mees. See võib olla kes tahes.”
„Kas sa tead Choueifati?”
„Druusi küla. Lennujaamast idas,” vastas Skorpion.
„Hezbollah tuli öösel. Nad viisid neli poissi ära. Üks neist oli minu vennapoeg Badi. Enne tapmist torgati tal silmad välja. See on Salim,” kinnitas Fouad mobiiltelefoni toksides. „Mitut meest sa vajad?” Ta vaikis ning nad ootasid, kuni kelner Skorpionile püdela kohvi serveeris ja eemaldus.
„Sõltub mitmest asjaolust. Kas ta ei käi kunagi väljas?”
„Mõnikord.” Fouad vaatas ringi. „Tal on Ashrafiehis keegi naine.”
„Kuidas sa seda tead?”
„Naine on üks meie omadest.” Skorpion kergitas kulme ega öelnud midagi. „Tema ema oli druus,” selgitas Fouad.
„Ja mees usaldab teda nii kindlalt, et käib tal külas?”
„Sa peaksid naist nägema. Tumedad juuksed, tumedad silmad,” lausus Fouad sobivaid sõnu otsides, liigutades käsi enda ees, nagu kobaks ta midagi vaimustavat. „Iludus.”
„Kus see korter asub?”
„Shari’ Abdel Wahabi lähedal Baroudil. Kas tead seda kohta?”
„Jalgpallistaadioni juures? See on kallis elurajoon,” ütles Skorpion. „Kuidas ta jaksab seda endale lubada?”
Fouad niheles kohmetult. „Ta on lauljanna. Patrioot,” sõnas ta.
„Sinu oma?”
Fouad noogutas. „Kas see on tema jaoks lõpp?” küsis ta.
„Püüame näidata, nagu oleks temagi ohver,” vastas Skorpion. „Võib-olla teda ei tapeta. Mitmendal korrusel ta korter asub?”
„Kaheksandal. Maja on kümnekorruseline.”
„Kui suur on mehe saatesalk?”
„Tavaliselt seitse. Kaks sportuniversaali. Neli meest ühes ja kolm koos temaga teises. Kõigil on automaat AK-47.”
„Kas mõni siseneb koos mehega korterisse?”
Fouad raputas pead. „Ta jätab kaks valvurit korteriukse taha, ülejäänud ootavad all või tänaval.”
„Ma helistan ja annan sulle teada, kui olen järele kontrollinud,” ütles Skorpion. „Võib-olla piisab ainult meist ja veel kahest mehest põgenemisautos. Siiski ei tea enne viimast hetke keegi, kes on sihtmärk, mida ta sepitseb või kuhu minnakse. Selge?”
„Muidugi. Ainult meie kahekesi?”
„Mida vähem, seda parem.” Ta pani tähele, et Fouad muretseb. „Sellest piisab. Turvalisus on tähtsam kui tulejõud.”
Fouad kallutas ennast laua poole ja kustutas sigareti, litsudes selle aeglaselt sõrmede vahel laiaks. „Kas tapame ta?”
Skorpion ei vastanud.
„Ta tuleb tappa,” lausus Fouad. „Kas hinnas on kokku lepitud?”
„Kuuskümmend automaatkarabiini M-16, kümme granaadiheitjat M203 ja kaks kuulipildujat M-240B. Tuhat USA dollarit igale sinu mehele ja kümme tuhat sulle,” sosistas Skorpion tõustes talle kõrva. „Keegi ei puuduta teda. Ta tuleb elusalt ja tervelt kinni võtta, muidu ei maksa ma midagi.”
„Maashi. Mafi mushkila.”
Ta valetab, kinnitades, et kõik sobib, mõtles Skorpion. Sellega tuleb tegelda, kui aeg kätte jõuab. „Inshallah, Ma’a salaama,” ütles ta, puudutades lahkudes Fouadi õlast.
„Alla ysalmak, habibi,” vastas Fouad pilku tõstmata.
Väljas peatas Skorpion liinitakso, kus istusid juba kaks naist, üks neist pearätiga, ning Corniche’i poole sõitev meesüliõpilane. Skorpion peatas takso Kuwaiti tänaval, läks üle elava liiklusega sõidutee ja hüppas vastassuunas, kesklinna poole, sõitvasse taksosse, jälgides, et keegi ei muudaks tema kannul järsult senist liikumiskurssi. Ta väljus Fakheddinel, ootas, kuni takso eemaldub, astus Jaapani restorani ja väljus sealt tagauksest. Ta sammus piki kõrvaltänavat mitu kvartalit Omar Daoukil asuva kõrghooneni, kus oli hommikul üürinud möbleeritud korteri. Ta noogutas portier’le ja sõitis liftiga üles korterisse. Sisenenud, kiirustas ta akna juurde ja jälgis kardina varjust all tänaval toimuvat, kuid ei märganud midagi erilist. Lihtsalt igapäevane liiklus. Teisel pool tänavat nägi ta Ramada hotelli külgseina ja taamal silmapiirini laiuvat sinist Vahemerd.
Ta astus laua juurde ja lülitas sülearvuti sisse. Ta sisestas Fouadilt saadud mälupulgal olnud kujutise arvutisse ja avas selle Photoshopiga. Mees fotol oli Salim Kassem, Nazrullah’ asesekretär ning Hezbollah’ kesknõukogu al-majlis Al-Markazis liige. Skorpioni ei huvitanud tema nägu, vaid mobiiltelefon. Ta suurendas ülesvõtet, nii et juba ilmusid eraldi pikslid nähtavale, kuni sai selgeks, just missugust Nokia mudelit Kassem kasutas. Krediitkaardiks maskeeritud šifreerimisalgoritmi kasutades logis Skorpion International Corn Associationi veebisaidile, mis reklaamis USA viljaeksporti. Just seda Harris operatsiooni salajase veebisaidina kasutaski. Juhuslikult genereeritud koodinumber ja antud parool võimaldasid tal luua VPN-i (virtuaalse privaatvõrgu) koos spetsiaalpordiga saidil, mis kasutas täiustatud DTLS-protokolli, et luua turvaline võrgutunnel, mida oli palju raskem häkkida kui standardset SSL-i (turvasoklite kihti), ehkki seda kasutas enamik „turvatud” veebisaite, näiteks pangad. Ühenduse saanud, edastas ta soovitud korraldused. Ta avas kohvri ja kontrollis metoodiliselt varustust, vaatas ükshaaval üle iga eseme, kaasa arvatud 9 mm helisummutiga püstoli Beretta. Sellest hetkest alates kannab ta kõikjal relva kaasas.
Ta lahkus korterist ja sõitis liinitaksoga Ashrafiehi. Ta peatus kinnisvarabüroos ning võttis mõne visiitkaardi agendilt, kes püüdis Gammayzehi rajooni elamukompleksis asuva korteri ostmiseks huvi äratada. „Pas maintenant, mitte praegu,” ütles ta agendile võltsisikutunnistusega sobivas prantsuse keeles ning sõitis taksoga Baroudile, kust jäi sihtkohani kaks kvartalit. Ta möödus hoonest, läks selle ümbert ringi ning jälgis tänavat ja maja igast küljest. Ta sisenes fuajeesse, libistas portier’le kinnisvaraagendi visiitkaardi ja 30 000 liiri ning mainis, et tal on korteri ostmisest huvitatud klient. Seejärel sõitis ta liftiga ülemisele korrusele, kust tuli treppi mööda kaheksandale korrusele ning uuris koridori, kuni oli selge, kuidas ta tegutseb. Ta läks tänavale ja helistas Fouadile. Ülejäänud päeva sõitis ta ühtepuhku taksosid vahetades ringi ning tegi ettevalmistusi.
Järgmise päeva päikeseloojangu eel helistas Fouad talle. Ta istus Corniche’il Tuvikaljude lähedal kohvikus. Palmirida Corniche’il kahises tuules. Sihvakas noor naine, miniseelik üll, jalutas käsikäes sõbratariga, kes kandis musta hijab’i17 ja liibuvaid disainerteksaseid. Mõlemad naersid, päike muutis mere hõõguvalt punakaskuldseks ning sel hetkel oli Beirut maailma kõige veetlevam paik. Kelner rääkis baarimehega Liibanoni eelseisvast jalgpallikohtumisest Jordaaniaga Aasia karikasarjas ning teleris baari taga kudrutas egiptuse lauljanna armastusest. On hea jälle araabia keelt kuulda, mõtles Skorpion. Oli möödunud juba liiga palju aega ja ta igatses seda; ta igatses selle keele musikaalsust ja väljendusrikkust, aga veelgi rohkem purustatud lapsepõlve kummalist tunnet Araabia kõrbes, kus tema naftatöölisest isa oli tapetud. See kandis ta kaasa maailma, kus elasid beduiinid ja šeik Zaid, kes oli olnud talle rohkem kui lihane isa, keda ta oli vaevalt tundnud, ning tema poisipõlve erakordsetesse öödesse,
