planeedid minu ettevõtte vastu kõik astugu” näidendis „Richard III” (tõlge G. Meri). Niisuguseid näited võiks tuua veel palju, mis viitab tugevasti sellele, et astroloogilised teadmised olid väga levinud, kuigi Shakespeare’i enda arvamus astroloogia kohta ei ole teada. Astroloogiliste kujundite tarvitamine valitseb suurt osa renessansiaegset kunsti ja kirjandust ning paljud Euroopa valitsejad palkasid endale õueastroloogi.
Valitsevate klasside seas oli moodne lasta mõnel prominentsel astroloogil endale horoskoop koostada ja vähemate võimalustega inimesed külastasid ennustajaid tänaval. Õhus oli vabamõtlemise hõngu, ent see ei tähendanud, et kõik aktsepteerisid astroloogiat. Tegelikult mõistsid inkvisitsiooni liikmed kuueteistkümnendal sajandil astrolooge endiselt süüdi. Samuti liikus ringi terve hulk traktaate, mis kõnelesid paljuski praktiseeritava astroloogia madalusest, väites et see on oma olemuselt liiga fatalistlik.
Samal ajal kui renessanss oli muutmas hulka Lääne-Euroopa piirkondi, leidis ühes teises paigas aset kaalukas sündmus. Poola astronoomiauurija ja matemaatik Mikołaj Kopernik töötas välja matemaatilise teooria, et Päike, mitte Maa, on Päikesesüsteemi keskpunkt. Keskse Päikesega süsteem on heliotsentriline, vastupidiselt geotsentrilisele ehk Maad keskpunktiks pidavale süsteemile, millesse oli usutud juba Platoni aegadest saati. Koperniku raamat avaldati kaks kuud enne tema surma 1543. aastal. Seda hilinenud ja vastuolulist avastust ei võetud täielikult omaks veel terve sajandi jooksul.
Astroloog-astronoom Galileo, kes on kuulus teleskoobi kasutamise poolest – kuigi ta pigem viimistles kui leiutas selle –, viis hiljem oma vaatlustulemustega Koperniku töö järgmisele tasandile, ehkki see tõmbas talle mõningate kirikuliikmete negatiivset tähelepanu. Lõplik hoop „täiuslikule” geotsentrilisele süsteemile, kus planeetide ringikujulised orbiidid ümbritsevad Maad, tuli seitsmeteistkümnenda sajandi alguses, kui Johannes Kepler tõestas matemaatiliselt, et planeedid ei tiirle ümber Päikese täiuslikke ringe tehes, vaid elliptilisi orbiite mööda.
Nende kahe mehe töö aitas luua omaaegse füüsika esimest aluspõhja. Neil avastustel oli tohutu mõju ning aeglaselt hakkas üldsuse arvamus liikuma maagiliselt mõtlemiselt (vt 2. ptk, lk 60) teadusliku mõtteviisi poole, tekitades ühtlasi fooni ka astroloogia langusele järgnevate sajandite jooksul.
Üks kõige edukamatest astroloogidest seitsmeteistkümnendal sajandil oli aga William Lilly (1602–1681), keda kutsuti sageli Inglise Merliniks. Tema raamatut „Kristlik astroloogia” (1647) kasutavad paljud astroloogid veel tänini ning see sisaldab arvukalt näited elust enesest. 1652. aastal ennustas Lilly väidetavalt täpselt ette Londoni suurt tulekahju aastal 1666, mis loomulikult tõstis tema mainet – ja juhtumisi ka sissetulekut.
Mõistuse ja loogika uus valgus, mis kerkis üha enam esile seitsmeteistkümnenda sajandi lõpupoole, kuulutas uut mõtteviisi. See oli vastureaktsioon varasemate sajandite institutsioonipõhisele religioonile. Üks selle teaduslike ja kultuuriliste muudatuste ajastu võtmemõtlejaid oli Isaac Newton (1643–1727). Tema elu möödus seitsmeteistkümnendal ja kaheksateistkümnendal sajandil, kui läänemaailm viskles selle suure mõtlemises toimunud muutuse sünnitusvaludes. Newton tõestas, et gravitatsioonijõud on see, mis hoiab planeete orbiidil. Newtoni mõju oli nii tohutu ja tema teaduslik teooria nii kaugelearenenud, et teda on nimetatud teaduse isaks. Newton oli pühendunud mees ja teadlane, kes põlgas astroloogia ära kui pealiskaudse ebausu, selle asemel et näha selles elujõulist kosmoloogiliste teadmiste allikat. Mõistuse ajastu – mida hiljem hakati kutsuma valgustuseks – edenedes hakkasid inimesed otsima vastuseid teadusest, mitte aga enam Jumalalt või astroloogiast.
Seitsmeteistkümnenda sajandi lõpuks oli astroloogia kadumas, sellest sai jällegi naeruvääristamise ja põlguse sihtmärk. Teise suure languse põhjused on keerulised, aga põhimõtteliselt võib öelda, et astroloogia oli suures osas kaotanud oma tõelise nägemissügavuse ja sidemed oma klassikaliste juurtega. See takerdus varasemate aegade müstilistesse rituaalidesse ja aeganõudvasse ebausku, kui üritati vestelda inglitega – nagu teiste hulgas John Dee ja üks tema kaaslane kuueteistkümnendal sajandil – või kasutada mõningaid astroloogia printsiipe alkeemiaeksperimentides. Liiga paljud tolleaegsed astroloogid töötasid ennustajate kõige madalamal tasandil, äritsedes sensatsiooniliste ettekuulutustega.
Materialismi tõus ja astroloogia hülgamine said alguse esmajärjekorras haritud ühiskonnaklasside hulgas, kuid astroloogia keeldus välja suremast, olgugi et paljud värsked teadlased ja filosoofid suhtusid sellesse tõrjuvalt. Tegelikult läks see hoopiski uuesti põranda alla. Ometi ringlesid astroloogilised almanahhid rahva hulgas edasi ka kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil ning neid lugesid järjepidevalt inimesed, kes ei olnud ühiskonnas nii kõrget staatust pälvinud. Tõsimeelse astroloogia neelasid endasse salaseltsid, nagu näiteks roosiristlased või vabamüürlased, kes pakkusid turvalist pelgupaika astroloogilistele mässajatele. Kaheksateistkümnenda sajandi ühiskonna ratsionaalse pealispinna all olid aga kõmisemas vastureaktsiooni alged nende inimeste südameis, kes ei tunnistanud teaduslikku maailmavaadet ainukeseks elule lähenemise viisiks.
Leiutised ja teaduslikud avastused järgnesid ridamisi üksteisele nii kaheksateistkümnenda kui üheksateistkümnenda sajandi jooksul. Astronoome peeti nüüdseks täieõiguslikeks teadlasteks, kes ei tegelenud enam astroloogiaga. Nende jaoks oli eriti huvitav Saturni tagant kahe uue planeedi avastamine. Saturn on viimane Päikesesüsteemi planeet, mida tunti enne teleskoobi leiutamist. 1781. aastal avastati Uraan, esimene planeet Saturni järel, sellele järgnes Neptuuni avastamine aastal 1846. Kõige viimane suur taevakeha, mis avastati ning mis asub nii kaugel, et sel kulub Päikesele ringi peale tegemiseks peaaegu 250 Maa-aastat, oli Pluuto aastal 1930. Kuigi pärast seda on avastatud veel palju ümber Päikese tiirlevaid objekte, on kauge Pluuto jäänud paljudele tänapäeva astroloogidele väga paljutähenduslikuks.
Üheksateistkümnendal sajandil tõusis okultism vastureaktsiooniks peavoolule, mis keeldus tunnistamast igasugust maagiat, astroloogiat ning spiritismi. Alguse sai terve hulk uusi liikumisi, mille hulgast võib esile tõsta Ameerika Teosoofiaühingu, mille lõi 1875. aastal Venemaal sündinud müstik nimega madame Helena Blavatski. See oli organisatsioon, mis õpetas isiklikku vaimset kasvamist meditatsiooni ning uurimise kaudu, segunedes ka idamaiste ideedega, nagu näiteks reinkarnatsioon ja ise endale loodav saatus ehk karma. Kuigi grupeering ei tegelenud eriti astroloogiaga, pani see aluse astroloogia taassünnile ühe oma liikme kaudu.
Juba lapsena astroloogiast lummatud Alan Leo (1860–1917) liitus Teosoofiaühinguga 1890. aastal. Leo oli innukas astroloogiaentusiast üheksateistkümnenda sajandi lõpul ja kahekümnenda sajandi algul ning juhtis selle taassündi modernismiajastul. Lõputu kirega selle teema vastu tõlgendas ta avalikkusele käsitsi sadu sünnikaarte ja kirjutas suure hulga raamatuid, et tavainimestele astroloogiat selgitada. Leol ei olnud kahtlustki, et reinkarnatsioon ja karma on tõelised ning et iga üksiku hinge eesmärk on saada elult õppetunde – need ideed läbivad kõiki tema astroloogiaraamatuid. Leo võttis kaardi tähenduse selgitamise meetodina kasutusele astroloogia uue arusaama, et Päike on kaardi kõige olulisem planeet nagu tegelik Päike Päikesesüsteemis. Nii sai Leost ajalehtedes kahekümnendal sajandil ilmuma hakanud ja siiani ilmuvate astroloogiaveergude tahtmatu eelkäija. 1915. aastal asutas Leo Londonis Teosoofiaühingu astroloogiaharu – Astroloogialooži.
Kui astroloogia taas esile tõusis, hakkas see aeglaselt, kuid püsivalt kasvama kahekümnenda sajandi avalikkuse teadvuses.
Ameerikas kirjutas teosoof ja astroloog Dane Rudhyar palju esoteerilisi raamatuid, lähenedes astroloogiale reinkarneeruva hinge seisukohast. Dr Carl G. Jung, Šveitsi analüütiline psühholoog, uuris astroloogiat ja õppis arvutama sünnikaarte, seda oma teaduslikumalt meelestatud kolleegide piinlikkuseks, sest näiteks Sigmund Freud uskus, et astroloogia ei ole mitte ainult vale, vaid lausa ohtlik. Jung oli üks esimesi psühholooge, kes püüdis astroloogiat teaduslikult uurida. Jungi silmis vääris astroloogia
