ei osanud ta tumedatest silmadest midagi välja lugeda. Ta surus sõrme huultele ja tõmbas naisel tropi suust.
„Kui sa soovid elada, siis pead meiega kaasa tulema,” sosistas Skorpion.
Naine jälgis teda oma tumedate silmadega, kuid ei vastanud.
„Minu arvates ei tohi sa siia jääda,” ütles ta. „Võin leida sulle varjupaiga Ameerikas, kuid pead otsekohe tulema.”
Naine raputas pead, pikad tumedad juuksed padjal laiali, ning mehe pilk peatus tema vaimustaval peaaegu alasti kehal. „See on minu kodumaa,” ütles ta tasakesi.
„Sind hakatakse kahtlustama. Pärast minu siit lahkumist ei kaitse sind keegi.”
„Ana fahim, saan aru.” Naine naeratas igatsevalt, võpatades seejuures, ning tursest ja löögijälgedest hoolimata nägi mees, kui veetlev ta on. „Ma ei taha kuhugi minna. Lahkugu parem Hezbollah ja süürlased.”
Samal hetkel kuulis Skorpion kõrvaltoast summutatud kiledat, lausa loomalikku karjet. Skorpion pistis naisele tropi suhu tagasi ja sööstis söögituppa. Fouad surus hõõguvat keedupotti Kassemi kõige õrnema koha vastu. Skorpion tõmbas ta eemale ja pigistas kägistushaardega Kassemi unearteri kinni, nii et too kaotas teadvuse.
„Peame minema. Kas ta ütles midagi?”
„Ta ütles, et ei kuulu kesknõukogusse. Palestiinlasest ei tea ta midagi. Ta ütles, et Kairos toimunu oli Al-Muqawama al-Islamiyya tegu.”
„Islami vastupanuliikumine? Kes nad on?”
„Hezbollah’ salarakuke. Radikaalsem kui Nasrullah. Oleme kuulnud ainult sosinaid. Keegi ei tea sellest midagi või hoiavad kõik suu kinni. Kas tapame ta nüüd?” küsis Fouad relva haarates.
Skorpion nägi, et Kassem liigutas ennast. Tuli kiiresti otsustada ja tegutseda.
„Ta peab pääsema,” sosistas Skorpion Fouadile kõrva. „Niisugune on plaan.”
Fouad raputas pead. „Sina ei mõista Liibanoni,” ütles ta ja suunas relva Kassemile.
Enne kui Fouad jõudis päästikule vajutada, sirutas Skorpion käe, väänas Fouadil krav maga18 võttega relva käest ja tulistas teda kolm korda, tappes ta ainsa hetkega. Naaberkorterist kostis karjumist ja alt laskusid. Kassemi mehed olid kuulnud tulistamist ning ilmselt juba lähenesid.
Skorpion jooksis magamistuppa, päästis naise köidikutest lahti ja tiris ta kõrvaltuppa. Ta haaras põrandalt ühe AK-47, tulistas sellega Fouadi laipa, avas rõduukse, astus välja ja laskis klaasi väljastpoolt puruks, viskus tuppa ja andis AK-47 naise kätte. Ümberkaudsete majade akendes süttisid tuled, ta kuulis karjumist, laskusid ja koerte haukumist. Aega oli kõigest mõni sekund.
„Sina vabastasid enda ja tapsid ta,” ütles Skorpion Fouadi poole osutades. „Sa päästsid Kassemi. Mina jooksin minema. Selge?”
„Mõistan,” ütles naine teda tõugates. „Olgu Allah sinuga.”
„Hoidu uksest eemale. Nad tungivad tulistades sisse,” ütles Skorpion seljakotti haarates, jooksis rõdule ja haakis enda Fouadi laskumisköie külge. Ta hüppas üle rinnatise hetkel, kui AK-47 kuulid läbistasid korteriukse ja puresid seina. Ta laskus majaseintelt hoogsalt ära tõugates, söandamata hetkekski üles vaadata. Samal hetkel, kui jalad puudutasid põiktänavat, vabastas ta köie ja jooksis varjudesse. Ta kuulis selja taga betoonilt põrkavate kuulide vingumist. Joostes tõmbas ta näolt maski, toppis selle seljakotti ja andis põgenemisauto druusidest juhtidele mobiiltelefoniga märku. Ta jooksis piki põikkäiku kõrvaltänavale. Samal hetkel, kui ta kõnniteele astus, peatus pidurite krigisedes sportuniversaal. Skorpion hüppas sisse ja nad kihutasid pimedusse.
„Kus on Fouad?” küsis üks druus araabia keeles.
Skorpion raputas pead. „Sõida edasi. Ütlen, kus tuleb peatuda,” lausus ta.
Kaks druusi võitlejat sõitsid ringi, veendumaks, et neid ei jälitata. Skorpion väljus Avenue Clemenceaul, hoiatas, et nad midagi ei räägiks ega läheks koju, ning ootas, kuni nad lahkuvad. Kohe kui Hezbollah on Fouadi tuvastanud, makstakse druusidele kätte. Skorpion läks jalgsi mõne kvartali kaugusel Omar Daoukil asuva korteri poole. Hilisest kellaajast hoolimata liikus tänavatel ikka veel rohkesti jalakäijaid ja sõitis autosid, tänavalaternad sarnanesid üksildaste tunnimeestega. Siis võttis Kassem kõne.
„Sa ei tohiks helistada,” ütles hääl. Skorpioni telefoniekraanil kumas Süürias Damaskuses vastanud dr Samir Abadi telefoninumber.
„Nad pärisid Palestiinlase järele,” kuulis ta Kassemi ütlevat, hääl üleelatud valust hoolimata üllatavalt rahulik.
„Ja siis?”
„Ma ei öelnud neile midagi.” Järgnes paus. „Al-Muqawama on neile teada.”
Telefon Damaskuses lülitati välja.
Scorpion sõitis liftiga korterisse ning mõni minut hiljem laadis ta Kassemi mobiiltelefoni sisu oma sülearvutilt Corn Associationi veebisaidi kaudu Rabinowichile. Ta kõrvaldas korterist kõik, mis võinuks talle viidata, ning pühkis antiseptilise lapiga puhtaks esemed, mida oli puudutanud. Sadama lähedal bussijaamas istus ta Damaskusesse siirduvasse öisesse liinitaksosse, mida jagas süürlasest ärimehega, kes oli käinud Beirutis hambaarsti juures, ja šiiidi naisega, kes sõitis õde külastama. Nad sõitsid läbi linna ning mööda pimeduses looklevaid mägiteid Süüria piiri poole. Skorpion poleks tahtnud öösel lahkuda, kuid kindlasti koondas Hezbollah juba jõude ning ta teadis, et hommikul oleks piiriületamine märksa tülikam. Tegelikult võisid Hezbollah’ võitlejad peatada neid ükspuha kus Bekaa orus või mõnes šiiitide mägikülas. Kindlasti on süürlasi juba hoiatatud. Oli vaja üle piiri jõuda, enne kui piiripunktidesse jõude koondatakse. Liinitakso peatus piiril, kus sõitjad välja käsutati. Skorpion ulatas Liibanoni piirivalvurile Prantsuse passi ja žurnalistikaardi, mille järgi ta oli Le Figaro ajakirjanik Adrien Leveque.
Ohvitseri selja taga seinal edastati teleris mõrvateadet. Baroudi tänaval maja ees seisev reporter rääkis, et korterist oli leitud kaks laipa. Keegi mees ja alasti naine. TV-s ei mainitud kaht meest, kelle Skorpion oli tapnud, ega Hezbollah’d. Politsei arvates oli hukkunud naine toosama, kes üüris korteri, kuid tuvastamisega läheb aega, sest teda oli enne surma rängalt piinatud ja moonutatud. Reporteri sõnutsi keskenduvat politsei uurimisel seksuaalkuriteole, oletati, et tegemist oli kahe armukese üle piiri läinud sadomasohhistliku mänguga. Ohvitser silmitses Skorpioni passi ja pressikaardi fotosid, vaatas talle otsa ja sisestas midagi arvutisse.
„Êtes-vous écrit une histoire sur la Syrie?” küsis ohvitser.
„Sur l’effet de la crise financière sur le commerce libanais et syriens,” ütles Skorpion. Ta kartis, et kuuldut kontrollitakse arvutiga järele. CIA-lt saadud dokumendid pidid olema kaljukindlad, seega ei tohtinud need kahtlust äratada, pealegi avaldas Le Figaro sageli finantskirjutisi, mistõttu ta oligi maininud rahanduskriisi, sest seda laadi artiklid huvitasid inimesi vähem. Vastust oodates heitis ohvitser pilgu telerile Skorpioni selja taga ja seejärel talle. Skorpion tundis higi mööda selga nirisevat. Iga sekund süvendas ohtu. Liibanoni piiripolitsei oli mehitatud šiiitidega, kes sageli kuulusid Amali või Hezbollah’sse. Üle piiri pääsemine ei tähendanud veel midagi. Neid oli ka Süürias.
Ohvitser vaatas arvutile ning ulatas ükskõikselt passi Skorpionile tagasi. Öö muudab ta kahtlustavaks, mõtles Skorpion. Kuid tal puudus
Krav Maga on Iisraelis väljaarendatud relvata enesekaitsevõtete süsteem. –
