Lõuna-Eestist pärit lohesurfariga, kelle seas on ka minu koolitaja Ain, seadnud oma sammud Eesti surfiparadiisi ehk Ristna neemele Hiiumaal.
Elus esimest korda Ristna kurikuulsate lainete vahel lohesurfamine viib minu vaimustuse sellest spordialast hoopis uuele tasemele. Siin tuleb saavutada koostöö kahe võimsa ja nii võitmatuna näiva loodusjõuga – tugev tuul ja suured lainemürakad. Sel päeval tunnen, justkui oleksin astunud algaja tasemest sammukese edasi. Emotsioonid on kõike muud kui tagasihoidlikud, peas karjub vaid mõte „Tahan veel, tahan palju rohkem ja tahan, tahan, tahan… ainult lohesurfata tahan!”.
Justkui kirsiks koogitükil on Aini küsimus, kas ma olen kuulnud, et paljud tiimikad (Extreme Spordi poeketi alla kuuluvad sportlased ja harrastajad) plaanivad aastavahetuseks surfireisi Filipiinidele, Boracay saarele. „Eiii ole kuulnud küll,” venitan tagasihoidlikult ja jään Aini küsiva näoga jõllitama.
„Tead, helista homme Väikesele Tomile ja uuri tema käest, tema on korralduspoolega kõige paremini kursis!” soovitab Ain.
Järgmisel hommikul peale Hiiumaalt tagasijõudmist ei suuda ma mõtteid lohesurfist kuidagi eemale saada. Tean, et surfihooaeg on Eestis ilmade jahenemise tõttu kohe-kohe lõppemas, ja selle teadmisega leppida on väga raske, et mitte öelda võimatu.
Pea norus ja meel nukker, leian ennast peagi samuti viimasel hooajal lohesurfipisikusse nakatunud sõbranna Kadri köögist, kohv kruusis auramas ja Kass Arturi kook suus matsumas. Alustuseks räägin sõbrannale õhinal oma elu esimestest suurtest lainetest ja nendel surfamisega kaasnenud meeletust adrenaliinitulvast. Järgmisel hetkel aga kisuvad suunurgad aknast sompus ja vihmast ilma vaadates uuesti kangesti kõveraks.
Justkui minu mõtteid lugedes küsib Kadri unistaval häälel: „Kas sa kujutad ette, kui mõnus võiks olla üldse ilma kalipsota surfata?” Ja siis, nagu välk selgest taevast, meenub mulle Aini jutt Filipiinidele lohesurfama minekust. Hetkega haaran laualt telefoni ja helistan Väikesele Tomile, lühikest kasvu ja veidi hallineva peaga 42aastasele endisele akrobaadile, kelle hüpped ja trikid on graatsilisimad, mida Eestimaa mererandades lohesurfarite esituses näha võib.
Õnneks on alati naeratav, sõbralik ja abivalmis Tom parasjagu just arvuti juures ning juba mõne minuti jooksul saan temalt mitme e-kirja jagu informatsiooni Boracayle reisimise, sealse eluolu, hindade ja võimalike majutusvariantide kohta.
Lummatuna Google Earthi satelliitfotode vahendusel soo-ritatud reisist Filipiinidele asume lennupileteid otsima. Päringu öömaja saadavuse kohta saadan üüritavate rannamajakeste sakslannast omaniku e-postiaadressile, mille sain Tomilt. Kinnitus, et mõned rannamajakesed on veel vabad, saabub juba järgmisel päeval. Bangalo otse surfirannas, kõigest mõnikümmend meetrit veepiirist ja hind kahele koos hommikusöögiga 35 eurot päevas ei ole just halb pakkumine.
Samal ajal mõtiskleme Kadriga sõprade välja pakutud reisi pikkuse üle. Pool ligikaudu 25pealisest seltskonnast plaanib kahenädalast ja pool kolmenädalast reisi. Kuna ööbimine on mõistliku hinnaga ja kohalik söök-jook odav ning kõige kallimad kogu ürituse juures paistavad olevat lennupiletid, siis kalkuleerime Kadriga, et kui juba nii kaugele minna, tasuks reis venitada võimalikult pikaks. Minu poolteist aastat tagasi tehtud üheksapäevane surfireis Hispaania lõunarannikule Euroopa „tuulepealinna” Tarifasse õpetas mulle, et kümme päeva on lohesurfireisiks ikka häbematult vähe. Jõuad vaevalt oma talvisest sõidupausist rooste läinud oskused üle lihvida, kui juba peab uuesti kotid kokku pakkima ja lahkuma.
Võtame vastu julge otsuse alustada oma reisi teistest surfaritest nädal aega varem ja lubada endile neli nädalat elu paradiisis. Praegusel digiajastul, kui suurt vahet pole, kus maailma otsas sa vajalikke maksudeklaratsioone esitad, on mul võimalik raamatupidaja töökohustused sülearvutiga endaga kõikjale kaasa tassida. Ka inseneriharidusega Kadri, kes on poole kohaga iseenda tööandja ja poole kohaga ühes Eesti riiklikus kõrgkoolis õppejõud, ei näe pikkade pühade ja eksamisessiooni valguses takistusi reisi pikenduseks. Meie reisiplaanidega ühineb ka minu põhikooliaegne sõbranna Katrina, kuid kuna tema pole veel lohesurfipisikusse nakatunud, eelistab ta piirduda kahenädalase reisiga ja liituda meiega hiljem.
FILIPIINIDE PEALINNA MANILAT AVASTAMAS
Boracayle reisida ei ole sugugi sama lihtne nagu Egiptuse tšarterlennuga, kus istud aga Tallinnast lennukisse ja sihtpunktis ootab transfeerbuss, mis otse hotelli viib. Kohale jõudmiseks on minul ja Kadril 11. detsembri hommikul Tallinna lennujaamas taskus kolm lennupiletit.
Esmalt Tallinn–Helsingi–Hongkong jõudmaks Aasiasse, siis Hongkong–Manila Filipiinidele lendamiseks ja lõpuks Manila–Caticlan, et maanduda Panay saarel asuvas Caticlani linnas. Lõppsihtpunkti Boracay saarele pääseb sealt edasi vaid paadiga.
Seiklused ja sagimine algavad juba Hongkongis, kus tuleb lennufirmadevahelise pagasihalduse koostöölepingu puudumise tõttu vahemaandumisel oma pagas kokku korjata, täita riiki sisenemiseks eraldi ette nähtud ankeet, leida väljuvate lendude terminal, pagas uuele lennule registreerida ja siis täita veel riigist väljumiseks ette nähtud ankeet.
Hongkongi lennujaama puhtus, organiseeritus ja viimase peal lihvitus asendub lennukist kaks tundi hiljem väljudes hoopis teisest kategooriast vaatepildiga. 1981. aastal valminud 67 000ruutmeetrine Manila rahvusvaheliste lendude terminal pole valmimispäevast alates ilmselt väga palju lisainvesteeringuid näinud – kulunud toolid, paljudest jalgadest lohkuvajunud põrandad ja seintelt mahakulunud värv.
Suure kontrastina selles ligadi-logadi maailmas mõjub entusiastlik koristaja, kes rõõmsameelselt omaette viisijuppi ümisedes põrandat küürib. „Eestis küll lennujaamas ega mujal avalikes kohtades koristajad nii õnnelikud ei ole,” nendin Kadrile, endal suunurgad ülespoole rullimas. Selle peale meenuvad mulle ühel kruiisilaeval töötanud sõbranna jutud alati naeratavatest ja rõõmsameelsetest filipiinlastest ning tõepoolest, Hongkongi korrektselt reserveeritud olekuga ametnikega võrreldes on erinevus silmanähtav.
Ka passikontrollist ei pääse me läbi ilma suure ja sõbra-liku naeratuseta. „Welcome to Philippines!” (inglise keeles: tere tulemast Filipiinidele) lausub mulle naerusuine tumedapäine pruunisilmne noormees. Või siis mitte nii noor. Esmapilgul on raske anda mingisugust hinnangut siinsete inimeste vanuse kohta. Ei teagi, kas oma pisikese kasvu või kaugele eemale paistva muretu oleku pärast, aga kuidagi ühtemoodi puberteediohtu ja äravahetamiseni sarnased tunduvad nad kõik siin olevat.
Riietuse koha pealt midagi veidrat silma ei hakka, kõik oleks oma teksapükste, värvikirevate kirjade ja piltidega T-särkide ning sporditossudega justkui ühest lastekodust pärit. Mõni moodsam preili komberdab ebaloomulikul sammul ringi ka üle oma oskuste valitud kõrgetel kontsadel.
Oma tavamõõdulise koti leiame ilusti pagasilindil ringlemast. Seda pole raske eristada ülejäänud pagasist, mis peamiselt koosneb kinniteibitud või kinninööritud pappkastidest või lukuga kaubakottidest, mis mulle kangesti meenutavad vanasti bussijaamades igasugust kaupa pakkunud mustlaste suuri, kandilisi ja värvikirevaid pampe.
Ilmselgelt on meie Manila lennul olnud ülekaalus filipiini rahvusest reisijaskond. Ma ei saa aru, mida nad ometi nendes kottides ja kastides nii meeletult veavad, et need on kõik viimse piirini täis topitud. See, kuidas nii hapra välimusega kotid pagasilindil veel ühes tükis on, jääb mõistatuseks.
Kui mõni hetk hiljem näeme oma ülemõõdulist surfivarustuse kotti neljarattalisel kondimootori abil edasiliikuval kärul meie poole veeremas, teeme kiire järelduse, et siin lennujaamas ilmselgelt pole suuremõõtmeliste kottide jaoks eraldi pagasilinti ja et tööpuuduse kasvu vältida, ilmselt niipea ei tule ka. Mis muud põnevat tööd see kotilükkaja muidu teha võiks, kui masin kõik inimeste eest ära teeks. Asjalikul ilmel, veendumaks,
