juhatame klubi uksest sujuvalt sisse kõik järgnevatel nädalatel Boracayle saabuvad eestlased, kes alles esimest hooaega avatud surfiklubisse lohevarustuse hoiustamise (White Beachil elavatel surfaritel on mõttekam üürida mõnes surfiklubis hoiustamiskoht, mitte kogu varustust ja selle külge kleepunud liiva igapäevaselt hotellituppa vedada), toidu ja märjukese eest viisaka rahasumma maha jätavad ning klubile eluvaimu sisse puhuvad. Pinase surfiklubist saab mitteametlik eestlaste kommuun surfirannas.
Hoolimata kurvast, et mitte öelda katastroofilisest olukorrast Bulabogi lahes on meri detsembri keskpaigas täitunud kirju loheparvega, mille küljes ripuvad lohesurfarid, ning leidub ka mõningaid purjelaudureid. 50hektarilisel alal hõljub iga päev vähemalt 60–70 lohet. Jaanuari alguses on surfirannas iga-aastane rahvusvaheline purjelaua- ja lohesurfivõistlus, mis liiklust lahel üha tihedamaks muudab. Tipphooaegadel on merel julgelt 120 ja rohkemgi lohet ning pooled veel kaldaribal puhkamas ja järgmiseks sõiduseansiks valmistumas.
Keegi ei kanna kalipsot, mõned mehed sõidavad koguni ilma T-särkideta ja naised bikiinides. Paljud surfarid kirjutavad oma blogis Boracay ideaalsetest tingimustest uusi trikke õppides. Kritiseeritakse küll merevee kvaliteeti, aga seda vaid põgusalt, ja siis pöördutakse tagasi heade külgede ülistamisele. Varem Boracayl surfamas käinud inimesed tulevad järgnevatel aastatel tagasi, tuues kaasa uustulnukaid, kes järgmisel aastal koos uute huvilistega omakorda tagasi pöörduvad. Kes tuleb ise treenima, kes võistlustele kaasa elama ja kes hoopis surfamise põhitõdedega tutvuma.
Boracay randa, kus majutuse hinnad on kordades madalamad saare vastaskaldal oleva White Beachi hindadest, ehitatakse järjest uusi kortermaju ja hotelle. Uhkeima pärlina laiub vene rikkuritele suunatud luksuslik kinnisvaraarendus 7Stones otse keset lahte, suure kanalisatsioonitoru suudme vahetus läheduses. Luksuskortereid saab osta ja üürida isegi Euroopa standardite kohaselt kallite hindadega. Just viimastel aastatel on venelased avastanud Boracay reisisihtpunktina ja nüüd, 2007. aasta detsembris, saabuvad nad siia juba spetsiaalsete tšarterlendudega.
Bulabogi rannast on saanud Boracay saare tähtis turismisihtpunkt just tänu surfitingimustele ja veespordivõimalustele. Ometigi on kohalik omavalitsus ellu viinud selle koleda projekti, mille tõttu reostati ilus, puhas ja kaunis liivarand roiskunud vee ja olmesodiga. Kogu energia ja ressurss on suunatud White Beachi kaitsmisele ja selle ilu esiletoomisele, jättes märkamata rahvavoolud, mis hoopiski surfiranda suunduvad ja sealses vees sõna otseses mõttes oma elu ja tervisega riskivad.
Paratamatult tekib küsimus, millega see kõik küll ometi lõppeb?
Siiani on ainukese mõistliku asja võtnud ette kohalik tuulespordi assotsiatsioon. Nimelt on ette nähtud, et iga Boracayle tulnud surfar maksab ühekordse tasu 600 peesot (umbes kümme eurot) ühe surfihooaja kohta. Seda raha kasutatakse hätta sattunud surfarite päästeoperatsioonideks vajaliku skuutri hoolduseks ning surfiranna puhastamiseks ja korrashoiuks – nii palju, kui oma jõududega vähegi toime tullakse. Idee on suurepärane, kuid mõningal määral tundub ebaõiglane, et omavalitsuse valeotsuste tagajärgede likvideerimiseks peab maksu maksma just seesama külastaja, kes tervist kahjustavatest tingimustest hoolimata on sihtkohaks valinud Bulabogi surfiranna.
WHITE BEACH – ÖINE AHVATLUS
Kui õhtusel ajal kõht koriseb, kurk kuivab või tantsutuhin hinge on pugenud, siis viivad kõik teed White Beachile. Jalutuskäik surfirannast peatänavale kujuneb enam-vähem olematu tänavavalgustuse tõttu raskemaks kui ekslemine kuuvalgel metsas puujuurikate vahel.
Pea ainsaks valgusallikaks on tänavaäärsed majad, mööduvad mootorrattad ja üksikud valguspostid. Juba esimese saja meetriga on meie varbad siniseks pekstud vastu ametlikke ja mitteametlikke lamavaid politseinikke, mida siin on igasuguseid: asfaldisse valatud kõrgemaid mügarikke, teele laotatud puupalke ja lihtsalt risti üle tee lohistatud jämedamat sorti köiejuppe. Madalamad teelohud on täitunud mudase veega ja nendest läbijalutamise asemel on võimalik kasutada kitsast õõtsuvat kõnnirada, mis on teeserva meisterdatud kahest ümmargusest bambusest – umbes nagu Eestis on rabades laudrajad.
Peatänaval valitseb tipptund. Külgkorviga mootorrattad on ummistanud nii surfirannast tuleva tänavaotsa kui ka peatänava. Liiklus küll voolab, aga täpselt ei saa aru, kuhupoole. Ainus võimalus teed ületada on sulgeda silmad ja teha kuus pikka sihikindlat sammu. See töötab! Juhtidel jätkub piisavalt viisakust peatuda ja meid üle tee lasta või vähemalt meist mööda manööverdada.
Esimest korda jõuame kolme kilomeetri pikkusele White Beachile üsna selle keskpaika, Station 2 piirkonda. Meie varbad ühinevad peaaegu lumivalge siidpehme rannaliivaga Itaalia restorani välilaudade vahel. Kitsalt teerajalt satume nii-öelda otse restorani. Nappides valgetes kleitides neiud hõiguvad meie poole: „Drink’s maam!” (inglise keeles: joogid, madam!) Raputame naeratades pead, täname viisakalt ja katsume end välja vabandada, et ehk hiljem. Siis ei aima me veel, et jooma, sööma ja massaažimõnusid nautima meelitavad laused saavad õhtuse White Beachi jalutuskäigu lahutama-tuks osaks.
Manööverdame palmipuude vahele rannaliivale asetatud laudadest mööda ja suundume otse mere poole. Võtan plätud jalast ja lasen pehmel liival oma jalataldu masseerida. Ammutan peod liiva täis ja lasen sel sõrmede vahelt olematusse niriseda. Seisame Kadriga kahekesi veepiiril ja vaatame rannajoont nii pikalt, kui silm seletab – lõpmatuseni küündiv rand särab kogupikkuses värvilistes tuledes kui jõulukuusk.
Rannale on ehitatud mitu kaunist liivalossi, mille sees põlevad küünlad. Kuulda on õrna merekohinat. Iga järgmise restorani ees kostab erinevat muusikat. Rannas ei ole ühtegi kividest laotud ega asfaldist kõnnirada. On ainult kaunis valge liiv… ja veel rohkem liiva. Isegi kõik lauad restoranides seisavad otse rannaliival.
Üks baar järgneb teisele, igaühe ees mitu naeratavat sissekutsujat, menüüd avatult näpus, möödujaid just enda juurde meelitamas. Kes meelitab bufeelauaga, kes idamaise köögiga, kes akustilise muusika või koguni tuletantsu-show’ga.
Valime koha otse rannaliivale laotatud bambusmattidele asetatud istumispatjadel. Varbad üle matiserva rannaliiva silitamas, kosutame pikast reisist väsinud kehasid mereannipasta ja ananassismuutiga. Esimest korda meie kolm päeva kestnud reisi jooksul tunnen, et oleme lõpuks ometi kohale jõudnud. Enam ei ole kuhugi kiiret ja seda järgnevad neli nädalat.
Söök siin White Beachil Club Paraw’ baaris on maitsev ja istumiskoht rannas olesklemiseks lausa ideaalne, kuid täiuslikust harmooniast on siiski kahjuks puudu üks oluline komponent – saarerütmid. Muusika, mis kostab meie söögikohas ja seda ümbritsevates baarides, on pigem Manila stiilis vali tümpsuv klubimuusika. Seetõttu me ka hiljem siia Station 1 piirkonna ööellu tagasi ei tule.
Märkimist väärib aga asjaolu, et üle tänava asuv Cocomangas Shooter Bar on saare vanim baar, mis on säilitanud oma originaalse olemuse. Baari kuulsaim kaubamärk on „still standing after 15”, mis tähendab, et kui sa oled otsustanud võtta vastu selle proovikivi ja mürgitada oma keha 15 pitsitäie erinevat sorti kange alkoholiga, siis saad auhinnaks teemakohase T-särgi, messingist nimeplaadi baari „wall of fame’il” (inglise keeles: kuulsuseseinal) ja tonnide kaupa õigust oma vägiteoga praalida. Joogid pead paraku aga ise kinni maksma. Arve 1008 peesot ehk 17 eurot ei tundu küll kolossaalsena. Vähemalt mitte võrreldes peavaluga, mis sind järgmisel hommikul tõenäoliselt ootab, või hävinguga, mida sa ülejäänud õhtu jooksul potentsiaalses mäluaugus oma rahakotile põhjustad.
„Still standing after 15” on koguni nii kuulus, et seda reklaamitakse Boracayd tutvustavatel brošüüridel kui üht turismiatraktsiooni. Alates 24. detsembrist 1990, kui esimesed 15 pitsi välja valati, on riikide arvestuses koostatud osalejate koondtabelit. Septembriks 2013 on inimesi registreeritud 166 erinevast riigist. Edetabeli 40.–41. kohta jagavad Eesti ja Brasiilia
