hulk Kreeka ja Rooma astroloogiavastaseid olid ateistid, kes ei uskunud „oma” jumalatesse, ning nad ründasid sõnaliselt astrolooge. Tavaliselt kritiseerisid need, kes astroloogiat hukka mõistsid, seda väitega, nagu oleks tegemist pettusega, mis varitses nõrku ja haavatavaid. Astroloogide kliente, kelleks olid sageli naised, peeti ennustajatest liigses sõltuvuses olevaiks ning arvati, et nad ei suuda ilma astroloogiata ühtki otsust vastu võtta. Ma näeme, kuidas seesama juhtub ka hilisematel sajanditel, ja tõepoolest – ka tänapäeval rünnatakse astrolooge sama kriitikaga. Mõni asi ei muutu kunagi!
Teisel sajandil m.a.j avaldas Kreeka astroloog nimega Klaudios Ptolemaios raamatu pealkirjaga „Tetrabiblos”, mis võttis üksikasjalikult kokku kõik kaasaegsed teadmised astroloogiast. See raamat osutus tulevastel sajanditel äärmiselt mõjukaks.
Kristlased võitlesid roomlaste püüete vastu nende religiooni maha suruda uue aastatuhande esimesed mõnisada aastat. Keiser Constantinus seadustas kristluse IV sajandi alguses m.a.j, ent pisut paradoksaalselt valis oma linna, Konstantinoopoli (tänapäeva Istanbuli) rajamise kuupäeva astroloogia abil. Just Constantinus oli ka see, kes fikseeris Jeesuse sünnipäevaks 25. detsembri.
Paljud ristiusku pööratud loobusid astroloogiast, teiste seas ka autoritaarne püha Augustinus, Hippo piiskop (354–430 m.a.j). Selle kirikuisa kirjutiste kibedad rünnakud astroloogia vastu mõjutasid kiriku liidreid veel sajandeid. Augustinus ütles, et kõik astroloogilised ennustused, mis läksid täide, olid kas juhuslikud või deemonlikku päritolu, mitte aga astroloogiliste oskuste tulemus. Vähesed astroloogid üritasid astroloogiat kristlikuks muuta, selle asemel et sellest üldse loobuda. Suhtumine oli aga muutumas kogu lääne ühiskonnas ja leinakellad lõid juba kõigile mittekristlikele religioonidele. Uus religioon – kristlus – ei talunud enese kõrval ühtki rivaali.
Üks põhjuseid, miks kristlus oma algusaegadel astroloogiasse tõrjuvalt suhtus, oli see, et paljud astroloogid kasutasid seda tuleviku ennustamiseks, mida peeti Jumala tundmatu tahte teotuseks. Jumalaga ei olnud mingit kauplemist nagu Babüloonia ajal. Astroloogia kaitseks tõsteti mõni üksik hääl, aga nendest ei olnud kasu. Kui Rooma impeerium viiendal sajandil lagunes, kadus astroloogia suuresti tarvituselt, nagu ka klassikalise kreeka keele mõistmine, mis jäi tihtipeale privilegeeritud klasside ja kirikutegelaste (ja väga väheste naiste) pärusmaaks, kuigi ladina keel jäi ellu.
Astroloogia osutus aga liiga visaks, et välja surra. Suurt osa omandatud astroloogiateadmistest hoiti tallel Lähis-Idas, Indias ja Hiinas. Kui moslemeist ning judaistidest õpetlased, keda ei hoidnud tagasi esimeste kristlaste piirav käsi, ei oleks säilitanud ülestähendusi ja materjale, oleksid need teadmised läänemaailmale suures osas kadunud. Idamaades hoolitseti vaikselt astroloogia eest ning arendati seda edasi järgmised 600 aastat, kuni umbes aastani 1100 m.a.j.
Kogu selle pika perioodi jooksul, mida varem nimetati pimedaks, tänapäeval aga varakeskajaks, langes kirjaoskus lääne rahvaste seas madalpunkti ja ühiskond killustus, sest puudus tugev valitsev Rooma tsivilisatsioon, mis seda koos hoiaks.
Alles üheteistkümnendal ja kaheteistkümnendal sajandil hakkas avatud meeltega õppimine läänes uuesti esile tõusma. Seda perioodi ja ka järgmist sajandit hakati hiljem nimetama kõrgkeskajaks. Selle aja jooksul tõlkisid rändõpetlased Aristotelese kadunud teosed klassikalisest kreeka keelest ladina keelde, mida kõnelesid haritud inimesed kogu Euroopas. Taas tärkas huvi astroloogia ja astronoomia vastu.
Aristotelese lähenemine filosoofiale oli naturalistlikum kui Platonil. Ometi kajas Platoni esialgne hääl – mis väitis, et tõeline reaalsus ning üks looja asuvad teisel pool tähti – endiselt ka sajandite tagant. Platoni abstraktne visioon taevast oli muudetud mugavasti kristlikuks neis piirkondades, kus kristlus oli astroloogia läänest kadumise ajal aktiivne. Aristotelese ideede – nagu näiteks arusaam, et planeetidel, kuna nad on „loomulikud”, peab olema ka inimestele mingi mõju – taastulek oli paljude jaoks nagu sõõm värsket õhku, andes puhtale usule üksinda lisaks uue vaatenurga.
Koos nende tõlgetega saabus islamimaadest astroloogi abistamiseks terve hulk materjale: astronoomiliste tabelite komplektid, astrolaab (matemaatiline instrument Päikese asukoha määramiseks) ja veel iidsete kreeka astroloogiaraamatute tõlkeid, nagu näiteks Ptolemaiose „Tetrabiblos”. Sellised kirjutised tekitasid uut lugupidamist meelte kaudu õppimise vastu. Kui õppekeskuste uksed olid kord juba avatud, kasvas vaimustus hariduse kaudu teadmiste omandamise vastu kärmesti. Astroloogiast sai taas kord tunnustatud õppeaine ja see võeti äsjaavatud ülikoolide vabade kunstide õppekavva, mida hakati pidama mitmekülgse hariduse aluseks.
Neljateistkümnendal sajandil kirjutas Geoffrey Chaucer Inglismaalt mitu otsustavalt mitteakadeemilist lugu inglise keeles ajal, mil suur osa kaasaegsest kirjandusest oli endiselt ladinakeelne. Kuulsad „Canterbury lood” olid täis labaseid vihjeid astroloogiale, ilmutades sellega, et niisugused viited olid taas muutunud üldmõistetavaks.
Kirikus möllasid teoloogilised argumendid astroloogia poolt ja vastu. Loomulikult hakkasid kõrgete kirikhärrade häirekellad lööma, kui kord juba ebausuna kõrvale heidetud või deemonlikuks peetud astroloogia taas esile kerkis. Peamine vastuväide, mida oli kasutatud ka 600 aastat varem, oli see, et tähtedele ning planeetidele omistatav tähenduslikkus peab olema vale, sest mitte keegi ei või teada Jumala varjatud plaani. Kolmeteistkümnendal sajandil võeti taas ka astroloogia kaitseks sõna, ent nüüd oli sellel ka tegelik mõju. Üks tähelepanuväärseid kristlastest astroloogijakaitsjaid oli sel perioodil Aquino Thomas.
Aquino Thomas esitas argumendi, mis pakkus selleks hetkeks ammendava lahenduse. Ta ütles, et tähed ja planeedid mõjutavad keha, kuid inimese hing allub Jumala tahtele. Edasi väitis ta, et igal inimesel lasub vastutus valida õiglase elu, hakates vastu kõigile tähtede negatiivsetele mõjutustele. See oli kiriku jaoks piisavalt vastuvõetav, niisiis sai sellest ametlik seisukoht, mis tõstis tahtmatult astroloogia mainet mitme järgneva sajandi jooksul. Küll aga oli ka toona, nagu praegugi, konservatiivseid kristlasi, kelle silmis jäi astroloogia alatiseks vastuvõetamatuks. Astroloogia on läbi aegade tõmmanud endale teatud religioossete ringkondade tsensorite tähelepanu.
Renessanss
Trükikunsti leiutamisega muutus kättesaadavaks terve hulk klassikaliste teoste tõlkeid. Viieteistkümnenda sajandi Itaalia astroloog Marsilio Ficino tõlkis ära kõik Platoni kirjutised ja hermeetilised tekstid esimesest sajandist e.m.a. Need avaldasid tohutut mõju, eriti kuna neid arvati esialgu pärinevat varasemast ajast, juba vanast Egiptusest, mille kultuuri sellel ajal iseäranis austati. Niisiis usuti, et need on pilgeni täis varjatud tähendusi.
Trükitud astroloogilised almanahhid olid kirjaoskajaile vabalt saadaval, sisaldades eranditult astronoomilist infot ning ilmaennustusi, lisaks dramaatilised astroloogilised ennustused epideemiate või katastroofide kohta. Salakavalad almanahhikirjutajad sõnastasid oma ennustusi aga ettevaatlikult, kindlustades end selle vastu, et neid ei oleks võimalik milleski süüdistada, kui ennustus juhtumisi valeks osutub. Ent oli ka palju teistsuguseid astrolooge, kes võtsid oma tööd tõsisemalt ning kellel oli pidevalt hulgaliselt kliente.
Viieteistkümnes sajand märkis Euroopas renessansi algust, mis kestis kuni seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigani ning tõi endaga uut avatust ja katsetamissoovi. Astroloogiaga tegeleti seoses kabala (müstilise judaismi) doktriinide, alkeemia ning isegi babüloonlaste ideedega maagilisest kirjavahetusest ja läbipõimunud sidemetest. Eelkristlikke kultuure austati kui kadunud tarkuse allikaid, millest oli võimalik teadmisi ammutada paljude tõlgete vahendusel. Astroloogilised teadmised ja nende kasutamine olid kogu Euroopa ühiskonnas ülimalt populaarsed.
Kuningas Henry VIII tütar, Inglismaa kuninganna Elizabeth I (1533–1603) kasutas maagi ja astroloogi John Dee teenuseid. Just John Dee oli see, kes valis astroloogiliselt sobiliku kuupäeva pikka aega valitsenud kuninganna
