>Who looks outside, dreams; who looks inside, awakes.
Aitäh Ingale, kes mind on alati julgustanud ja hea sõnaga toetanud.
Aitäh A-le ja G-le, kes teevad taksosõidud alati huvitavaks.
Ja aitäh mu emale, kes on alati uskunud, et ma saan kirjutamisega hakkama.
Esimene sõit: Kurva Kuju Rüütel
Reeded on need kõige hullemad. Ma ei suuda isegi meenutada, kui mitu korda olen ma pidanud oma autot oksest puhastama või kui mitu korda olen pidanud olema tunnistajaks tagaistmel aset leidvale eelmängule või lausa suguühtelegi. Ometi on reede õhtud ka kõige paremad – rahalises mõttes. Üks väljasõit teise otsa: klubisse, baari, hiljem jälle peolt koju, enamasti ikka kõigepealt mõnest öö läbi avatud söögikohast läbi, et pidutsemisest nõrka keha turgutada. Muidugi lastakse sel ajal taksol oodata, taksomeeter lõbusalt tiksumas, sest uut taksot ei viitsi ju keegi enam sellises konditsioonis püüdma hakata, rääkimata sellest, et klubide sulgemise ajal on pea kõik taksod pidevalt hõivatud.
Sellepärast olengi ma enamasti reede õhtul tööl. Ja enne, kui ma suudan „kiire öö” öelda, ongi juba hommik ning ma pargin uimasena auto maja ette ning vajun toas sügavasse, nägemusterohkesse unne, kus sageli külastab mind Slava… Aga tööl olles ei taha ma Slavale mõelda. Surun ta kuhugi tagumistesse ajusoppidesse ja lasen alles varahommikul koju jõudes välja.
Naistaksojuht tekitab inimestes senimaani uudishimu, kuigi ma pole enam ammu meie linnas ainuke omataoline. Võib-olla üllatab neid minu noorus või erkpunane juuksepahmak. Paljud purjus kunded uurivad sageli, miks minusugune „noor neidis” ometi roolikeeramise elukutseks valis. Tõde on, et see ei olnudki nii väga valik. Kui Slava… lahkus, jäi mulle tema auto ja mitte sentigi raha. See oli ainus loogiline valik. Ja nüüd olen ma sellega nii harjunud, et ei kujutagi end muud tegemas ette.
Tööle jõudes teatan Kiisule, et 11 on sõidus ning esimene klient ei lase end kaua oodata – Raekoja platsi lähedal peatab mind noor, ülikonnastatud ärimees. Sellised kliendid ei kipu üleliigselt suhtlema ning ei küsi kunagi antud rahatähest vahetusraha tagasi. Kui ma kogu aeg ainult noorte Wall Streeti haidega sõidaks, teeniksin puhtalt nende antud jootrahast poole palgale lisaks. Aga praegusel ajal on selliseid sõitjaid muidugi aina vähem ning ka jootraha ei kiputa enam nii kergekäeliselt jagama kui varem.
„Viige palun Tammele, Kaasiku tee 3.” Vähemalt on see mees viisakas. Enamasti ei oska rikkurid ei aitäh ega head aega öelda, pomisevad vaid aadressi ja seletavad vihaselt mobiiliga edasi. Mina olen nende jaoks vaid osa hallist massist; see, kelle ülesanne on neid teenindada ning teha vaikides ära oma töö. See klient aga paistab üldse olevat väga erinev tavalisest ärimees-kundest. Piilun teda ettevaatlikult tahavaatepeeglist: ta ilme on natuke räsitud ja silmad väga kurvad. Ma lausa ehmun, kui seda märkan. Minus tärkab tahtmine see kaunis noormees enda kaissu haarata.
„Kas teil on olnud sellist tunnet, et tahaks kogu maailma seisma panna ning siis, kui maailm seisab, mõned asjad ära muuta? Nii et kõik muutuks ühekorraga, maailma taaskäivitades paremaks?” küsib noormees ootamatult. Ta hääl on pehme ja meloodiline.
„Peaaegu kogu aeg. Ma olen korduvalt proovinud, seni pole veel õnnestunud maailma peatada.” Ma räägin puhast tõtt. Silme eest vilksatavad mööda kõik need õhtud viskipudeli seltsis, kui ma oma fotoalbumeid lehitsen ja silmi peast nutan. Aga sel noormehel on omad mured. Ta ohkab sügavalt ja vaatab tasakesi nohisedes aknast välja. Me sõidame veidi aega vaikides, vaid raadiosaatjast tulev teiste juhtide ja Kiisu jutt kahiseb taustal. „Teate mis? Viige mind hoopis jõe äärde. Sinna kuhugi selle suure silla otsa juures asuva supermarketi juurde,” teatab noor mees järsku. Teen tagasipöörde ja kiikan klienti taas peeglist. Midagi ta ilmes on muutunud. Ta silmad läigivad ning on tunne, et ta ei näe enam midagi peale oma mõtete.
„Hilisõhtune šoping?” püüan vestlust üleval hoida. Mees võpatab.
„Jah… Midagi sellesarnast.”
Mõni minut möödub taas rahutus vaikuses. Piilun teda taas peeglist. Ta ei ole ilmselt vanem kui 30. Lõug hilisõhtuselt kergelt habetunud, suured helesinised silmad pikkade kaardus ripsmete taha peitunud. Need ripsmed annavad talle nukuliku välimuse ning teevad teda nooremaks. Nägu raamivad eestlaslikult ebamäärast tooni juuksed, mis on küll hoolsalt soengusse kammitud, kuid siit-sealt kiikab vallatult maailma mõni taltsutamatu juuksetutt, justkui öeldes: „Näe-näe, mina olen ka siin!”
„Te vist näete palju igasuguseid kummalisi inimesi.” Järsku vaatab ta mulle peeglis otsa ja ma pööran pilgu ehmunult teele. Põsed värvuvad punaseks, nagu ikka, kui keegi avastab mind neid jälgimas.
„Igasuguseid. Aga ma näen… justkui poolikuid elusid. Ma näen mingit murdosa kellegi loost, raamatust ning järgmisel hetkel suletakse see minu ees. Ja mina jään fantaseerima, mis küll järgmisel leheküljel edasi saab…”
„See on vist väga põnev?”
Mõtlen natuke. Põnev. Põnev see küll pole (kui mitte arvestada neid kordi, kui keegi on noa välja tõmmanud või muidu vägivaldne olnud).
„See on… hästi üksildane.”
Jah, just. Üksildane see ongi. Ma olen alati teisel pool akent, kiikamas kellegi võõrasse magamistuppa.
Ta ohkab jälle. Jälle on minu ees üks poolik raamat. Mis temaga küll eelmistes peatükkides juhtus? Jõuame poe parkimisplatsile. Ma sõidan ukse ette ja lülitan taksomeetri seisma.
„Teate mis? Tundub, et teile kuluks ära midagi head. Ma teen teile selle sõidu soodushinnaga. Andke ainult pool summast.” Mees hakkab naerma ja tema naer on ilus, vaba, ilma hinnangu, hukkamõistu, ülbuseta, mida sageli kostab inimeste naerus.
„Ärge olge rumal! Raha… raha tuleb ja läheb.” Ning ulatab mulle rohkem kui nõutud. „Jätke ülejäänu endale.”
Naeratan. „Olgu nii. Aga ma annan teile see-eest oma numbri. Et kui teinekord tarvis soodsalt sõita, siis helistage!” Ulatan kaardi, ta loeb seda.
„Oli meeldiv sõit, Liise.”
Ning läinud ta ongi, autosalongi jäi vaid pisut meesteparfüümi hõngu. Ma istun autos ja jälgin ta minekut. Mees võtab suuna silla poole, ta käib aeglaselt, justkui kõheldes.
Sõidan mõtteisse vajunult linna tagasi. Pikk öö on veel ees, seda ei lase mul unustada järgmised kunded: üles löönud näitsikud „oi-mina-vä” kilkamas, ning härjaks joonud noorukid, kelle põhiline jututeema on ilmselgelt „miniseelikud ja nende mõju isaste käitumisele Eesti kliimas”. Just siis, kui olen saanud jörmidest ja tibidest natukene puhata, saadab Kiisu mind äärelinna, et ma võtaks peale Liina.
Teine sõit: Monopol
Liinaks osutub dressides nooremapoolne naine, kelle vanust on võimatu hinnata. Ta nägu on meikimata, juukseid varjab kapuuts ning on näha, et ta pole ei heas toitumuses ega füüsilises vormis. Kui ta mulle aadressi ütleb, kuulen ta häälest rabedust ning pärast paari sõna hakkabki neiu köhima, röginal ja läkastades, nagu eluõhtul tuberkuloosihaige vanamees. Ma lükkan käigu sisse ja me sõidame. Ilma taha vaatamatagi kuulen, kuidas tütarlaps närviliselt oma võtmetega mängib.
„On ikka vanamutt,” ütleb ta äkitselt poolsosinal ja ma jään huvitatult kuulama. Mis siis nüüd juhtuma hakkab? Aga tundub, et ta ei soovi täpsustada, kordab üksnes paarisekundiliste vahedega juba öeldud lauset: „On ikka vanamutt…”
Ma olen natuke hirmul, miski Liina olekus on ähvardav ning tema ärevus nakatab ka mind. Me jõuame üsna pea kohale ning ma peatun madala puumaja ees. „Oota siin!” ütleb Liina mulle kärinal ning hüppab väledal sammul autost
