! Lauda istudes loeme küll püüdlikult läbi A3-suurusele oranžile lamineeritud paberile trükitud kokteilimenüü, kuid jõuame pika kaalumise tulemusena tagasi juurte juurde ja tellime rummikoolad. Rumm on ju alati olnud meremeeste jook ja eks surfarid ole samuti teatud mõttes meremehed. Ei ole mina veel käinud surfiteemalisel üritusel, kus rumm ei mängiks alkoholiletis peaosa.
„Huhhh, kas nad siia Coca-Colat ka panid või tõid puhast rummi?” venib Kadri nägu hetkeks veidi kõveraks, kui ta esimese suure sõõmu joogiklaasist võtab. Tõepoolest, Coca-Colat leidub selles joogis vaevumärgatavalt. Kui aga meile meenub Mareki jutt, et suur pudel rummi maksab siin riigis kohati vähem kui Eestis pudelivesi ning on odavamgi kui Coca-Cola, siis taipame ka kokteilisegaja loogikat. Kokteili odavusest (päikeseloojangust kuni õhtul kella kaheksani kestva happy hour’i ajal 25 peesot ja ülejäänud ajal 50 peesot) ja kangusest hoolimata maitseb jook imehästi ning sellest saab meie edasiste õhtute lahutamatu kaaslane.
Tegelikult ei ole ma sugugi suur alkoholitarbija, hoopis vastupidi! Eestis olles käin peol alati autoga ja joon sidrunimahla. Ei ole harvad perioodid, kui ma pool aastat järjest ei tarbi tilkagi vägijooki. Lihtsalt ei ole selleks tuju ega meeleolu. Klubis tantsida ja inimestega suhelda on kainena kohati isegi lõbusam, joogiarved on väiksemad ja taksosõidu kulu olemata. Vahel kui ma tarbingi alkoholi, on see siider või rummikoks kusagil surfilaagris või üksik veinipokaal õhtusöögi kõrvale. Varbad soojas liivas ja meri taustaks kohisemas on aga praegu minu jaoks see lüliti, mis avab alkoholitarbimise soolika. Ülejäänud ajal olen ma tuntud kui Kristi, kes on alati kaine autojuht.
Jõuame vaid mõned lonksud juua, kui juba laval olev artist kahe laulu vahel meiega vestlust alustab. „Tervitame Bombomi baari saabunud eestlasi!” kuulutab üle terve baari Ryan – kohalik laulev tätoveerija, pikkade õhukeste juuste, huulerõnga ja kõrvalesta läbistava mitmesentimeetrise diameetriga auguga, kust isegi näpp läbi mahuks.
Bombomis esineb igal õhtul 1–4-liikmeline live-bänd, rahulik akustiline muusika vaheldub tuntumate reggae-lauludega. Nädalavahetustel või suurematel pühadel esinevad vahel ka suuremad reggae-bändid. Läbisegi kõlavad „Englishman in New York”, „Summer of 69”, „No Woman, No Cry”, „Lips of an Angel” ja teisedki mõnusad lood. Oleme hämmingus, kui Ryan meidki entusiastlikult endaga koos lavale laulma kutsub. Vabandan end välja viisipidamatuse ja olematu lauluhäälega, säästmaks siinviibijaid kõrvuriivavast etteastest ja iseennast häbistavast kogemusest. Kuid tõsi ta on – Bombomi lava on avatud absoluutselt igale soovijale, hoolimata tema laulu- või viisipidamisoskusest.
Järgneva nelja nädala jooksul kuuleme Bombomis nii üsna kohutavaid kui ka kõrgel tasemel vokaalseid etteasteid naistelt, meestelt ja ka segasoolistelt (selgitan hiljem!) lavakülalistelt, kellest mõned on igasuguse kriitikameele alkoholisse uputanud. Eriliselt kütab rahva kaasa elama kuulsa laulu „Bora-Bora-Boracay!” autor ja esitaja Armand TJ – CD-plaadi „Only in Boracay” välja andnud artist, kes Bombomi sattudes vahel ka lavalt läbi hüppab.
Meeleolu tõustes tuuakse baarist välja ka Aafrika trummid ehk djembe’d, mida kõigil soovijatel on võimalik lava ees muusikarütmis kaasa mängida. Vahel kulgeb pidu koguni nii meeleolukalt, et lavaesine ja laudade vahed täituvad tantsijatega.
Juba esimesel õhtul kohtame Bombomis mitut ennist Pinase surfiklubi ees nähtud kohalikku nägu. „No ma ju ütlesin, et see on õige surfimeeleolu baar! Isegi kohalikud surfarid käivad siin õhtuti istumas,” targutan Kadrile entusiastlikult.
Seltskond meie lauas hakkab sujuvalt täienema kõrvallauas istunud kohalike arvelt. Järgneb kiire ristküsitlus, mille jooksul ei pääse me traditsioonilistest küsimustest: „Kust te pärit olete? Kui kaua surfate? Kui kauaks saarele jääte? Kas sul poiss-sõber on?” Viimane küsimus kõlab pigem muhedalt naljatleval toonil, kui tõsiselt võetava katsena külje alla pugeda.
Pluss-miinus mõni nägu, leiame edaspidi Bombomist peale pidevalt vahelduvate välismaalaste igal õhtul alati sellesama kohalikest koosneva seltskonna. Siin käivad meie tuttavad Pinase surfiklubist: omanik Bong, nukitsamees Ryan ja baariabiline Raysun. Rastapatsidega William, keda me esimesel päeval surfiklubi ees laulmas kuulsime, on Bombomis üks regulaarseid esinejaid. Meie tulevane giid saare-jalutus-käigul ja Boracay üks osavamaid skimboard’ijaid (skimboard = kerge veel liuglemise laud) on siilisoengu ja ilusa sileda näolapiga Beboy. Isegi baari personal saab osaks meie seltskonnast. Kohale saabudes tervitatakse meid nimepidi ja telli-miseks ei pea ütlema rohkemat kui soovitud jookide arvu.
Mida aeg edasi, seda sagedamini istume Kadriga baari katusealuses osas leti ees olevatel pikkadel pinkidel madala laua taga koos kohalikega. Eriti meeliülendavad on spontaansed trummiseansid, kui mitu kohalviibijat baarinurgast djembe’d haaravad ja hakkavad ümber laua istudes mängima sama põhirütmi, igaüks oma variatsioonis.
Nende keskel istudes hakkavad nii pea kui ka jalg paratamatult trummirütmile takti kaasa lööma, puusadki kipuvad tantsurütmis õõtsuma. Sellistesse hetkedesse võiks end ära unustada. Ühtlasi nii rahustav, hüpnotiseeriv kui ergutav. Teraselt kuulatades on lausa hämmastav, kuidas suudetakse ühte rütmi sisse tuua nõnda palju variatsioone, mis samas kõlavad nii harmooniliselt, nagu harjutataks sama koosseisuga djembe-mängu päevast päeva, varastest hommikutundidest hilisõhtuni. Ometigi ei tee nad seda. Koosmäng sujub tänu sellele, et igaüks teab ja tunnetab põhirütmi, täiendades seda inspiratsioonipuhangus uute kombinatsioonidega. Justkui oleksid nad kõik emaüsast trumm kaenlas välja tulnud.
Püsikülalistest kohalikud on selles baaris nii hoitud, et neil lubatakse siin juua odava raha eest poest ostetud või koguni baarist tasuta antud rummi. Sageli leiab laualt paberkotti või valgesse kilekotti mähitud suure rummipudeli, mille kõrval on kannutäis jäävett. Kogu seltskonna peale ei ole vaja rohkemat kui üks pits ja üks veeklaas. Järjekorras kulistatakse kurgust alla pitsitäis rummi, lonks vett peale, pits uuesti täis ja klaasid järgmise ette.
Omanik, õlgadeni juuksepatsiga Bambi, kelle ülemises hambareas on keskelt üks lüli puudu, ei liiguta kulmugi, kui kohalikud isegi külastajatele ja suvalistele möödujatele oma tasuta jooki pakuvad. Ühelt poolt naudib Bambi ka ise kogunenud sõpruskonda ja teiselt poolt teab, et just sellel seltskonnal, nende sõbralikul suhtlusel ja tasuta „meelitusjookidel” on suur osa selles, miks külastajad õhtu-õhtult ja aasta-aastalt tema baari tagasi tulevad.
