kaitstud, mõtles ta. Peale värava juures asuva valvemaja ja kõrget betoonmüüri ääristava lõiketeradega okastraadi märkas ta valduse piiril mitmeid valvekaameraid, juhtmevabu häireseadmeid ja liikumisdetektoreid. Kahtlemata oli neid paigutatud ka olulistesse kohtadesse krundil, samuti majja. Ta kuulis müüri tagant valvekoerte haukumist.
Valikuvõimalust polnud. Peab sisse pääsema, mõtles ta, pannes ööbinokli seljakotti tagasi. Tuli ainult otsustada, mil viisil. Al-Hafez oli jälitamise suhtes sõna pidanud. Terve päeva jooksul polnud Skorpioni kannul kedagi. Al-Hafez oli andnud talle kakskümmend neli tundi, sest ei tahtnud, et Süüriat ja GSD-d seostatakse millegagi, mida Islami vabastusliikumine sepitseb. Mis puutus Skorpioni juhatamisega dr Abadi valdusse, siis ei kaotanud al-Hafez sellega midagi. Süüria GSD ja Mukhabarat olid seotud Hezbollah’ traditsioonilise juhtkonnaga. Al-Hafezi seisukohalt oli ükspuha, kas Skorpion tapab Abadi või Abadi tapab Skorpioni, sest mõlemal juhul võidaks al-Hafez.
Skorpion oli terve päeva valmistunud. Ta rentis samasuguse Renault Megane’i, millega teda oli jälitatud. Ilmselt eelistas GSD just niisuguseid sõidukeid. Internetikohvikus postitas ta International Corn Associationi veebisaidile kõik, mida oli al-Hafezilt Islami vastupanuliikumise kohta kuulnud. Sellest piisas neile peamurdmiseks ning Rabinowich võis rõõmsalt andmebaasides tuhnida. Vastuseks Rabinowichi krüpteeritud läkitusele teatas Skorpion, et tema arvates eitas al-Hafez tõeselt Süüria seotust Kairo pommiplahvatusega, kuid homseks on tal rohkem teada.
Samal pärastlõunal oli ta käinud Iraagi pagulastest kihava Saida Zaynabi hurtsikuterajooni mitmes poes, kus sobiva hinna eest võis osta ükskõik mida või keda. Hiljem oli ta segunenud õhtusse rahvahulka tsitadelli lähedal vanalinna müüride vahel tuledes lõõmava Souk al-Hamidiyeh’ käikudes ja poodides, kust ostis samasuguse odava ülikonna, nagu kannaks tema varikate Fawzi al-Diyala. Ta oli võimalikult hästi valmistunud. Kui Abadi mehed ta kinni võtavad ning on vaja põgeneda, siis lootis ta Houdini trikile, mis oli aidanud kuulsal mustkunstnikul vabadusse pääseda. Kõigest hoolimata oli tal suu kuiv ja pulss kiirenes. Ta teadis, et võib selle öö lõpetada ka peata laibana, mis Barada jões allavoolu hulbib.
Ta oli õhtupoolikul otsusele jõudnud. Tegelikult oli ainult kaks sissepääsuvõimalust. Ta võis ligi hiilida, valvurid kahjutuks teha ning valvekoerad diasepaamiga vaigistada. Mis puutus häiresignalisatsiooni, siis oli ta päeval varem sealt mööda sõites veendunud, et nii suurel krundil kasutatakse tõenäoliselt juhtmevaba süsteemi. Iga alarmseadme eraldi rikkumisel võiks ta ükspuha missuguse neist või ka keskvalveseadme käivitada isegi siis, kui õnnestuks vältida kõikjale paigutatud liikumisandureid ja mis tahes muid sensoreid, mille väljalülitamine õnnestuks ainult neil, kes on süsteemiga põhjalikult kursis. Peaaegu kindlasti oli see süsteem mitme kanaliga, nii et ühe kanali katkestamisel käivitab teine alarmi. Ent kõik juhtmevabad seadmed tuginesid raadiosageduse tehnoloogiale, nii et neid sai elektromagnetimpulsiga üheaegselt rikkuda. Selleks läks vaja ainult piisavalt võimsat saatjat – näiteks 2,4 GHz sagedusel töötavat miniparaboolantenniga transmitterit – ning elektromagnetilise interferentslaine allikat. Selleks sobinuks Bruce Springsteeni muusikat mängiv iPod. Sissetungimisel polnud aga kunagi ette teada, millele võidakse sattuda. Varem või hiljem toimub kokkupõrge teiste valvuritega, puhkeb tulevahetus ning sekkub politsei. Parimal juhul saaks ta Abadit ainult põgusalt küsitleda, aga piinamisega hangitud informatsiooni väärtus jääb alati kahtlaseks. Seda laadi ülekuulamisel saadi ainult valede ja pooltõdede segu, sedagi siis, kui jätkub aega, mida tal aga polnud.
Teine võimalus oli kohtumises kokku leppida ja lihtsalt sisse kõndida. Nagu oli juhtunud Kassemiga Beirutis, ei reetnud tegelikke luureandmeid kuuldu, vaid hoopis see, kuidas Abadi hiljem reageeris. Ainult et nad pole rumalad ja tema kattevari on hõre. Kui selles kaheldakse, siis on see tema, kes pimedas keldris karjub, püüdes sepitseda valesid ja pooltõdesid, mis jätaksid usutava mulje, mõtles ta. Kuskil haugatas koer ainult ühe korra ja ta mõistis, et süda klopib.
Mingi auto sõitis piki tänavat, selle esilaternad heitsid valgust pimedusse, kus paistis ainult valvemaja tuhmpunane kuma. Kui auto oli möödunud, käivitas Skorpion oma üüriauto ja sõitis värava juurde. Valvur, oliivhall univorm seljas, ilmus majauksest nähtavale. Samal hetkel astus auto vastasküljele teine valvur, Hiina automaat QBZ-95 Skorpionile sihitud. Relv näis olevat tuliuus ja väga surmaohtlik.
„Mul on kokkusaamine Abu Farajga,” ütles Skorpion araabia keeles, kasutades Abadi varjunime ning näidates valvurile GSD ametitõendit, mille järgi ta oli Fawzi al-Diyala. Higipiisku nirises mööda selga alla. Kui al-Hafez oli Abadit hoiatanud, siis lubatakse ta sisse ning kõik lõpeb kiiresti ja väga kurvalt. Valvur heitis pilgu kaardile, vaatas seejärel Skorpionile näkku ja noogutas teisele valvurile.
„Ahlan wa sahlan,” lausus valvur, vajutas värava avamisnupule ja viipas ta edasi. Skorpion möödus sõõrjal sissesõiduteel keset muruplatsi pladisevast marmorpurskkaevust ja peatas auto villa ees prožektorite ergavas valguses. Renault’st väljudes märkas Skorpion valvurit, kes patrullis valgustatud alast kaugemal, saksa lambakoer oheliku otsas, ning valvekaameraid villa seintel ja katusel. Ta tõusis trepist ukseni, kust väljunud kolm relvastatud meest soovisid, et ta pintsaku seljast võtaks. Nad vaatasid selle üle ja otsisid Skorpioni põhjalikult läbi. Ta pidi loovutama seljakabuurist pärastlõunal Saida Zaynabist ostetud Vene püstoli SR-1 Gjurza, mida tavaliselt kandsid Föderaalse Julgeolekuteenistuse ja selle endiste liitlaste, ka Süüria GSD agendid. Lõpetanud, juhatas üks neist ta sisse ja palus oodata.
Läikiva marmoriga viimistletud fuajee oli otsekui sisearhitekti unistus. Hetk hiljem avanes elutoa kahe poolega uks, kust ilmus nähtavale keskealine vatsakas sokuhabemega mees, prillid ninal. Hetk enne seda, kui dr Abadi ukse enda järel sulges, nägi Skorpion vilksamisi suure teleri ees hästirõivastatud naist ja noort tüdrukut. Ta oli rahul, et polnud tulistades sisse tormanud.
„Min fadlak, siitkaudu,” ütles dr Abadi ja juhatas Skorpioni väikesse kabinetti, mille seinu katsid raamaturiiulid. Valvur, kes oli võtnud Skorpioni relva, jäi ukse taha ootama. „Kas soovite mahla? Türgi kohvi?” küsis dr Abadi, peites mingi kausta lauasahtlisse.
Skorpion silmitses raamatuid. Riiulitel oli meditsiinikirjandus, enamasti nakkushaigustest, samuti antropoloogiateoseid ja islamiuuringuid.
„Kas tulite Najah al-Hafezi poolt?” Skorpion ei vastanud. „Mida siis Idarat al-Amn al-‘Amm sellisel kellaajal soovib?”
„Kus on Palestiinlane?” küsis Skorpion.
„Iisraeli julma okupatsiooni all Läänekaldal ja Gazas vaevleb miljoneid palestiinlasi,” vastas dr Abadi.
„Räägin ainult ühest,” ütles Skorpion.
„Miks just tema huvi pakub?”
„Teate seda isegi! Kas peate meid idiootideks?! Meil on nüüd tegemist Egiptuse Mukhabarat’iga!” karjus Skorpion tõustes. Ta kuulis selja taga ust avanevat. Valvur tormas sisse. Dr Abadi kergitas kätt, et ihukaitsja ei ründaks Skorpioni. „Te elate siin, sest meie lubame seda!” jätkas Skorpion.
„See on teie huvides, et ma viibin siin,” ütles dr Abadi, andes valvurile lahkumiseks märku.
„Võib-olla pärast Kairot pole see enam meie huvides,” sõnas Skorpion ja võttis istet. „Kus on Palestiinlane?”
„Mitte Süürias. Ega ka Liibanonis.”
„Ja seega pole see teie asi? Vaevalt küll. Rääkige temast.”
„Palestiinlased on rõhutud rahvas. Muud midagi ei tarvitse teada.”
„Kas ta sai väljaõppe Iraanis?”
„Palestiinlased pole ainsad, keda Iraanis välja
