Kas Vennaskond?”
„Kes seda teab?” vastas ta, ulatades kaubitsejale kakskümmend Egiptuse naela ja jättes käteräti endale.
„Shokran, hader. Olgu Allah sinuga,” lausus kaubitseja.
„Sinuga samuti,” ütles ta juba minnes. Ta pöördus ümber nurga kitsasse vahekäiku ja astus väikesse meesterõivaste poodi, kust paistis tänavale valgust. Omanik kuulus Vennaskonda ning viipas ta otsekohe tahapoole, tõmmates ühtaegu eesriide tänavapoolsele küljele varjuks ette. Mees võttis särgi seljast ja kingad jalast. Poeomanik tõi talle gallabiya6 ja turbani.
„Kuidas läks?” küsis omanik.
„Põleta see ära,” ütles ta verist käterätti ulatades.
„Sinu veri?”
Ta raputab pead.
„Hästi,” ütles poeomanik ja viskas verise käteräti metallist prüginõusse. „Lennujaamad on suletud. Kuidas sa linnast lahkud?”
Ta vaatas omanikule otsa. „Kas ma ütlesin, et lahkun linnast?”
„Ei, muidugi mitte,” kogeles omanik. „Lo tismah. Las ma aitan sind,” ütles omanik ja asus gallabiya’t siluma. Mees puudutas peaaegu leebelt omaniku kukalt, surus siis pea alla, haaras kaela käsivarreõnarusse ning lukustas selle parema käe randmega kägistushaardesse, sulgedes unearteri verevoolu peaajju. Ta tõmbas vasaku randme parema käega õla poole ning tugevdas poeomaniku rabelemisest ja rusikatega tagumisest hoolimata haaret. Mõne sekundi pärast kaotas too teadvuse. Mees hoidis teda veel kauem kinni, kuni poodnik oli kindlasti surnud, ning langetas siis keha põrandale. Ta astus üle laiba peegli juurde ja seadis turbanit. Laup oli määrdunud ja ta jättiski selle nõnda, et sarnaneda pakikandja või tänavakaubitsejaga. Rolexi libistas ta taskusse. Ta valas sigaretikarbist tulemasina süütesegu, mida iga Egiptuse poodnik leti taga klientide jaoks hoiab, verisele käterätile ja süütas selle. Märja riide kirbe lehk kerkis metallist prügianumast, kui ta üle poeläve vaatas. Väljas oli juba peaaegu pime, viimane valguskuma oli kustumas, niiskus tekitas souk’i kaaruste kohal kõlkuvate laternate ümber särapärgi.
Ta astus poest välja ning eemaldus kohalike ja turistide vahel põigeldes, täiesti tavaline gallabiya’t kandev mees, kes ei ärata tänaval vähimatki tähelepanu. Ta peatus aedviljaleti juures, haaras sibula, viskas müüjale 50-piastrilise mündi ning läks sibulat närides edasi. Sibulalehk hoiab inimesi metroos kaugemal, mõtles ta närides, silmad pisaraist märjad. Äkki kuulis ta selja taga liikumist ja astus kõrvale. Kolm politseinikku, igaühel laskevalmis pumppüss käes, jooksis tema poole. Ta jättis sibulasöömise ja jälgis, süda kloppimas, kuidas nad mööda sörkisid. Nagu plaanitud, jäi ta neile sama hästi kui märkamatuks, üks tavaline arzuiya päevatööline, kes ei soovi võimudega vähimatki tüli. Kõikjale paigutatakse valvetõkked, mõtles ta, kuid loobus siiski tõttamast, ehkki tal tulnuks kiirustada, juhuks kui metroo suletakse.
Kaks lääne riietuses egiptlannat, rätt peas, lähenesid talle ja ta märkas üht neist möödudes sibulahaisu peale nina krimpsutavat. Hästi. Temas nähti ainult lehkavat arzuiya’t, mõtles ta üle puiestee minnes ning metroojaama poole tulvavasse rahvasumma sulades.
See on ohukoht, vooluneel, mõtles ta. Juba oli paigaldatud prožektoreid, mis ergasid metroosissepääsu ümber nagu filmivõtetel. Kolm märulipolitsei furgoonautot blokeerisid tänava ning kümned politseinikud, kiiver peas, hargnesid ja piirasid ümbruskonna sisse, jälgides inimesi, kes metroosse suundudes möödusid kõnniteele seatud müügilaudadest, eirates kaubitsejaid, kes hõikasid: „Tulge ja ostke! Värske mahl! Tulge ja vaadake!” Kui ta tabatakse, siis juhtub see kas siin või hiljem Egiptusest lahkumisel. Tal polnud illusioone, mida Mukhabarat temaga teeb, kui ta peaks vahele jääma. Just sellepärast oli ta tapnud poodniku, kes käitus tema arvates pisut liiga uudishimulikult, aga isegi siis, kui too olnuks tõeline moslemivend, poleks ta piinakambris vastu pidanud. Üks noor politseinik silmitses teda hetke, kui ta metrootrepile lähenes, aga siis pöördusid korravalvuri silmad roosa pearätiga kenale neiule, keda keegi meesametnik trepiotsal nügis ja kobas. Noor politseinik muigas ja müksas kaaslast enda kõrval, et toogi vaataks, kuidas naine püüab inimeste sekka kaduda.
Metrooperroonil trügisid sõitjad, naised liikusid keskele, kus peatusid ainult neile määratud vagunid. Tema kõrval arutas kaks meest kohvikus toimunud rünnakut ning ta võpatas rõõmust, kui kuulis neid süüdistavat iisraellasi.
„Mida muud võiks iisraellastest oodata? Neil ükspuha, keda tappa, olgu naisi või lapsi,” arvas üks. „Nemad sellest ei hooli.”
„Mitte ainult iisraellased. Kõik juudid on samasugused. Kas sa oled lugenud „Siioni tarkade protokolle”? See avas mu silmad. Kõik on dokumentidega kinnitatud,” lausus teine teda lähemale viibates. Õhupahvak ja läheneva rongi müra summutasid nende hääled. Kohe kui rong peatus ja uksed avanesid, puhkes perroonil trügimine, sest ühed rüsisid vagunist välja, aga teised hoolimatult sisse. Ta pressis end vagunisse ja vaatas skeemi. Töölisklassi elurajooni Shobrani, kus ta oli nädal tagasi korteri üürinud, tuli sõita kaheksa peatusevahet. Ta vaatas ringi. Keegi ei silmitsenud teda. Paar ametnikku olid nina krimpsutades püüdnud eemale nihkuda tema sibulahaisust, mis oli veelgi tugevam kui Kairo metroorongides igavesti valitsev higi- ja sigaretilehk.
Järgmises, Mubaraki jaamas, olid märulipolitseinikud paigutatud ridamisi perroonile. Ta tõmbus pingule, kui politseinik sisenes vagunisse ja hakkas kontrollima sõitjate isikukaarte, mis peab igal egiptlasel kaasas olema ning milleta ei saa riiklikes selvehallides sisseoste teha ega teenuseid tellida. Politseinik peatus iga sõitja juures, vaatas isikukaarti ning seejärel ka nägu ja käsi. Mees pistis gallabiya varjus käe püksitaskusse ning ta sõrmed puudutasid hetkeks püstolit. Ta võttis rahakotist Vendadelt saadud võlts-isikukaardi. See tundus olevat töölt naasva vaese arzuiya jaoks liiga uus. See äratab kahtlust. Ta oli küll kaarti algul nühkinud ja määrinud, kuid siiski jättis see värske mulje. Politseinik oli kõigest paari sõitja kaugusel. Ta surus võltskaardi vasakusse pihku, parem hoidis relva. Politseinik haaras tasakaalu säilitamiseks toest, sest Road El-Faragi jaama sisenev rong pidurdas. Politseinik silmitses kõiki ülejäänud reisijaid kahtlustava pilguga, uks avanes ja ta väljus äkki vagunist. Ta jälgis politseinikku perroonil ja rongile astuvaid sõitjaid. Kui uksed sulgusid, mõistis ta äkki, et oli hinge kinni hoidnud.
Ta väljus viimases peatuses rongist ja ronis trepist üles. Öö oli maale laskunud. Petrooleumilambid valgustasid metroo väljapääsu juurde koondunud tänavakaubitsejate ning toidumüüjate kandikuid ja laudu. Ta mõistis, et on näljane, ning ostis sütel röstitud ja aysh’i-leiva sisse keeratud lamba-shwarma. Süües tõmbus ta pingule, nähes mööduvat sõjaväedžiipi ja sõduritega täidetud veokit, mida selles piirkonnas harva liikus.
„Kas kuulsid pommiplahvatusest?” küsis ta shwarma-müüjalt.
„Allahu akbar. Valitsus leiab tapjad,” vastas shwarma-mees.
„Insallah, jumala tahe sündigu,” ütles ta.
Ta möödus luitunud ja pragulistest kortermajadest, mille akendest rippus pesu, ning rämpsuga ülekülvatud platsist, kus räbalais poisid üheainsa tänavalaterna valgusel jalgpalli mängisid. Kas ta kujutas seda ette või oli tänav tõepoolest tavalisest lagedam? Enne majja sisenemist silmitses ta tänavat. Kedagi polnud näha. Silma ei hakanud ka eritunnusteta kaubikuid või sõiduautosid, kus oleks keegi istunud. Keegi ei lonkinud ühegi teise maja lähedal. Katustel polnud kahtlasi siluette ning tänaval ei askeldanud hiliseid töömehi. Mõnest aknast paistis telerikuma. Ta läks üle tänava oma majja ja ronis trepist üles, haistes
