vend,” jätkas imaam araabia keeles. „Meile öeldi, et peame abistama sind kõiges mis vähegi võimalik.”
„Abistama, seda küll. Kuid Torinos valitseme meie,” lausus habemik relva puudutades.
„Kas olete GICM-i liikmed?” küsis Palestiinlane, mainides Maroko islamistlikku terrorigruppi, mis oli mitmel pool Põhja-Itaalias korraldanud terve hulga pommiplahvatusi ja inimrööve. Habemik noogutas.
„Anna mulle oma püstol,” käskis Palestiinlane tõustes ja sirutas käe. Habemik kergitas relva ja suunas selle Palestiinlasele.
„Mina jagan siin käske,” teatas habemik.
„Kas sa tunnistad Allahi? Kas sa oled öelnud shahadah’i?”29 nõudis Palestiinlane, silmis lõõsk. „Meie oleme Al-Muqawama al-Islamiyya. Kas sa tead, et on kuulutatud fatwa30 igaühe vastu, kes kergitab minu takistamiseks käe, kui ma tegutsen meie püha eesmärgi nimel?” Ta astus lauale lähemale ja sirutas käe. „Sa kas tapad mu nüüd ja põled igavesti jahannam’is või annad mulle relva, vend.”
Habemiku silmad vilasid ringi, ta vaatas sõprade ja jüngrite poole. Kõik jälgisid lummatult vastuseisu. Üks kaubikus sõitnud marokolane sirutas juba käe õlakabuuri poole, kuid peatus poolel teel. Väljast kostis liiklusvoolust auto tuututamist. Keegi ei liigutanud ennast. Habemiku sõrmed klammerdusid relvapära ümber. Palestiinlane nägi heljuvaid tolmukübemeid valgussammastes, mida laohoone kõrgest aknast sisse tulvas, ja kaalutles, kas see on tõesti viimane, mida tema silmad näevad. Lõpuks tõmbas habemik hinge. Sõnagi lausumata lükkas ta püstoli laual Palestiinlase poole.
„Allahu akbar, Jumal on suur,” sõnas Palestiinlane relva võttes. Teised kavatsesid juba korrata „Allahu akbar”, kui Palestiinlane äkki püstoli haaras ja habemikku pähe tulistas. Lask kärgatas vaikuses uskumatult valjusti. Üks naine karjatas summutatult, kui laip viltu toolile vajus. Palestiinlane pöördus grupi poole ja vaatas neile otsa.
„Meie tõehetk on saabunud. Siin saab olla ainult üks juht,” ütles ta ja tegi teatavaks, mida neil tuleb teha.
„Kuhu peaksin selle viima?” küsis Francesca, heites üle õla pikad blondjuuksed, mille tumedad juured seejuures pisut silma hakkasid. Nad õhtustasid Milanos Sempione pargi lähedal ühes väikeses kallis restoranis.
„Torinosse,” vastas mees ja ütles tänava nime. Ta sõi parimat Piedmonte vasikaliha battutu, mida oli kunagi maitsenud, ja rüüpas peale suurepärast Sagrantino veini. „Vii ainult ära ja kõnni minema.”
„Aga raha?”
„Enne kui sinu mehed jõuavad paar meetrit astuda, saavad nad ülejäänud raha.”
„Kas sa ikka mõistad, et Camorras ei anta teist võimalust?” küsis naine.
„Kas sa ei karda siin Camorrast rääkida?” imestas mees, silmitsedes hästirõivastatud õhtustajaid naaberlaudade ääres.
„Milleks karta? See paik on minu oma,” vastas naine sügava kontraaldiga naerdes. „Samuti paljud teised. Sind üllatab naissoost capa, eks? Camorras on kombeks, et kui abikaasa sureb või pannakse prigione’sse, siis võtab naine äri üle. Hea komme. Me peame sellest kindlalt kinni,” ütles ta oma rinda puudutades. „Siiski oled sa üllatunud. Näen seda sinu silmist.”
„Mind üllatab ainult sinu veetlus.” Ta oli neljakümnendates naine, nahk pruunika jumega, punane disainerkleit rõhutas tema kaunist figuuri, rinnad nii täiuslikud, et neid võinuks luua ainult temasse poolenisti armunud maailmaklassi kirurg.
„Non c’è male, pole paha,” ütles naine, limpsides suunurgast piisakese spagetikastet. „Kuula. Kas tahad mu voodisse viia? Mis töö see on? Ütle mulle ja sind ootab parim öö sinu elus.”
„Ahvatlev. Ühtaegu ohtlik – pealegi enam kui ühel viisil,” vastas mees, silmitsedes kaht ihukaitsjat, kelle saatel naine oli saabunud ning kes seisid nüüd kahel pool välisust, pintsakunööbid lahti.
„Sa ei karda. Näen, et sina pole mees, kes kardab. Peaksid teadma, et meie, naised, oleme uudishimulikud nagu kassid. Ärata naises uudishimu ja ta kuulub sulle.”
„Kas iga naine?”
„Iga naine maa peal – ja samuti taevas,” vastas ta sigaretti läites. „Kas sa tahad mind?”
„Ma ei ütle sulle. Mitte kunagi.”
„Võib-olla ma ei hooligi,” ütles ta jälle juukseid heites. „Võib-olla tahan ma sinuga voodis chivare’t teha.” Naine kallutas ennast lähemale, nii et mees nägi ta rinnakumerusi.
„Ehk võtaksid lihtsalt raha. Kuuskümmend tuhat praegu, nagu oli kokku lepitud.”
„Näed nüüd! Sa ikkagi mõistad naisi. Kus see on?” küsis ta tõustes.
„Pakis. Jätsin selle maître d’hôtel’i kätte.”
Naine kallutas ennast lähemale ja suudles teda, keel libises suhu, maitstes spagetikastme järel homaari-ragôut’d. „Järgmisel korral kepin sind põhjalikult, caro,” sosistas ta. Naine tõusis ja lahkus, peatudes maître d’hôtel’i juures, kes andis paki ühe ihukaitsja kätte.
Pärast restoranist lahkumist liikus Palestiinlane ligi tunni siia-sinna põigates, hämaratel linnatänavatel ja autostrada mahasõitudel ühtepuhku suunda muutes, eeldades, et Francesca laseb teda jälitada. Arvates, et on kõik kannult raputanud, sõitis ta Milano keskvaksalisse, kus istus Rooma hilisõhtusele Punase Noole kiirrongile. Hommikul lendas ta Roomast Moskvasse. Camorra on üsna ohtlik ning see, mida ta pidi Venemaal tegema, veelgi enam, mõtles ta pikal lennul. Pealegi häiris teda jälitaja vari, mingi tundmatu tapja nagu näo või nimeta luupainaja tema lapsepõlvest. Ainult et ta polnud enam laps. Nüüd oli tema see, keda kardetakse. Illuminaatorist alla lumistele Alpidele vaadates meenus talle araabia vanasõna, mida oli isalt poisipõlves kuulnud: „Lammaste vägi, keda juhatab lõvi, lööb lõvide väge, kelle eesotsas on lammas.”
Saksamaa, Hamburg
Kõigepealt nägi ta seda naist teleriekraanil hiiglaslikus Saturni elektroonikakaupluses, kus tema kujutist kordasid sajad samale Saksa N-TV uudistekanalile häälestatud vastuvõtjad otsekui mingil sürreaalsel elektroonikakunsti näitusel, ning alles pärast seda märkas ta teda lihalikul kujul keset tänavat suure türkiissinise mošee ees, valjuhääldi käes, nõudes „islami naisteahistamise” lõppu. TV-jutusaate ekraanil jättis see naine vaimustava mulje. Tema kuldne nahk oli sile, läikivmustad lühikeseks lõigatud juuksed olid jahmatavas kontrastis akvamariinsiniste silmadega, ripsmetušš rõhutas silmi, mis vihjasid Levanti päritolule. Ta ei kandnud peasalli ning ehkki tekstiribal ekraani allservas oli tema nimi Najla Kafoury, kõnetasid kõik teda lihtsalt Najlana, otsekui oleks ta juba saavutanud ühe nime seisundi, mis nüüdsel ajal osutas tõelisele kuulsusele, nagu Harris oli kunagi virilalt maininud. „Sa oled kas ühe nimega või nimetu,” ütles Harris.
Naine seisis keset meeleavaldust mošee ees, sihvakas inimkogu, vöötatud Burberry vihmamantel seljas, väiksem kui mees oli TV-kujutise järgi arvanud. Tema laitmatus saksa keeles kõlarist kaikuv hääl nõudis, et islami juhid lõpetaksid behandlung von Frauen wie Sklaven, naiste orjadena kohtlemise. Schutzpolizei rivi, igal mehel kiiver peas, seisis kõneleja ning nii naistest kui ka meestest koosneva vihaste moslemite
