Mõned minutid me lihtsalt vaikime, kuni Olle lõpuks ohkab ja lausub: „Kas sa viiksid mind palun koju?”
„Loomulikult.” Kui ta tahab, siis ta räägib mulle ise, mis juhtus. Pakime kokku piknikulina ja snäkitaldrikud ning kustutame küünlad. Meist jäävad maha vaid plekkpangedes lillekimbud, mis etteheitvalt päid raputades meie lahkumist jälgivad.
Sel ööl mõtlen ma palju Slava peale. Tema muidugi abieluettepanekuni ei jõudnud, aga kas ma oleksin öelnud jah? Kuidas sa üldse vastad eitavalt, kui mees on näinud nii palju vaeva? Võib ju öelda jah ning pulmi edasi lükata? Keegi ei kohusta sind ju kohe altari ette astuma? Kuid äkki on selline jah-sõna võrdväärne valetamisega? Kas oleks parem olla aus ja öelda ei, kui riskida, öeldes jah ja sel viisil teisele inimesele valetada – sest sa ju ei taha tegelikult abielluda? Aga kui sa ütled ei, kas siis see tähendab, et suhe on automaatselt läbi? Kas võib olla koos inimesega, kellega pikemas perspektiivis abielluda ei tahagi, aga siiski tahtes koos olla? Ja miks ikkagi Olle tütarlaps nii vihaseks sai ja minema jooksis?
Olen mõtteisse vajunult linnas tiirutanud, kui järsku näen tänava ääres rasedat naist, kes ühe käega hoiab kinni kõhust ja teisega vehib meeleheitlikult, et ma auto peataksin. Jään seisma.
„Kas teiega on kõik korras?” hõikan naisele läbi avatud akna.
„Ei! Ma vist hakkan sünnitama!” Naine ronib auto tagaistmele ja toetab raskelt ohates kukla peatoele.
„Sünnitusmajja?” Naine ainult ägiseb vastuseks.
Viskan pilgu armatuurlauale. Kell näitab südaööd. Ma ei ole kunagi tuhudes naisega kokku puutunud. Ei tea, kas peaks midagi rääkima?
„Kuidas te siis… Niimoodi öösel tänaval olete?” Naine hingab raskelt ja ma jõuan juba hakata kahtlema, kas olen üle piiri läinud.
„Teate, see on täitsa uskumatu, aga… Ma vist läksin just oma mehest lahku… Või õigemini: tema jättis minu maha…” Naine jälle ohkab raskelt ja üritab end paremasse asendisse sättida, kuid paistab, et tal ei ole kuidagi mugav. Kuidas saakski olla, kui temast väike inimene välja tahab tulla!
„Ja siis ma mõtlesin, et lähen jalutan natuke, lööb pea selgemaks. Ja nüüd on mul tunne, et kogu see jama raputas midagi lahti.” Naine naerab pingutatult. „Tähtaeg on alles järgmisel nädalal… Ja tegelikult polegi veel väga hull.
Need on nagu päevakrambid, ma arvasin, et see peaks palju valusam olema…”
„No ilmselt läheb veel hullemaks,” naeratan, püüdes olla julgustav. Niipea, kui olen need sõnad öelnud, noomin end – mis on julgustavat selles, et tõenäoliselt läheb kõik veel hullemaks! Samas, mida minagi tean! Meie ju Slavaga lapsi ei saanud. Aga naine naeratab mulle vastu: „Suure tõenäosusega jah! Vähemalt nii meile perekoolis räägiti…” Ta muutub kurvaks. Ma saan ka aru, miks. Perekoolis käis ta ju koos oma mehega, aga nüüd peab üksi kõigele vastu astuma…
„Äkki te tahate, et ma helistaksin kellelegi teie eest? Noh, et te üksi ei peaks haiglasse minema…”
Naine vaatab mulle peeglis otsa ja keerab siis pilgu jällegi ohates aknast välja. „Ei ole mul kellelegi helistada… Me alles kolisime siia pealinnast. Kõik sõbrad ja pere jäid maha…”
„Aga äkki on teil siiski vaja mingi kott või midagi kodust tuua? Kuidas te lähete niimoodi ilma ühegi asjata?”
Ma olen naise pärast väga mures. Ma ei tea küll palju rasedatest või sünnitusest, kuid ma tean kindlalt, et kui ma oleks samas olukorras, ei tahaks ma üksinda kõike seda läbi teha. Või siis ilma mugavate lohvakate dressideta.
„Teil on vist õigus… Kott oli meil ammu pakitud ja seisab ukse kõrval. Aga ega ma ju ei taibanud seda kaasa võtta! Arvasin, et lihtsalt olen midagi imelikku söönud ja gaasid mulksuvad kõhus. Seda, kusjuures, juhtub rasedana päris tihti!” hakkab naine naerma.
„Aga lähme siis läbi? Ma võin ise koti ära tuua! On meil aega selleks?” Issake, mõtlen. Mis siis, kui ta jõuab lapse ära sünnitada, sellal, kui ma koti järel käin? Otse auto tagaistmele? Mind tabab kerge paanika, aga tulevane ema on tabanud mu mõtteid ja hakkab naerma.
„Muidugi on meil aega selleks! Ma arvan, et lähimate tundide jooksul ei juhtu suurt midagi peale selle, et olemine läheb aina ebamugavamaks.”
Naine ütleb mulle aadressi ja ma keeran otsa ringi. Ta elab ühes neist uuematest paneelmajadest, mis ehitusbuumi ajal kiiruga valmis ehitati ja mille kortereid nüüd kuidagi maha ei õnnestu müüa. Ka tema majal on pooled aknad pimedad ja kardinateta.
„Teate, kui te lähete üles… Ma annan teile võtme. Katsuge lihtsalt see kott kiirelt ja vaikselt ära võtta. Ma ei taha, et see tropp teada saaks, et nüüd on minek. Ja ma arvan, et ta ei pruugigi kuulda, kui vaikselt tegutseda. Ilmselt kuulab ta kõvasti mussi ja joob õlut. Vähemalt minust jäi ta niimoodi maha.” Naine ulatab mulle võtme ja ma libistan end taksost välja. Mida kõike ma tegema ei pea! Nüüd murra veel korterisse sisse ja varasta omanikule mehe eest salaja tema sünnitusmajakott…
Mu reisijal oli õigus. Kui ukse lahti keeran, julgemata isegi hingata, märkan kohe sinist spordikotti. Ülejäänud uksed on kinni ja ainult ühest toast kostub Evanesence’i hale ulgumine. Hiivan koti õlale ja hakkan juba väljuma, kui toauks lahti läheb ja mehehääl kõmistab: „Mis siin toimub?!”
Tardun poolelt sammult. Fuck!
„Kuidas seda nüüd seletadagi…” Pööran ringi ja vaatan mehele otse silma. Ma näen, et ta on nutnud. Hallisegused juuksed on sagris ja lõug kergelt habetunud. Mees on kogukas: täpselt selline tugev isane, kelle käte vahel sa end turvaliselt tunned.
„No proovi. Ma võin politsei kutsuda ja sa võid neile seletada.” Mees küll ähvardab, aga tema hääles pole tõelist viha või ärritatust, mis seal olema peaks. Ometigi ta ju avastas oma koridorist vargaplika, kes tema naise sünnitusmajakotti näpata üritas! Tundub aga, et mehel on ükskõik – tema mured on suuremad kui üks varganäss…
„Ma olen taksojuht. Teie naine on mul praegu autos, all. Võite ise vaadata aknast. Ja ta arvab, et sünnitus ongi käes. Et teie… ee… see tüli mõjus kuidagi nii. Või ma ei teagi. Igal juhul, ma tulin tema asju võtma! Aga ta kindlasti ei tahtnud, et te teada saaks…”
Mees tõmbab kätega üle näo. „Üks moment, ma panen kingad jalga, siis lähme!”
„Ee…” Aga ta on otsustanud ja ma näen, et vastu vaielda pole mõtet. Kuidas sa saaksidki keelata lapse isal sünni juures olemast?
Kui me majast välja astume ja autole läheneme, kardan hetkeks, et sünnitav naine jookseb meest nähes autost minema ja kaob majade vahele, kus ta muidugi kuskil muruplatsil lapse ilmale tooks, samal ajal, kui meie teda taga otsime. Aga ei midagi sellist – naine vaatab mehele läbi klaasi otsa ja hakkab nutma. Tundub, et kergendusest.
„Musi, sa oled mul ikka üks rumal tegelane…” ohkab mees raskelt, haarates naist oma embusesse. Annan gaasi, kihutame sünnitusmaja poole. Naine ainult nuuksub ja vahepeal üritab end mugavamasse asendisse sättida, seda siiski leidmata.
„No aga… Kuidas sa oled siis minu vastu nii hoolimatu?!” Naine nuuksub juba südantlõhestavalt.
„Ma ju ei ole hoolimatu! Ma lihtsalt ütlesin, et ma ei jaksa sulle praegu massaaži teha…”
„Aga ma ju olen rase! Kas sa
