ülesmäge. Mustamäe lõppes. Imelik, kui tavaline mägi otsa saab, siis peaks ju olema võimalik mõnusalt ja kergelt allamäge liikuda. Aga selle pagana Mustamäega on risti vastupidi. Ta saab läbi ja sa pead hullult vaeva nägema, aeglaseimat käiku kasutades rängalt ülesmäkke pedaalima. Tee Nõmmele on raske, nii raske ja väsitav. Igaüks seda ette ei võtagi. Paljud keeravad poole pealt tagasi.
Lõpuks jõudsin siiski mäele. Tulin mäelt ja jõudsin mäele. Keeruline. Möödusin turust. Üks lühikestes pükstes mees kummardus kartulikasti tõstma. Püksid nii lühikesed (vanamoodsad järelikult), et munad korraks paistsid. Päris korrektsed munad olid. Ei rippunud. Naistele sellised meeldivad.
Üle tee, otse turu vastas, seisis uus kortermaja suurte akendega. Teise korruse aknast paistis velotrenažööril väntav naine. Tahtejõulise näoga, palja ülakehaga. Vaatas nii enesekindlal pilgul aknasse, et mul tekkis kahtlus, kas mitte ehitusmehed polnud peegelduvaid klaase kogemata tagurpidi ette pannud. Tema vahtis seal kõrgel ennast ja meie siin all teda. Või polnud see kogemata, äkki pidigi nii olema. Selle peale pole ma varem tulnud.
Huvitav, kuhu tema sõitis?
MÄLUKAS
Pärast toimetuse koosolekut leidis Sten end oma väikese laua tagant. Kitsad töötingimused olid karjuvas vastuolus nädalalehe mõju ja suurusega, ent kuna kontoris kehtis range vaikusenõue, siis mingeid selleteemalisi karjatusi muidugi ei kostnud.
Stenile lähenes peatoimetaja assistent, veidi liiga laiade puusade, kuid kaunilt sümmeetrilise ja abivalmi näoga, ning asetas lauanurgale mingi statistilise väljatrüki. Ta sosistas midagi, millest Sten haaras sõnu, nagu „üksikemad“, „trend“ ja „vabaabielu“. Sten tõstis pea rääkija poole, tolle ripsmed paistsid täna kuidagi hooletud ja kiirustades värvitud. Mitmes kohas olid mingid koledad mustad tükikesed ripsmekarvade külge kleepunud, nagu oleks assistent liiga lähedalt sõdurisaabaste viksimist pealt vaadanud.
„Ühesõnaga, mehed on ikka parajad jobud.“ Sellise elulise kokkuvõttega lahkus assistent Steni juurest.
Toimetus nõudis noorelt mehelt artiklit üksikemade elust. „Katsu mingit trendi tabada,“ soovitas peatoimetaja, kes polnud mitte ainult laiade puusade, vaid ka illustratiivsete graafikute suur fänn.
Sten vajas kohvi. Ta tõusis ja vaatas üle bokside labürindi. Aeg-ajalt kerkis mõnest neist kellegi pea, koogutas kusagile ja vajus siis tagasi. Rahulik päev savannis, kiskjateta.
Sten jäi seisma toimetuse sekretäri ees. Ta hõõrus oimukohti, silmis mingi kohtlane helk. „Sten?“ uuris sekretär välgutades laitmatuid ripsmeid.
„Ma tahaksin kohvi.“
„Kohvimasin asub meil köögis,“ vastas sekretär vastiku algklasside õpetaja häälega.
Sten pööras ebalevalt vasakule ja tegi paar sammu.
„Sten!“
Noormees seisatas.
„Köök on seal,“ ütles sekretär ja näitas vastassuunda. Alludes uutele juhistele, pöördus Sten ümber ja lahkus kummalisel sammul, nagu seisaks tal ees salapärane retk ohtlikule, veel avastamata territooriumile.
Köögis sosistasid kaks naiskolleegi ühe meeskolleegiga. Sten otsis puhast tassi ja kuni ta selle viimasest kapist lõpuks leidis, registreerisid mehe kõrvad katkeid töökaaslaste vestlusest. „Ei no mida seelikut“… „kuussada eurot“… „lift on jälle rikkis“ – esinesid naishääled. „Pani tihastele pekki“ – lisas meeshääl, mille peale kõik kolm käsi suu ette tõstes naerda röhitasid. Kohvimasina juhtpaneel meenutas lennuki kokpitti. Sten jõllitas seda hinge kinni pidades, kõhklev näpp välja sirutatud. Keegi surus ta tassi tila alla ning imeliku, lumehelvest meenutava kaunistusega kunstküüs vajutas uhkleva enesekindlusega ühele nuppudest.
„Muide, misajast sina, Sten, meil kohvi jood?“
Sten ei saanud küsimusest aru. Ta tõstis tassi suule. Kuum vedelik maitses võõralt ja imelikult. „Kusjuures, kips võetakse ära viie nädala pärast,“ teatas meeskolleeg, võites Stenilt tagasi oma naiskolleegide tähelepanu.
Tagasi laua taga, alustas Sten artikliga. Kui varem tuli alati esimese lausega maadelda, siis täna tekitas tõsiseid raskusi juba esimese sõna leidmine. Millest ta üldse pidigi kirjutama? Ta kergitas end üle vaheseina, tuiutades abiotsiva pilguga üle vegeteeriva toimetuse. Eri boksidest pärinevad sosinad põimusid kokku üheks tihkeks ja kuumaks tuulesahinaks, taevas kõrvetas tuhandevatine luminofoorpäike, kõrvalboksis mäletses humanitaarse habemetutiga antiloop, laual pakk Dirolit, ning valmistus Facebookis oma tüdruksõpra perse saatma.
Telefonile saabus sõnum. „Peangi täna Riiga sõitma. Too siis tibukene ilusti ära. Õhtuks pelmeenid. Musi.“
Aga pealkiri? Või teema üldse. Sten vaatas statistilist tabelit, mille oli toonud assistent. Mingid aastaarvud ja hulk numbreid. Mis asi see pidi nüüd siis olema? Ta saatis peatoimetajale kavala meili, paludes ülemusel artiklile mõnda tabavat pealkirja soovitada. Vastus laekus praktiliselt kohe: „Kasuta sedasama, mida koosolekul ise pakkusid.“
Kolmveerand kuus salvestas Sten faili pealkirjaga „Riia üksikemadega tihastele pekki trend“. Fail ise koosneski vaid pealkirjast. Mida Sten terve päeva oma laua taga tegi, ta õieti ei mäletanud. Ainsa konkreetse mälestusena hägusest tööpäevast kolises Steni peas hüsteerilise klaviatuuriklõbina duett sadistlike naeruturtsatustega, mis tulid kõrvalboksist.
Lifti uksele kleebitud silti „Ei tööta“ Sten ei märganud. Alla sõites leidis ta mantlikraelt pika valge juuksekarva. Ta nuusutas seda ja pistis karva taskusse. Ülejäänud sellised pidid olema teel Riiga.
Masinlikult ja ilma igasuguse intellektuaalse panuseta juhtis Sten oma Opeli lasteaia väravasse. Oli pime ja külm. Sisenemisel teretas teda keegi mees, poisipõnn näpu otsas. Sten vaatas neile arusaamatuses järele. Kohe koridoris sattus ta kimbatusse. Esimene või teine korrus? Kui ta oli mõnda aega jalalt jalale tatsunud, avanes esimese korruse uks ja sellest väljus õhetav naisterahvas, kes tiris enda järel paksu kasukasse mähitud olendit, möödudes Stenist sõnagi lausumata, olgugi et nende pilgud kohtusid. Teine korrus, järeldas Sten. Ta sisenes teretades laste riietusruumi. Vanemad, kes tüdinud nägudega oma kasvandike riietumisvõistlust jälgisid (kes kõige kauem riidesse paneb, on võitja), kostitasid sissetulijat küsivate pilkudega. Keegi ei teretanud vastu. Sten tegi südame kõvaks ja liikus jalgu kõrgele üle riietekuhilate tõstes rühma ukseni.
„Tere!“ ütles ta uuesti ja naeratas, nii nagu arvas isasid seda tegevat.
Kasvataja prillid ja kolm üllatunud silmapaari uurisid tulijat.
„Tere-tere,“ ütles üks väike heledapäine tüdrukuke rõõmsalt ja tõusis püsti.
Stenil langes kivi südamelt, ta kükitas sõbralikult maha ja sirutas käed tüdrukukese poole. Kuid tüdruk ei liikunud paigast.
„Noh, tibuke, kas me koju ei lähegi?“ üritas Sten nalja teha.
Kasvataja tõusis. Instinktiivselt tõmbas ta tirtsu enda ligi.
„Vabandage, kes te olete?“
Sten hoidis vägisi naeratust näol. Keegi meesterahvas köhatas ta selja taga ja seesama viisakas ja heledapäine tüdrukuke jooksis Stenist mööda ning hüppas suurele mehele otse sülle. Sten pomises vabandusi, haaras taskust telefoni ning lahkus, teeseldes tähtsat kõnet. Õues käivitas ta auto mootori ja asus ootele.
