juba ohvreid.
Nad peatusid Süüria piiripunktis ja tegid taas sama protseduuri läbi. Seejärel istuti taksosse ja jätkati sõitu, teepimedusse lõikus ainult liinitakso esilaternate valgusvihk.
Damaskusesse jõuti enne südaööd, liinitakso peatus Soumarial peabussijaamas. Ehkki aeg oli juba hiline, müüsid mõned tänavakaubitsejad ikka veel pannil hõõguvatel sütel grillitud liha-kabob’e, peatuskohas ootas taksorivi. Skorpion sõitis taksoga Le Meridiani hotelli, mis oli prantslasest ajakirjanikule sobiv peatuspaik. Pagasit ja seljakotti hotelli uksehoidjale ulatades märkas ta kaht meest, kes olid seisnud bussijaamas taksopeatuse lähedal. Üks neist oli vuntsidega, üll valge särk ja sinised püksid, teine kandis tumedat mustrilist särki, aga mõlemal pungitas särgi all kabuur. Teda jälitati.
Holland, Utrecht
Muessini hääl kaikus mošee valjuhääldist üle vihmast libeda tänava. Teisel pool jälgis Palestiinlane Maroko toidupoest, kuidas palvetajad, mehed endist viisi töörõivastes ja mõni musta hijab’i salliga naine, sisenesid mošeesse. Poes levis kuskussi ja värske khobz-leiva hõngu, samuti haistis ta vürtse: kaneeli, ristiköömnet, münti, ingverit ja tagine19 valmistamisel kasutatavaid rohelisi koriandrilehti. Ta ei sisenenud mošeesse. Kindlasti oli seal AIVD20 informeerijaid juba enne seda, kui Kairo ja nüüd ka hollandlased sattusid ameeriklaste ja teiste Euroopa luureagentuuride üha tugevneva surve alla. Ta ostis kimbukese paberisse keeratud mündilehti ja jäi poe ees seisma. Miski temas ei köitnud tähelepanu – lihtsalt üks vihma eest varikatuse alla astunud mees.
Hijab’iga naine ja väike poiss astusid mošeesse suundudes tema poole.
„Salaam aleikem,” ütles mees.
„Aleikem es-salaam,” vastas naine peatumata.
„Kas sa tunned imaami? Imaam Mohammad Solilah’d?” küsis mees fusha araabia keeles.
„Mina tean teda,” ütles poiss tagasi pöördudes. „Ta käib mõnikord meid õpetamas.”
„Ehk annaksid selle tema kätte?” küsis mees poisile mündilehti ulatades. „Ja see on sulle,” ütles ta, andes poisile kaheeurose mündi. Poiss võttis mündi vastu ja vaatas ema poole.
„Kas oled imaami sõber?” küsis naine talle esimest korda pilku heites. Mees oli keskmisest pikemat kasvu, ligi meeter kaheksakümmend pikk, ühtlaste siledate näojoonte ning nahaga, mis tunnistas hiljutist päikeses viibimist. Ta tundus olevat erakordselt heas vormis, nõtke atleetliku kehaehitusega, ning ehkki ta naeratas nii naisele kui ka poisile, peitus tema pruunides silmades midagi, mis tekitas naises rahutust. Naine haaras poisi käest ja tõmbas ta endale lähemale.
„Aywa, ammune sõber. Mündilehed tee jaoks. Ja see on sinule.” Ta ulatas naisele kahekümneeurose rahatähe ning sasis poisi niiskeid juukseid. „Parem minge sisse või upute siin vihmas.”
Naine kõhkles raha vastu võtmast, kuid Kanaleneiland oli vaene immigrantide elurajoon. Hetk hiljem pani ta raha taskusse.
„Kas peaksin talle midagi ütlema?” küsis poiss.
„La, mitte midagi, ma’a salama,” kostis mees, avas vihmavarju ja sammus minema. Naine jälgis teda hetke, läks siis poisil kõvasti käest kinni hoides üle tänava ja sisenes mošeesse. Palestiinlane peatus tänavanurgal kioski ees ning ostis saksakeelse ajalehe Frankfurter Allgemeine. Ta astus väikesse kohvikusse, mida külastasid peamiselt marokolased. Näis, et marokolased ja sealse rajooni paljud türklased ei kipu omavahel suhtlema.
Ta pani kana- ja riisivaagna lauale ning luges süües ajalehte. Aeg-ajalt tõstis ta sellelt pilgu ja vaatas läbi kohvikuakna hämarduvale tänavale, valgustatud kauplusevitriinidele, loikudes peegelduvatele tänavalaternatele ja märgadele kõnniteedele. Keegi ei pööranud talle vähimatki tähelepanu. See oli karm moslemite rajoon, kus inimesed olid harjunud töötute ja nendega, kellel oli külluses vaba aega. Ta tundis pärast Mehhikost saabumist ikka veel lennuväsimust, nägi silme ees ida pool Mexicalit kõrbetaevas soojades tõusuvooludes lauglevat haugast, hütte tee ääres ja Césarit, väikest pahatahtlikku coyote’t, Angelsi21 pesapallimüts peas, kes USA piiri alla kaevatud tunnelis oma pistola’ga vehkides nõudis: „Ei mingit mierde’t enam, cabron. Näita, mis sul seljakotis on”, ning hetk hiljem üllatust Césari näol, kuuliauk laubas. Kui ta kord oli Calexicos USA poolele jõudnud, edenes kõik ladusalt. Tal tarvitses ainult saata Kinko’s & Fedexi esinduse kaudu mitu kuud varem New Yorgi Brooklyni tööstuspiirkonnas Sunset Parkis asutatud fiktiivsele keemiafirmale adresseeritud pakk ning minna seejärel tagasi Mehhikosse läbi piiripunkti, kus talle ei esitatud ainsatki küsimust.
Kelner, noor marokolane, määrdunud põll ees, astus lähemale ja Palestiinlane tellis tassi teed. Kelner pani arve alustassi alla ja sosistas araabia keeles: „Küsige Saïdi.” Paberilipikut vaadates nägi ta sellele kirjutatud kohalikku telefoninumbrit. Ta jättis numbri meelde ja valas siis paberile pisut teed, kuni lipik pehmeks muutus. Ta keeras selle kuulikeseks ja pani tasku. Ta küsis, kas tohiks kasutada kohviku telefoni, sest tema mobiiltelefoni aku on tühi, ning läks osutatud suunas tahapoole, kus sildiga Heren toilet ukse kõrval oli üldkasutatav telefon. Ta valis numbri ja ütles, et soovib rääkida Saïdiga, mispeale mehehääl lausus „Prins Claus Brug” ja katkestas ühenduse.
Ta astus väljas sadavasse vihma ja sammus piki Churchillaani tänavat kanali Prince Clausi silla poole. Minnes jälgis ta oma peegeldust vihmamärgadel kauplusevitriinidel, veendumaks, et teda ei jälitata. Ta möödus kortermajadest, SAT-TV antennidest, mis nagu seened majade külgseinu katsid, ning grafiitodest, mida türklaste ja marokolaste jõugud olid põiktänavas seintele võõbanud. See polnud turismiteatmiku puhaste tänavate, maailmakuulsa ülikooli, panoraami kohal kerkiva Domtoreni22 ning puudega ääristatud Oudegrachti (Vana kanali) veetlevate kaldaäärsete kohvikute ja restoranide Utrecht. See oli moslemite Euroopa, võitluse süda. Vaenlased polnud ainult ameeriklased. Ka eurooplasi tuleb karistada, mõtles ta. Veelgi hirmsamalt, kui nad oskavad ette kujutada.
Tänavanurga lähedal oli varikatuse alla kogunenud jõuk vintske olekuga marokolasi, kes pahvisid sigarette ning lõhna järgi otsustades ka hašišit. Nood jälgisid teda, ei lausunud midagi, kui ta möödus, olek täiesti rahulik, sest miski tema tasakaalukuses välistas väljakutse. Ta sammus piki kanaliäärset rada, vihmapiiskadest tekkinud sõõrid levisid veepinnal, värelemine rebestas tänavalaternate peegeldusi. Minnes saatis ta teega niisutatud paberikuulikese sõrmenipsuga kanalisse. Kui ta sillale tõusis, peatus tema kõrval sedaan-BMW. Kaks araablast astus välja, käed vihmamantli taskutes.
„Istu autosse,” ütles üks neist araabia keeles. Ta laskus tagaistmele, kus suruti kahe mehe vahele. Auto sõitis üle silla, pööras vastaskaldal äkki ringi ja suundus teist teed kaudu sillale tagasi.
„Lo tismah, me peame seda tegema,” lausus esimene araablane vabandust paludes ning kattis Palestiinlase silmad sidemega. Ta istus vaikselt, laskis neil teha, mida taheti, vajus ühelt küljelt teisele, kui auto järsult kurve võttis, muutes ühtepuhku suunda, et neid ei saaks jälitada ning et ta ei leiaks tagasiteed. Pärast sõitu, mis tundus olevat õige pikk, ehkki võis kesta vähem kui pool tundi, jäi auto seisma ja ta talutati välja. Uksele koputati kaks korda ja siis viidi ta majja. Esimene araablane võttis tal silmasideme maha. Nad seisis vanamoelise korterelamu vestibüülis hämarusse mattuva trepi jalamil. Ta haistis märja pehkiva puidu hõngu ja arvas, et viibib linna vanemas osas Oudegrachti lähedal.
„Lahkun
AIVD (
Angels on Los Angelese pesapallimeeskond. –
Domtoren on Hollandi kõrgeim kirikutorn (112,5 m). –
