Moslemipoiss?”
„Ärimees. Tulin siia midagi ostma.”
„Kui tahad midagi osta, siis mine Rinacente poodi. See siin on prigione, vangla. Capisce?” teatas Bartolo, vaadates kõrvale seina ääres seisva valvuri poole, et näha, kas tema huumorit osatakse vajalikul määral hinnata. Valvur vaatas tüdinult kõrvale. Talle oli makstud, et pilk püsiks mujal ning kõrvad ei kuuleks midagi. Palestiinlane viipas Bartolo lähemale.
„Maksan sulle kauba eest sada tuhat eurot sularahas.”
Bartolo silmad raskete laugude all tõmbusid vidukile. Palestiinlase meelest sarnanes ta julma mõrvariga, nagu see tegelikult oligi.
„Kes sa oled?” küsis Bartolo.
„Keegi, kes jaksab maksta,” kostis Palestiinlane, varjates huuli kaamera eest, ja tegi oma soovi teatavaks.
Bartolo kulmud kerkisid laubale, moodustades ühe katkematu joone, nii et ta sarnanes suisa neandertallasega.
„Milleks sul seda vaja? Tööks, si?”
„Pole sinu asi. Osa rahast, mida ma maksan, on küsimustest hoidumise eest.”
„Figlio di puttana!” pahvatas Bartolo tõustes, ahelate tõttu pisut kühmus. „Mina ei fare affare mingi türklasega, keda ma ei tunne.”
„Sada tuhat. Võin alati pöörduda Zaza vendade või Nuova Famiglia poole,” lausus Palestiinlane vaikselt.
„Sa lähed Zaza juurde ja tahad nende busone’dega äri ajaga? Me ne infischio,” teatas Bartolo lõuaga Palestiinlase poole nõksatades, sest ahelad takistasid tavalise rõveda žesti tegemist. Palestiinlane viipas ta klaasile lähemale.
„Sada kakskümmend tuhat sulas. Pool kohe, pool kättesaamisel.”
Bartolo laskus jälle toolile.
„Pluss nelikümmend per cento töötasust, mida sina ise saad,” ütles ta.
„Kakskümmend viis protsenti – ega mingeid küsimusi.”
„Trenta. Kolmkümmend. Räägi minu naisega,” vastas Bartolo. Ta võttis pliiatsijupi ja kirjutas midagi paberitükile. Ta vajutas paberi vastu klaasi, et Palestiinlane näeks sellele kirjutatud telefoninumbrit. Ta kägardas paberitüki peos, sülitas sellele, mälus ja neelas alla. Ta tõusis.
„Kui sa ei maksa, siis võib-olla su väljanägemine ei jää enam nii kenaks. Ja su enesetunne võib olla õige vilets, türklane,” teatas Bartolo ahelaid kõlistades ja jalgu lohistades ukse poole minnes.
„Andiamo,” ütles valvur ust lukust lahti keerates.
„Vaffanculo!” kirus Bartolo välja komberdades.
Palestiinlane lahkus vanglast ja sõitis Mercedesega linnast välja Torino poole. Teel ostis ta kaks ühekordset mobiiltelefoni ja helistas autostrada’l autogrilli puhkepeatuses ühel Torino numbril.
„Fee ay fis sinima il layla di? Mida täna kinos näidatakse?” küsis ta araabia keeles.
„Piazza della Republica, Porta Palazzo Nord,” kostis mehehääl ja ühendus katkes. Palestiinlane helistas teise telefoniga Hollandisse.
„Bitnazaam gawalaat? Kas te korraldate ringreise?” päris ta araabia keeles.
„Abu Faraj on surnud. Oma kodus Damaskuses,” teatas hääl dr Abadi nom de guerre’i kasutades. Palestiinlane jälgis liiklust maanteel A4. Äkki tundus, nagu kätkeks iga mööduv auto endas ohtu. Võimatu, ütles ta endale. Talle ei jõuta nii kiiresti pärast Kairot jälile. „Samuti naine ja kolm ihukaitsjat.”
„Kes seda tegi?” küsis ta.
„Pole teada. Kas juudid või ameeriklased. Vali, keda tahad. Igatahes pääses see koer minema,” ütles hääl.
„Ta oli nii osav, et pääses kõikidest valvuritest ja alarmidest mööda. See maja oli otsekui kindlus.”
„Khalli baalak. Ole ettevaatlik,” hoiatas hääl. „Igatahes on see isik väga ohtlik. Ta võttis ka dokumendid ja ilmselt pääses tema arvutisse. Kas seal on midagi ka sinu kohta?”
„Wala haaga. Ei midagi,” ütles ta, mõtted ärevil. Kuuldu, samuti Salim Kassemi vangistamine Beirutis, tähendas seda, et teda otsitakse. Isegi siis, kui ei teata, kes või kus ta on, jõudis keegi üha lähemale.
„Kas oled kindel?”
„Karta pole midagi,” vastas ta, meenutades pikka jalutuskäiku dr Abadi saatel Bekaa orus pärast 2006. aasta juulisõda iisraellastega. „Sind pole olemas. See on ainus võimalus,” oli dr Abadi öelnud. Temast pole Abadi arvutis ega kuskil mujal midagi. Ta oli selles kindel. Ta ootas, aga kui hääl ei jätkanud, küsis ta lõpuks: „Kas me jätkame?”
„Allahu akhbar! Jumal on suur,” vastas hääl.
„Allahu akhbar!” kinnitas Palestiinlane ja lõpetas kõne. Kõik jäi nõnda, nagu oli kokku lepitud. Mingil juhul ei pöörduta enam tagasi.
Veendunud, et teda ei jälgita, võttis ta mõlemast mobiiltelefonist SIM-kaardi välja, asetas need koos telefonidega Mercedese esiratta taha ja tagurdas neist üle. Ta hüppas välja, korjas riismed kokku ja viskas need tükkhaaval Torino autostrada äärsetesse põõsastesse.
Ilm muutus soojemaks, päike sädeles Po jõel ja mägedel, kui ta Torinosse sisse sõitis ning Porta Palazzo lähedal parklas peatus. Ta möödus sealses töölisrajoonis laohoonetest ja odavatest couscous’i-restoranidest, suundus väljakule ning jäi müügiputkade kobara lähedal kõnniteel ootama. Mõne minuti pärast peatus tema juures kaubik. Kaks marokolast hüppas sellest välja, ta tõugati kaubiku tagaossa. Üks neist tahtis talle katet silme ette tõmmata.
„U’af! Jäta! Ei mingit katet. Tahan ümbruskonda näha,” ütles Palestiinlane järsult araabia keeles. Marokolane vaatas kaaslase poole, kes ei kostnud midagi. Ta hoidis katet käes. „Kuhu me läheme?” küsis Palestiinlane autojuhilt.
„Üle jõe. Jälgi, et keegi ei järgneks meile,” vastas autojuht, sõeludes liiklusvoolus, mis koosnes enamasti äärelinnas asuvast suurest FIAT-i tehasest pärit sõidukitest, möödus kuningliku aia lopsakast rohelusest ning Mole Antonelliana kõrgest neljatahulisest tornist, mis oli selle linna iseloomulik maamärk. Sünagoogina projekteeritud Mole oli Itaalia rahvuslik filmimuuseum, mida peeti maailma kõrgeimaks muuseumiks. Nad sõitsid üle Po silla, pöörasid keelatud kohas läbi vastassuunaliikluse kõrvaltänavale, jõudsid uuesti Via Bolognale ning suundusid taas jõe läänekaldale. Sõitnud veel kümme minutit kõrvaltänavatel edasi-tagasi ja veendunud, et neid ei jälitata, pööras autojuht garaažist mõne maja kaugusel väikese laohoone laadimisplatvormi juurde. Ladu oli mošeeks ümber ehitatud. Nad astusid autost välja ja sisenesid lattu.
Seal oli kuus noort töörõivais marokolast ja albaanlast, kellest kaks kandis Itaalia kanalisatsioonimeeste rohelist türpi, ning peale nende kaks hijab’iga naist. Osa seisis, teised istusid metalltoolidel laonurka tõstetud kastivirna lähedal. Grupi ees kokkupandaval toolil istuv noor habemik marokolane rüüpas pudelist Fantat. Tema kõrval istus eakam mees, tikanditega taqiyah’ müts peas, keda Palestiinlane pidas imaamiks.
„Salaam
