Selle nimi oli Tammsaare tee. Mis oli, siiamaani on. See kant siin kubiseb kirjanikest – Tammsaare, Vilde, Sütiste. Eks ta mõjub inspireerivalt tõesti. Nüüd on see Tammsaare tee nii suure liiklusega magistraal, et selle ületamiseks autojuhtide viisakusest enam ei piisa. Siin on foorid, mille rohelist tuld tuleb kannatlikult oodata ja kui see lõpuks süttib, pead kiiresti üle tee tõttama, enne kui vilkuv tuli ja mõni kärsitu gaasipedaal su enda omaks teevad. Selline on elu A. H. Tammsaare teel. Tee tööd, siis tuleb ka armastus. Eemal passisid kaks teetöölist, noored, lihaselised, tülpinud nägudega, kõrval silt: „Teetööd“. Üks sõna ja kokku kirjutatud millegipärast. Tööd nad ei teinud, niisama passisid. Miks peaks siis Tammsaare sellistele armuline olema. Ei saa nad mingit armastust. Unustagu ära ja olgu õnnelikud, et CO2 saavad hingata.
Üle tee on lepavõsa. Minu jaoks on see alati seal olnud, aga vanematel on alles mustvalgeid pilte, kus võsa asemel haljendab aas ning sellel päevitavad inimesed, noored õnnelikud mustamäelased, nagu Pirita rannas. Praegu tuleb siin ketsi anda, et sääsed verest päris tühjaks ei tõmbaks.
Võsa tagant paistis parditiik. Isegi silt oli juures. Parditiik. Õige kah, muidu veel mõni romantik tuleb ja hakkab siin asjatult flamingosid ootama. Keset tiiki pritsis purskkaev. Üsna agressiivselt, pardid hoidsid igatahes eemale ja ega inimesedki seda üle kümne sekundi imetleda ei viitsinud. Hallide betoonmajade vahel on ikka aeg-ajalt vett pursanud. Lõhkikülmunud toru või algeline fontään, suurt vahet ju pole.
Eemalt hakkas pood paistma, endine ABC 3, väga oluline kaubandusasutus minu elus, aga enne seda möödusin ühest majast, kus ma oleks äärepealt saanud. Siis möödusin ühest, kus ma ka tõepoolest sain. Kui õigesti mäletan, siis vist isegi mitu korda. Ning siis veel ühest, mis läheb jällegi kategooria alla „peaaegu sain“. Jajah, need on need noorukiaastad Mustamäel. Igale teisele trepikojale võiks asetada pronksplaadi „Sain“, „Peaaegu sain“, „Ei saanud“ või siis „Saamisest oli asi ikka väga kaugel“.
Aga ABC 3-st oli vahepeal saanud Maxima. Kahju, väga kahju. Polnud mingit tahtmist sisse minna. Žiguli, Kuldne Oder, Porter nääriajal („kolmandasse tuli porterit!“ – selle hüüde peale jooksis meil pool tehnikumi tühjaks), raskemal päeval Lauaõlu ja kummiliim… Need ajad on jäädavalt kadunud.
Keerasin ümber nurga. Kunagise taarapunkti taga istus puukastidel kogenud alkohoolikute seltskond. „Naahui, naahui…“ röökis üks tädi. Venelased, mõtlesin. Tädi röökis edasi: „Naahui, minge te kõik naahui!“ Ei, eestlased. Muigasin enda üle, aga pahaks ei pannud.
Jälle üle tee. Foori abil. Jälle majad, majad, majad. Sõber Ivari maja. Ükskord sain ja mitu korda peaaegu sain. Tuhanded liitrid õlut. ABC 7, see tähendab kunagine. Maasikaliköör ja pudel Starkat siinsamas kase all. See jälk maitse ilmus jälle suhu. Lisasin kiirust. Edasi, edasi, kas tuleb ka midagi helget? Möödusin Säästumarketist, mille me kunagi sõpradega ehitasime (mitte et me midagi ehitada oskaksime, aga nii lihtsalt kukkus välja). Autod ees, koerad kenasti posti külge seotud. Ostavad, kus nad pääsevad. Säästukas sobib siia hästi. On madal ja tagasihoidlik ning ei mõnita kedagi.
Garaažide vahele, sealt taas üle tee. Isa maja, kus ta oma kolmanda naisega ja tolle tütrega elas. Kus mind peale sõjaväge niimoodi vastu võeti, et hakkasin mingit kosjatehingut kahtlustama. Õnneks oli mul sõber Spiid kaasas. Kallasime rosoljekausid kurku, haarasime viinad ja kergitasime kaabut. Jälle mingid majad, kõik ühesugused, sain, ei saanud, tuhanded tillukesed aknad, nendel tuhanded tillukesed lillepotid, kardinate tagant paistavad tuhanded kastekannuga käed. Kellele nad neid lilli kasvatavad? Kellele on tarvis neid lootusrikkaid õisi? Armastab, ei armasta… Sain, ei saanud, sain, ei saanud, sain, ei saanud, peaaegu sain, üldse ei saanud, veits jäi puudu, no nii napilt jäi puudu, siit sain, räigelt sain… palju ei jäänud tripperistki puudu.
Huvitav, mitte ükski mu sõber ei ela enam Mustamäel. Kõik on kolinud eeslinnadesse. Kõigil on eramajad. Kellel suurem, kellel väiksem, aga ikkagi majad. Enda omad. Viis aastat tagasi kohtasin juhuslikult üht Mustamäe koolivenda. Juua täis, nägi välja viiekümnene, ma ei imestaks, kui ta tänaseks surnud on. Tema jäi Mustamäele. Pihtas – põhjas.
Nende mõtetega jõudsin hoonetekompleksini, mille kuulsus ulatus omal ajal Mustamäe piiridest kaugemalegi. Kännu Kukk. Selvepood, Restoran, Kulinaaria, Juuksurisalong, Taarapunkt, Kohvik, Tööstuskaubad, Komisjonipood (välismaa asjad!). Raisk, nii kõva koht oli. Mustamäe pärl. Kui ainult saaks sinna restosse šveitseriks, siis oleks omadega mäel. Mustamäel, Mount Everesti tipus, dalše nekuda… Sissepääs – kahekümneviiekas. Mitte pilet, vaid otse šveitseri taskusse, ilma vahendajateta. Selline mees. Mis mõtet on presidendiks või peaministriks saada. Siin, Kännu Kuke kõrtsus, on unistuste amet.
Olid ajad.
Aga nüüd. Maxima. Kulinaaria on maha põletatud, suitseb alles. Restorani ruumides on ennast sisse seadnud komisjonipood, kuid nüüd tähendab see vanu ja kulunud asju. Kuigi, tõele au andes, endiselt välismaa omi. Naiste kingad – viiskümmend krooni. Isegi mina saan aru, et see on kahtlaselt odav. Keda nad siin lollitavad. Kas mustamäelane ei väärigi enam parimat?
Veidi mossitades kimasin edasi. Ületasin Sõpruse puiestee. Mõned sõbrad mul selle puiestee ääres tõesti elasid, nii et aus nimi, kuigi kõlab lollakalt, silmakirjalikult. Otse ees kaks kasiinot. Ühel silt „City Casino“, teisel „Olympic Casino“ ning lisaks väiksem silt – „Tsirkus“. Olümpiamängud 24h. Kui need asutused peavad mustamäelasi õnnelikuks tegema, siis ma ei mõista mulle vastutulijate nägusid. Miks ei näe ma seal õnne, joovastust, võidurõõmu? Miks vaatavad must mööda surmtõsised, löödud, lootusetud näod? Hei! Ahoi! Mis teil viga on, inimesed? Mu nimekaim Armin Karu on teile siia tsirkuse lausa õue peale ehitanud (vanasti müüdi siin mingeid mõttetuid kangaid ja nööpe), aga teie, tuimad tükid, ei oska heast meelelahutusest lugu pidada. Kuulge, võtke ometi mõistus pähe, astuge sisse, baar on ka kogu aeg avatud ja üldse, lõppude lõpuks siin võib isegi rikkaks saada.
Karu sai.
Ah, ma ei jaksa enam neid maju vahtida. Üksluisus. Kaua sa ikka väntad. Üks ja seesama. Ega ma orav ei ole. Möödusin majast, kus elas sõber Hurt. Mis meenus? Kas ka midagi ilusat? No kuidas siis muidu. Hurt jõi ennast minu juures keldris mälukasse. Lohistasime ta kelgul koju. Kukkus jalamatile kokku nagu sõjasangar. Ema kiljatus jäi tal kuulmata. Meie kuulsime küll. Kaks korrust allpool. Pärast jõime minu pool keldris edasi. Keegi ei seganud, soe, mis niimoodi viga. Õpetasime ühele lihtsameelsele, kuidas saab ise porterit teha. Tuleb pepsikoolat aasta otsa keldris hoida, siis ongi valmis. Uskuma jäi, see tolvan uskus üldse kõike. Et Def Leppardi soojendusbänd on Def Lupard. On ikka lolle. Kuigi aasta pärast tegin ise ka salamahti ühe pepsi prooviks lahti. Sittagi ei olnud. Teistele ma sellest muidugi ei rääkinud. Kõike ka ei saa rääkida, naeravad välja.
Pärast Hurdi maja lonkis mulle madala männiku vahel noormees vastu. Seljas eestiaegne hall pintsak, naljakad kitsad teksad, pika ninaga vanad kingad, sassis soeng. Suits ees, ühes käes pilsner, teises longus õis.
Nägu õhetas. Pilk mõõdukalt purjus, aga väga selge seejuures. Ilma ühegi küsimuseta. Milleks küsimused? Vastuste jaoks, ütlete. Aga mida nende vastustega peale hakata? Vahet pole, on nad õiged või valed. Nad on ju kellegi teise vastused. Ei ole sinu omad. Pole neid vaja. Ei ole üldse midagi vaja. Ainult seda taaruvat kõnnakut, mõnda korterit, mille uksele õrnalt koputada, ja ongi kõik. Küll hiljem selgub, kas sai või ei saanud. Ja võibolla saab mitu korda. Ja võibolla saab midagi veel. Saab sooja ja armsa kallistuse. Oma väikese akna lillepotiga ja tüdruku koos kastekannuga. See ongi see. Kõrvuti aknal vaatavad, kuidas city tuled vilguvad, kuidas tsirkusekaru kutsuvalt tantsu lööb. Kuidas viiekümbised kingad kolmekümne peale ümber hinnatakse. Ja nii ongi.
Hästi on.
Vaatasin noormehele järele,
