hakkan aru saama, et selline see Boracay saar ongi. Luksuslik ja klantsitud elu tihedalt läbi põimitud kohaliku virvarriga. Luksushotell külg külje kõrval kohaliku entusiastliku kanade-kukkede kasvatajaga. Itaalia restoran kõrvuti kohaliku turo- turo’ga.
Turo-turo on väike tänavaäärne söökla, mis otsetõlkes tähendab „näita-näita!”. Rohkem polegi vaja, kui vaid näitad näpuga, millist toitu soovid, ning see ulatatakse sulle taldrikul koos riisiportsjoniga. Toidud, mis juba varahommikust alates suurtel serveerimiskandikutel sööjaid ootavad, tõenäoliselt siiski halvaks minna ei jõua, hoolimata soojast kliimast. Filipiinid on äärmiselt ülerahvastatud riik (ruutkilomeetril elab keskmiselt 300 inimest) ning turo-turo’sid kasutab laialdaselt lihtrahvas, nagu tricycle’i-juhid, töölised ja kooliõpilased. 30kraadine õhutemperatuur ja päev läbi soojendav päike hoiavad valmistoidu söömiseks sobival temperatuuril, nii et enne serveerimist pole sööki vaja soojendada.
Kuid kas meie tüüfuse- ja a-hepatiidisüstid, mis me enne reisi tegime, on ikka piisavad, et kõike seda siin seedida, või oleksime ehk veel pidanud mõned süstid saama?
Suur on mu imestus, kui adun, et puidust lett, millel ilutsevad korrektselt ritta laotud, punakaspruunika vedelikuga täidetud liitrised klaasist Coca-Cola-pudelid, on pesuehtne bensiinijaam. Hirm tuleb peale, kui märkan peakohal laiuvaid kolossaalseid elektriliinide rägastikke. Sellist kaootilist juhtmerägastikku pole ma kunagi varem kohanud! Tundub, nagu oleks iga majapidamine oma elektriliini ise vedanud, oma parima äranägemise järgi. Kes ometi aitaks neid loendamatu hulga elektrimõõdikute koorma all viltu vajunud tänavaposte ja hoiaks neid järgmise tormi ajal ümber kukkumast!
Peatänavalt surfiranda viivale teele keerates jätkame sõitu juba palju kitsamat teed pidi. Tänav on alguses piisavalt lai kahele autole, kuid mida meeter edasi, seda ahtamaks muutub, kuni kulgeb kitsukese rajana kahe betoonmüüri vahel, nii et kui auto on juba teel, siis inimesed parem hoidku eemale või vähemalt tõmmaku kõhud sisse. Ka sellel tänaval ei paista ühtegi palmialleed – vastupidi, üldse paistab siin olevat väga vähe rohelust. Kauni paradiisilooduse asemel hakkavad silma hoopis tihedalt üksteise kõrvale paigutatud soliidsed majutusasutused vaheldumas järjekordse hurtsikukogukonnaga, hoovi peal ruigamas täies elusuuruses siga, mõned kanad ja kirevad kuked.
Ja siis… järsku tunnen, kuidas nägu paitab soe meretuul, ja läbi palmipuude avaneb vapustav vaade merele, kus on lendlemas kirjud lohed. Oleme kohale jõudnud lohesurfarite paradiisi – Bulabogi randa!
LOHESURFARITE PARADIIS ASUB BULABOGI RANNAS
Kell on kohe neli pärastlõunal ja vähem kui kahe tunni pärast on õues juba kottpime. Kiusatus esimene surfielamus juba täna kirja saada on suur. Märkan, kuidas lohetajad järjest päeva lõpetama hakates kalda poole tulevad, ja mul hakkab järsku väga kiire.
Turnime mööda laineist räsitud ebatasast rannaliiva umbes 30 meetrit oma öömaja poole ja leiame enda surfivarustuse kotid kõige esimese ehk siis rannapoolseima bangalo ette mahapanduna. „Issand kui äge, me saame hommikul lausa voodist väljumata kontrollida tuule olemasolu ja hinnata liiklust merel!” hõikan ma rõõmsalt. Meie teejuht askeldab ukse kallal võtmetega, lausub seda avades häbeliku naeratuse saatel: „Welcome to Surfer’s Home” (inglise keeles: tere tulemast Surfarite Koju) ja juba ta ongi kadunud.
Meie järgmise nelja nädala kodu asub piklikul ristkülikukujulisel maalapil, suunaga merest maismaa poole. Rookatusega ja punaseks võõbatud õhukeste betoonseintega majake on väravast sisenedes esimene. Samas rivis suunaga maismaa poole on järjest veel kolm samasugust ühekorruselist majakest ja kui neist mööda sammuda, näeme väikest hoovi koos baarileti ja üksikute laudadega, mis on ilmselt meie hommikusöögikoht, ning aia tagaservas veel kaht kahekorruselist bangalot. Kogu ala ümbritseb vähemalt kahe meetri kõrgune traataed, mille ülemisse serva on põimitud okastraat.
Maja ees asetseb kaks mugavat bambusest tugitooli, külgvaatega merele ja otsevaatega traataiaga ümbritsetud suurele hooldamata muruplatsile, kus kõrguvad üksikud palmipuud ning seisab pisike bambusest hurtsik. Toas on mööblit üsna napilt: kaks voodit, televiisor, pesukorv ja kulunud välimusega kapp. Kapiust avades pahvatab näkku kopitanud lõhn. Tagatoas on veel kaks voodit. Kogu mööbel, välja arvatud madrats, on bambusest. Tualettruum on puhas ja korralik, kuid hämmingut tekitab duši kõrval asetsev suur, vähemalt 15-liitrine vett täis ämber ja liitrine plastkopsik. Sõnagi lausumata proovib Kadri dušši lahti keerata ja suur on meie kergendus, kui veendume, et sealt ikka tõepoolest vett tuleb.
Pikemalt mõtlemata sikutan lohe kotist välja, haaran kaenlasse ka pumba ja poomi, ning juba tormangi aiast välja, et esimese vaba rannariba peal varustus valmis seada. Kadri, kes ennast veel veidi algajana tunneb, otsustab esimesel päeval pealtvaatajaks jääda. Haarab hoopis minu lohelaua kaenlasse ja me suundume koos randa.
Koos surfivarustusega mööda randa liikudes näen tõsist vaeva, et jalga mitte välja väänata – sedavõrd palju on rannale kuhjunud prügi, tühje kookospähklikoori, vanu räbaldunud plätusid, riidekaltse ja merevetikakuhjasid. Ilusat heledat rannaliiva peaaegu ei paistagi. „Internetist vaadatud piltidel küll selliseid sodihunnikuid kusagil ei olnud!” kirun omaette veidi nördinult. Kadri seisab eemal ja tema pilk on jäägitult merele naelutatud.
Asun pikka aega kotis olnud ja omajagu sassi läinud loheliine lahti harutama, kui järsku tunnen, et eemal keegi mu liine sikutab. Kui silmad maast tõstan, siis mu pilk, et mitte öelda terve mu maailm, justkui peatub hetkeks – mulle vaatab vastu šokolaadipruun, poolde selga ulatuvate sirgete läikivmustade juuste ja suure valge naeratusega veidi indiaanlast meenutav 170–175 sentimeetri pikkune meesterahvas. Ilmselgelt on tegemist lohesurfariga, kes oma kogemusest teab, et sassiläinud loheliine on palju kergem harutada, kui keegi neid õrnalt pingul hoiab.
„Tere tulemast Boracayle! Minu nimi on Bong,” tutvustab ta end viisakalt ja sirutab tervituseks käe välja. Napilt viie meetri kaugusel Bongi selja taga märkan lõbusat viieliikmelist seltskonda. Kõik ühte moodi šokolaadikarva ja naeravad kõhud kõveras iga kord, kui keegi seltskonnast midagi lausub. Üks poistest, poole seljani ulatuvate rastapatsidega, laulab kitarri saatel mõnusaid reggae-rütme.
Poiste selja taga paistab üsna räsitud ilmega bambuslippidest sein, millel suur värviline plakat: „Pinas Kiteboardingu keskus ja kohvik”. Pinas tähistab lühendit tagalogikeelsest sõnast Pilipinas, mis tähendab Filipiine, ja kiteboarding jällegi tähendab inglise keeles lohesurfi ehk otsetõlkes lohelaudamist.
„See on minu lohekool,” teatab Bong uhkel toonil, „ja need on minu poisid.” Ilmselt pidi see tähendama, et eemal istuvad noormehed lihtsalt töötavad tema lohekoolis, sest ilmselgelt ei ole Bongi ja teiste poiste vanusevahe piisav selleks, et nad tema pojad olla võiksid.
„12ruudune lohe peaks praeguste tingimustega väga hästi sobima,” lausub Bong, kui pilgu mu lohe poole heidab. „Aga kiirusta nüüd, kohe läheb pimedaks!”
„Ah jah,” lausun kogeledes, kui lõpuks keskendumisvõime tagasi olen saanud, „kohe lähen!” Selleks ajaks on kell juba viis õhtul ja surfiliiklus Bulabogi rannas üsna hõredaks jäänud.
Ma lausa lendan! Või noh, peaaegu… Kulgen mööda merd üha paremale ja vasakule ning üritan veidi hüppamist meelde tuletada. Neli kuud sõidupausi on oma jälje jätnud. Tahaksin nii kangesti kiigata vastaskaldal alanud päikeseloojangut, kuid vaibuma hakanud tuul ja pikast sõidupausist rooste läinud oskused mulle seda rõõmu ei võimalda. „Aga pole probleemi – neli nädalat harjutamist ootab ees,” lisan mõttes. „Oo, neli nädalat, kui hästi see kõlab…”
Peale põgusat surfamist pesema minnes avastan tõsiasja, et duši lahti keeramiseks on üks ja ainult üks nupp. Seinal on küll elektriboiler, kuid ei
