helendaval aknareal. Mõni minut hiljem jooksis mees tagasi, kandes süles mingit läikiva jopega pampu. „Minu pärast tööta kasvõi kogu öö.“ Ta avas tagaukse ja hakkas pampu turvatooli pressima. „Mul poohui, see on käsk, ära liiguta!“ Pamp ikkagi liigutas. „Ma ei räägi sinuga!“ Mees pani telefoni käest ja surus midagi kahe käega. Telefoni kõlarist kostis solvunud ininat. „Mida?“ Telefon oli nüüd tagasi mehe pihus. „Mis mõttes kellega ma räägin, sinuga muidugi.“ Pamp tagapingilt ütles midagi ebameeldival ja nõudlikul toonil. „Ole vait!“ käratas mees korraga nii telefoni kui pambule ja hüppas rooli taha.
Vaikuse taastudes astus Sten autost välja. Enne lasteaeda sisenemist vaatas ta veel kord selja taha sõiduteele. Loodetavasti oli ta viimane. Kell tiksus kaheksandat õhtutundi. Ta avas ukse tasakesi, ilma igasuguse isaliku bravuurita, ja hiilis mängutoani. Noor ja omamoodi nägus kasvataja istus koos kahe tüdrukukesega laua taga ja voolis plastiliinist mingisuguseid olendeid. Steni mõte liikus ufodele. Ta silmitses tähelepanelikult tüdrukuid, mõlemad olid heledate juustega, ja pingutas mälu, justkui pigistaks sidrunist mahla välja. Mitte midagi. Nüüd pöördus Sten subjektiivse sisetunde poole. Kumb talle endale rohkem võiks meeldida? Kuid tüdrukukesed olid nagu ikka sellises vanuses: heledapäised ja armsad, kenasti riides, veatud oma lapselikus ilus, ilma ühegi füüsilise puudeta.
„Kes see sul on selline?“ küsis kasvataja ühelt neist, kes oli kokku plätserdanud suure kolmnurkse pea ja nelja pika käega eluka.
„See on minu armas issi,“ ütles plikatirts armunult ja kinnitas olendile külge vonkleva punase saba.
Sten kortsutas kulmu, kuid seejärel, justkui ootamatult heldides, koputas vaikselt uksepiidale ja vaatas naeratades tuppa. Kõik kolm tõstsid pea. Kasvataja heitis kiire pilgu seinakellale.
„Lõpuks ometi! Ma mõtlesin, et te ei tulegi,“ vangutas naine pead, kergendus ja etteheide korraga näole maalitud.
Väike ufovoolija hüppas toolilt ja tormas Steni embusse. Sten kohkus veidi, kuid ootamatult tugev kallistus rahustas mehe ruttu maha. Ta vaatas laual pikali vajunud plastiliinist tegelast ja ei osanud oma imestust kuidagi kanaliseerida. Kumb tundus kahtlasem, kas see, et temal oli kõigest kaks kätt ja ei ühtegi saba, või see, et plastiliinist mehikesel need liikmed eksisteerisid?
Nad läksid riietuma.
„Issi, kus emme on?“
„Emme pidi ära sõitma.“
„Kuhu?“
Sten jäi mõttesse. Mis linn see oligi, midagi G-tähega justkui. Kaliningrad? Ta koukis taskust telefoni ja otsis üles naise sõnumi.
„Emme sõitis Riiga.“
„Siis me peame jälle pelmeene sööma,“ nentis tibukene ohates.
Sten parkis auto suure marketi parklasse. Palju vabu kohti ei olnud. Poes tõstis ta tüdruku kärusse istuma ja nad sõitsid riiulite vahele. Aeg-ajalt takseeris ta oma tibukest hurmatud pilgul, nagu turist, kes näeb elus esimest korda koaalat. Tüdruk vaatas sõbralikult vastu, naeratas ja ümises mingit lastelaulu. Seejärel nõudis ta saia. Sten tõstis saia kassalindile ja võttis rahakotist pangakaardi. Kui ta kolmel järjestikusel korral vale PINkoodi oli sisestanud, blokeerus kaart ja Sten pidi taskust münte otsima. Sai ühes, tibukene teises käes, astus Sten auto juurde. Ta käivitas mootori ja seiskas selle kohe. Pelmeenid! Ta selgitas tüdrukule olukorda ja lubas mõne minutiga tagasi olla. Tüdruk laulis ja noogutas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
