ümber. Sõida paremale nii kiiresti kui võimalik. Ütlen sulle, kus tuleb peatuda. Yalla! Mine nüüd, kiiresti! Dilwati!” ütles Skorpion.
„Dilwati, inshallah,” vastas taksojuht, andis signaali ja pööras vist sentimeetritki vahet jätmata teise takso ees kõnniteele, nii et jalakäijad vaevu eest pääsesid. Nad suundusid paremale Al-Jabry puiesteele, kus ristmikust kaugemal liiklus hõrenes. Skorpion pani tähele, et Renault oli Port Saidi tänava poole sõites ristmikul juba liiga sügavas ummikus, et talle järgneda, kuid sportuniversaal tagapool pasundas ning üks mees kallutas ennast aknast välja, karjus ja näitas ametimärki, et autod kõrvale pööraksid, ning osutas paremale Al-Jabry poole.
Nüüd on teada, kellega on tegemist, mõtles Skorpion pingsalt. Erariides võimuesindajad, tõenäoliselt Süüria julgeoleku peadirektoraadi (GSD) Idarat al-Amn al-‘Ammi agendid. See oli hullem kui Hezbollah. Tal tuli pääseda. Kui ta arreteeritakse, siis kuluks Süüriast pääsemiseks, kui ta üldse vabastatakse, nädalaid ning siis oleks Palestiinlase takistamiseks juba liiga hilja. Samuti tuli selgusele jõuda, kas ka süürlased on sellega seotud, ning seda pidi tegema kohe. Kõigepealt oli vaja siiski sabast pääseda. Lihtsam oleks seda teha ise roolis istudes, sest ta mäletas Koenigi kunagisi sõnu: „Sabast pääsemiseks peab väga hea juht käituma nagu parandamatu hull.” Ta nägi eespool peapostkontorit, kandilist halli betoonehitist, millel rippusid Süüria punase, valge ja musta riigilipu värvitoonides vimplid ning Süüria presidendi kahe poolega plakatid. Oodanud viimase hetkeni, käskis Skorpion juhti, et ta keeraks järsult paremale ja annaks gaasi.
„Nüüd! Nüüd! Dilwati!” karjus Skorpion. Juht pööras rooli, vaevu pääsedes kokkupõrkest küljelt läheneva autoga, täis pärani silmi vahtivaid süürlasi.
„Ja kuhu sa veel tahad?” päris taksojuht. „Hull mees. Ei suuda otsustada,” pomises ta pead raputades endamisi.
„Ma annan sulle veel viis tuhat naela, kui viid mu vähem kui viie minutiga Chami keskkaubamajja,” ütles Skorpion.
„Viie tuhande eest, habibi, sõidutan su kas või Ammani,” teatas taksojuht liirust lisades ning kiilus kahe paremal sõitva auto vahele. Skorpion nägi tagaaknast, et buss takistas valge sportuniversaali manöövrit.
„Pööra siit ära!” käskis ta.
„Otse saab rutem,” ütles taksojuht.
„Pööra siit ära ja sõida siis, nagu ise paremaks pead.”
Juht tegi äkilise kiirmanöövri ja kihutas piki tänavat minema, möödujad vehkisid rusikatega ja karjusid. Mõne minuti pärast peatus takso suure moodsa kaubamaja ees.
„Maashi? Kas kõik on korras?” küsis taksojuht.
„Zein al-hamdulillah. Jah, tänu Allahile,” ütles Skorpion, andis juhile raha ja väljus. Vilksamisi märkas ta ümber tänavanurga nähtavale ilmunud valget sportuniversaali ja kiirustas sisse. Talle meenus Koenigi õpetus, et sabast vabanemiseks tuleks kindlasti välimust muuta. Ta jooksis meesterõivaste osakonda, haaras teist värvi särgi ja tõmbas selle selga. Ta ulatas müüjale raha ning väljus teise ukse kaudu, mille ees peatunud taksost väljus kaks naist, lapsed kaasas. Ta käskis taksojuhil sõita al-Azmeh’ ausamba juurde. Teel helistas ta mobiiltelefonilt Süüria keskpanga direktorile, palus vabandust, et ei jõudnud liiklusummiku tõttu kokkulepitud kohtumisele, ja soovis intervjuu edasi lükata. Inshallah, see toimub bukra, homme, mis tähendas, nagu nad mõlemad teadsid, Lähis-Idas ükspuha missugust aega, alates järgmisest päevast kuni hetkeni, millal põrgu jäässe külmub.
Tuleb eeldada, et jälitaja on GSD, mõtles ta, kui takso möödus al-Ithadi tänaval Süüria vimplite ja presidendi hiiglaslike plakatitega kaunistatud kauplustest ning muudest hoonetest. Oli vaja teada saada, kui sügavale nad on tunginud. Kui Damaskus juhib Palestiinlast dr Abadi kaudu, siis muudab see võrrandit ning tal võibki Pentagoni ja USA merejalaväelaste abi vaja minna. Ta otsustas, et sellega ei saa oodata. Tuli kohe selgusele jõuda, kuni süürlased on alles segaduses ega tea, kes ta on ning mis üldse toimub. Seega tuli kuidagi Süüria luure siseringi tungida. Tema erialal tehti seda tavaliselt nõnda, et GSD-s otsiti mõni sobiv mees ja värvati see. Ainult et selleks oleks kulunud mitu kuud. Tal polnud nii palju aega. Veelgi hullem oli tõsiasi, et ta viibis nende riigis. Ta võidi iga hetk tabada. Tuli teha midagi vapustavat. Talle meenus Koenig, kellelt keegi oli kord küsinud, kuidas kindlasti häid luureandmeid hankida, mispeale Koenig kostis: „Kui sa vajad puhast vett, siis pead minema sinna, kus on vett.” See andis talle idee.
Skorpion märkas internetikohvikut ja käskis taksojuhil peatuda. Ta sisenes kohvikusse, maksis seinaäärse arvutikabiini eest ning sisenes Internetti, kust leidis paari minutiga siseministeeriumi, GSD peakorteri aadressi. Ta väljus, silmitses võimalike jälitajate märkamiseks hoolikalt tänavat ja võttis uue takso.
Mahlabaaris al-Marje – nõnda nimetasid kohalikud Märtrite väljakut – kõrvaltänaval tegi kingapuhastajast sutenööriks ümber kehastunud pikajuukseline teismeline talle ettepaneku.
„Kas tahad farfourd’i?” küsis poiss, viidates selle araabia slängisõnaga väga noortele tüdrukutele. „Iraagi tüdrukud. Väga kenad. Maroko omad. Albaanlased. Kui vana sa tahad? Kaksteist? Kolmteist? Väga puhtad. Ilusad tüdrukud. Nad teevad sulle hea tunde.”
„Vajan lähedal hotellituba, kus keegi ei küsi midagi,” vastas Skorpion.
„Tule,” ütles poiss, võttis oma viksimiskasti ja juhatas teda mööda tänavat allapoole. „Mida sa veel vajad?” küsis ta üle õla vaadates.
„Rohüpnooli, vägistamisrohtu.”
„Kuule, boss. Usu mind, nende tüdrukutega pole sul seda vaja,” irvitas poiss.
„Tahan rohüpnooli ja annan sulle kümme tuhat naela, kui unustad, et oled mind kunagi näinud.”
„Mafi mushkila. Igatahes,” vastas poiss.
Poiss astus tubakakioskisse ja tuli peagi, kaasas plastpudelike pisikeste valgete tablettidega, mille ta ulatas Skorpionile. Nad läksid edasi, pöörasid ümber nurga ja sisenesid väikese võõrastemaja kitsast uksest. Vestibüülis levis putukarohu ja liisunud sigaretitubaka lehka. Vanamees leti taga, heegeldatud mütsike peas, hambutu, üks silmalaug ilmselt insuldi tõttu alla vajunud, noogutas poisile. Skorpion ütles, et vajab ööseks tuba.
„Me üürime tunnikaupa,” ütles vanamees. Poiss irvitas.
„Maksan viis tuhat naela öö eest,” sõnas Skorpion.
„Kas sul on bataqa shaksia isikukaart? Politsei nõuab seda.”
„Ei ole. Ei ole isikukaarti ega küsimusi,” vastas Skorpion talle külmade hallide silmadega otsa vaadates.
„Kuus tuhat,” ütles vanamees tervet silma kiiresti pilgutades.
Skorpion ulatas talle raha. Ta viis poisi kõrvale ja andis talle viis tuhat naela. Poiss vaatas saadud raha.
„Sa lubasid kümme tuhat,” ütles poiss.
„Ülejäänud viis tuhat leiad toast. Hangi nöör ja tuub liimi ning too need tuppa.”
„Muidugi, boss. Mafi mushkila,” sõnas poiss. „Kas veel midagi?”
Skorpion tõmbas poisi lähemale. „Kui oled nööri ja liimi toonud, siis ära enam siia tule. Unusta, et oled mind
