naiste peksmist!” hüüdis ta.
„Hea mosleminaine on kuulekas ega vaja peksu!” karjus keegi rahvasummast farsi keeles.
„Das ist Europa, see on Euroopa, mitte kuuenda sajandi Araabia. Aitab juba neliteist sajandit kestnud ülekohtust! Ühtki naist ei tohi kunagi peksta!” hõikas naine saksa keeles vastu.
Rahva hulgast lendas tema poole mitmesuguseid esemeid, patju, mune, apelsine. Schutzpolizei rivi liikus edasi, aga naine koos oma väikese meestest ja naistest koosneva kaaskonnaga taganes. TV-operaator nihkus võtte saamiseks lähemale.
„See naine sai, mida tahtis,” kommenteeris keegi mees Skorpioni lähedal rahvahulgas enda lähedal seisvale paparazzo’le. „Täna õhtul esineb ta Heutes”, vihjates igaõhtusele TV-uudistesaatele.
„Natürlich. Najla saab hakkama ainsa asjaga, millest telemaailmas kõik hoolivad. Reitingu tõstmisega,” vastas paparazzo kikivarvule tõustes, et salvestada kaader, kuidas naine kätt kergitades ennast kaitseb. „Tema on meine Liebsten,” lausus ta naeratades, kui oli saanud soovitu.
„Kui palju selle eest makstakse?” küsis Skorpion.
„Sõltub asjaoludest. Niisugune võte – kaks-kolmsada eurot. Kui saaksin palja ülakehaga Najla pildi, siis teeniksin kakskümmend tuhat,” irvitas paparazzo.
„Ta on tühisus. Ainult väljanägemine on kena,” arvas mees tema kõrval.
„Just sellepärast on ta iga eurot väärt.” Paparazzo pilgutas silma ja pani oma asjad kokku.
Skorpion nihkus eemale, rahvahulk juba hõrenes, sest naine oli koos oma väikese kaaskonnaga kahes autos minema sõitnud ning Schutzpolizei vehkis, et ka ülejäänud läheksid laiali. Skorpion kõndis ümber mošee maa-ala, segunedes möödujatega, kes olid peatunud meeleavalduse jälgimiseks ning kiirustasid nüüd koju õhtusöögile. Ta püüdis märgata mošee ümbruses häireseadmeid ja sidesüsteeme. Silma hakkas Deutsche Telekomi kleebis ühel telefoniliinil, mistõttu võis arvata, et Internetti pääsemiseks kasutatakse siin digitaalset abonendiliini (DSL). Samuti oli olemas alarmisüsteem, kuid näis, et tegemist on päris tavalise kahe kanaliga valvesignalisatsiooniga, mis ei tohiks olla kuigi tülikas.
Hämardus, Alsteri järvelt triivis külm udulaam, tänavalaternate kuma oli tontlikult valge. Ta oli õhtustanud lähedal gaststätte’s ning mõtles nüüd kõnelusele, mille oli pidanud Saturnist ostetud ühekordselt mobiililt. Hiljem murdis ta selle tükkideks ja loopis mitmesse prügikasti.
Ta oli helistanud ühel kohalikul numbril, kus nimetu mehehääl vastas, et NSA jälitas Mohammad Modahami kontot terve hulga ainult edastamiseks kasutatud meiliaadresside ja vaheserverite kaudu ning jõudis lõpuks Hamburgi Uhlenhorsti rajoonis asuva mošeeni. Tegeldi koodiga, mida dr Abadi oli kasutanud väljamõeldud Modahamiga ühendusse astumiseks. Hääl ei rääkinud midagi tapmistest Süürias, seega oli Harris ilmselt hajutanud Foggy Bottomi31 poliitikatolmu, mida oli Süürias üles keerutatud. Hääl ütles: „R ja M on sameach. Eelmainitu tõendab lutikat.” Skorpion mõistis kuuldust, et Rabinowichi järgi oli CIA jaganud Abadi arvutist saadud informatsiooni Iisraeli Mossadiga ning et nii Rabinowich kui ka iisraellased on seetõttu sameach, mis heebrea keeles tähendas rõõmustamist. Samuti tähendas see, et tema hangitud informatsioon katkurelvast, „lutikast”, kinnitas ohtu, mida Rabinowich oli juba mingist muust allikast kuulnud, ning et just seda oli Harris Karachis põhidirektiivile viidates tema eest varjanud, öeldes: „Kuuled ainult seda, mida sul on vaja teada.” Skorpion pidi edasi tegutsedes eeldama, et Palestiinlase kätte on jõudnud septilise katku aerosool. Hääl küsis, kas ta peatub „B & B-s”, millele ta vastas eitavalt. Nõnda taheti teada, kas ta soovib, et Saksa BND ja Bundespolizei BPOL ründaksid islami mošeed. Eitav vastus osutaks Harrisele, et Skorpion teeb seda ise, mõtles ta. BPOL-i reid Hamburgis olnuks viimane, mida ta tahtnuks. Pärast Beirutis juhtunut ja Abadi kõrvaldamist Damaskuses oleks see andnud häire kogu Hezbollah’ võrgustikus. Veelgi hullem, rünnak oleks Palestiinlasele täpselt osutanud, kuhu jälitaja on jõudnud ning kui lähedal või kaugel temast ollakse. Palestiinlane võinuks koguni rünnakupäeva ettepoole nihutada, jättes nõnda selle takistamiseks vähem aega. Washingtoni kaasamisega on alati seesama häda, mõtles ta. Nemad kalduvad alati keda tahes mitmekordselt üle tapma, kasutades neljasajakilose lõhkepeaga tiibraketti seal, kus oleks piisanud odastki. „Kahtlemata purustad nõnda sihtmärgi,” tavatses Koening öelda, „ainult et kui palju luureandmeid sa purustatud sihtmärgist saad?”
Ta maksis arve ja sammus tagasi mošee poole. Tänavad olid peaaegu inimtühjad, Alsterit polnud hämaruses ja udus näha, paistis ainult kaldapiiril olevate tänavalaternate kuma. Ta käis ümber kahe Iraani stiilis minaretiga mošee krundi. Tagapool põles tuli kabinetis, kus keegi oli tööga hilisele ajale jäänud. Ta otsis pimeduses pigem kobamisi kui midagi nähes signalisatsioonitraate ning leidiski välise alarmi ja turvakaameraga ühendatud liini. Ta kooris traadilt taskunoaga isolatsiooni maha, mässis juhtme ümber tükikese terasvilla ja ühendas selle oma mobiiltelefoni vooluringi kahe juhtmejupi, AA patarei ja väikese kondensaatori abil, mille oli Saturni poest ostnud. Mobiiltelefoniga helistades tekitaks impulss sähvatuse ja lühistaks alarmi vooluringi.
Ta silmitses vaikset tänavat, püüdes märgata seal midagi sobimatut, autot, milles istub keegi, mingit kaubikut seisvat seal, kus see poleks tohtinud olla, kuid udu tõttu oli raske näha midagi peale ähmase kuma keskuse teise korruse büroo aknas. Miski oli vääriti. Tema operatiivtöö aastatega tundlikuks lihvitud siseantenn saatis talle signaali, kuid pimeduses ja udus polnud näha, kust hädaoht läheneb. Kui tegemist olnuks tavalise kohtumise või sissemurdmisega, siis võinuks ta oodata või mingi muu aja valida, kuid praegusel missioonil polnud selleks aega. See sunnib võtma riske, millega tavaliselt ei saaks leppida, mõtles ta.
Eesukse juures oli üksainus signalisatsioonijuhe, samuti üks valvekaamera. Ta rikkus alarmi taskunoaga, võttis kaamerasalvesti välja ja pani taskusse. Keskuse uks oli lukustatud. Ta muukis luku lahti ja kõhkles. Kui kuskil on veel teine juhe, mida ta ei märganud, siis lülitub valvesignalisatsioon sisse. Ta avas hinge kinni pidades ukse, kuid midagi ei juhtunud. Ta hiilis trepist üles ja seadis nurgal väikese taskupeegli nõnda, et näeks valgustatud tööruumi. Ruum oli lahti, ta nägi lagedaid kirjutuslaudu ning habemikku prillidega iraanlast, kes töötas arvutiga. Skorpion läks kikivarvul piki koridori büroost kaugemale.
Skorpion sisenes koridori lõpus asuvasse imaami kabinetti. See oli pime, ta pani laualambi põlema ja vaatas ringi. Udu surus vastu aknaid, varjutades väljavaate. Midagi polnud näha. Kui kuskil varitsebki oht, siis tuleb loota ainult oma kõrvadele, mõtles ta. Ta otsis imaami kirjutuslaua läbi, lülitas arvuti sisse ja ühendas mälupulga, millel olev NSA tarkvara tungib mis tahes operatsioonisüsteemi ning logib ta halduriprivileegidega sisse. Arvutisse pääsenud, uuris ta ühiskatalooge ja keskuse lokaalvõrgu vahetuskontosid. Ta leidis fiktiivse Mohammad Modahami meilikonto, mida ilmselt kasutati ainult krüpteeritud sõnumite vastuvõtmiseks. NSA püüdis neid ikka veel lahti murda. Sellelt kontolt polnud kunagi saadetud meile ega vastatud Abadi Damaskusest lähetatud sõnumitele. Ühesuunaline side, mõtles ta. Ilmselt teati, et lääne luureteenistused jälgivad neid, ning edastati Damaskusest saabunud sõnumid lihtsamal viisil Palestiinlase kontaktisikule Euroopas või USA-s.
Ta kopeeris Modahami failide sisu mälupulgale, sulges arvuti ja pööras siis pilgu riiulitel lebavatele raamatutele. Enamasti oli tegemist farsi- ja araabiakeelsete religiooniteostega. Ta sirvis neid kiiresti, vaatas ja pani tagasi. Aeg-ajalt ta peatus ja astus ukse juurde, kuulatades väljast või koridorist kanduvaid helisid. Kostis ainult klõbinat kabinetist, kus töötas habemik iraanlane. Sama hästi võinuks ta olla ainus inimene maailmas. Ta otsis seinaseifi, kuid leidis ülesvõtte tagant ainult salamikrofoni. Fotole oli jäädvustatud imaam Reza, Iraani šiiitide niinimetatud
Vihje USA Riigidepartemangule, mille peakorter asub Washingtonis Foggy Bottomi rajoonis. –
