püüan ma ta häälest leida sedasama nukrust, mis seal oli meie tutvumise ajal, kuid ma kas ei oska õigesti kuulata või seda polegi seal enam.
Ja millegipärast teeb see tõsiasi mind kurvaks.
Ahjaa, muidugi ei ole tema nimi päriselt Kurva Kuju Rüütel. Lõpuks saime me ka ametlikult tuttavaks, kui ta mind endale isiklikuks sohvriks palkas. Tema nimi on Olle Valliksaar. Oll-lle Vall-llik-saa-aar. Mulle meeldib tema nime mõttes või vaikselt sosistades oma keelel veeretada. See kõlab kaunilt, vulisevalt. Ja kui tema nime pool tundi järjest üht- ja teistpidi öelda, kaotab see igasuguse tähenduse ning tundub mõne eksootilise keele tundmatu silbipaarina, mida mõistavad terves maailmas vaid loetud inimesed.
Neljapäeva õhtul lähme me Ollega sõitma, et otsida välja ideaalne koht, kus ta Suure Küsimuse esitada saaks. Ma oskan teda nii mõndagi põnevasse, kuid privaatsesse kohta juhatada, sest taksojuhi töö seisneb peamiselt järgmise kunde ootamises. Ning üks viis ootamisigavust leevendada on mööda linna ringi sõita ning käia kohtades, kuhu sa varem sattunud pole.
Nii sõidamegi me ühest romantilise auraga kohast teise, kuni lõpuks Olle karjatab: „See ongi see!” Ja jookseb erutunud poisikesena autost välja. Me oleme jõudnud vanasse talukohta, mis on aastaid hüljatud. Majake asub künka otsas, kust avaneb vaade suviselt lillerüüs heinamaale, kaugel orus helgib jõelint. Veelgi kaugemal paistab linnakuma ning sajad tuletäpid, aimdus kaugemal tukslevast elust.
Olle mõõdab sammudega majaümbrust. Enim meeldib talle majakese luitunud astmetega trepp ning ukse kõrval kasvav vana tammepuu.
„Jah, just siin sobibki! Näe, me saame siin trepikese peal istuda, lina saab siia laotada… Näed, jah, kui me siin istume, siis vaata, kui kaunis vaade siit on. See jõgi ja need puud seal kaugel, ja see lilli täis aas… Liise, see koht on ideaalne! Kust sa selle küll leidsid?”
Tõmban juba hinge, et vastata: „Slava…”, aga viimasel hetkel peatun. Jah, kunagi oli see koht minu ja Slava oma, aga nüüd on aeg ta järgmistele üle anda. Mina ja Slava ei tule siia enam kunagi.
„Ah, tead, nagu ikka huvitavaid kohti leitakse. Juhus,” ühman ja kui Olle on oma mõõtmised ära mõõtnud, sõidame me tagasi linna. Homme on Olle Suur Päev ja sel öösel ei saa magada… hoopis mina.
„Kell on üheksa. Meil pole enam kaua aega.” Istun majakese trepil, togin varbaga kivikesi ja vaatan, kuidas Olle tsinkplekkämbritesse suuri rukkilille- ja karikakrakimpe sätib. Ikka nii, et paigutab teatud hulga valgeid ja siniseid lilli kokku, uurib kimpu ühe ja teise nurga alt, ühmab pahaselt ning alustab kõike otsast peale. Ma saan temast aru. Kõik peab olema täiuslik. Aga mulle tundub ka, et Olle on kogu oma mõtted, energia ja lootused suunanud tänase õhtu peale. Justkui sõltuks terve tema elusaatus just sellest, kuidas täna need tobedad lilled on ämbritesse seatud. Samas, mõnes mõttes ju sõltubki. Kas pole mitte ilus mõelda, et see siin, just praegune, on veel viimane ettevalmistus õhtuks, mis hakkab tulevikus ja lastele räägitud lugudes kandma nime Õhtu, Millega Algas Meie Ülejäänud Elu. Jah, mühatan mõttes pahaselt, mõnel siin algab juba uus elu, kuigi hüppas alles mõni päev tagasi sillalt vette, aga mina kirjutan ikka veel kaustikutesse kirju Slavale…
Raputan end neist mõtetest välja. Pole minu asi Olle ja tema tulevase abikaasa elu pärast muretseda. Kui see tütarlaps Ollet samasuguse vasikavaimustusega vastu armastab, nagu mees seda teeb, siis läheb kõik hästi. Ja miks ei peaks keegi seda õhinas ja erutusest punaselaigulist poisinägu armastama?
See mõte jahmatab mind ja mu kivikesi taguv kinganina vääratab, lüües kogemata vastu üht plekkpange. Olle võpatab kolina peale, pöördub minu poole ja tõstab küsivalt kulmu. Raputan vabandavalt pead: „Sorri, kogemata.” Mees ühmab midagi vastuseks ning asub taas oma kimpe sättima.
Lõpuks on Olle valmis. Me sõidame linna ning ta torkab mulle pihku suure musta sohvrimütsi. Täpselt sellise, nagu filmides nähtud: jäiga läikiva nokaga. Porisen pahaselt: „Mis tsirkust sa…?” Aga Olle juba segab vahele: „Liise, paluuuuun! See ei võta sul ju tükki küljest!”
Surun mütsi nohisedes pähe. Nojah, kui klient tahab, siis… Pärast, kui Olle autost välja kalpsab, viigipükstelt nähtamatut tolmu klopib ja oma südamedaami uksest sisse kaob, heidan pilgu peeglisse ja hämmastun: müts sobib mulle suurepäraselt! Ei tea, kas see on märk, et jään taksojuhiametisse elu lõpuni? Seda mõtet aga ma ei jõuagi lõpuni mõelda, sest juba Olle tulebki, käevangus piitspeenike kohevate lokkidega brünett neiu. Tütarlaps on ehmunud olekuga.
Panen mängima spetsiaalselt selleks puhuks mõeldud CD-plaadi. Salongi täidab hurmurlaulja James Blunti unelev hääl. Olle avab neiule ukse ja silmapilk mattun magusasse parfüümipilve. Piilun tüdrukut peeglist: ta on tõesti ilus. Kõrged põsesarnad, täiuslikud huuled, luigesarnane kael.
„Kallis, kas sa nüüd lõpuks ütled mulle, mis sul plaanis on?” nurrub tütarlaps Olle vastu naaldudes. Olle kihistab naerda ning raputab pead: „Ei, sa pead veel natuke ootama.”
Suurelt maanteelt käänulisele kruusateele pöörates taban, et tüdruk on jäänud peeglist mind vaatama. Ilmselt tundub mu müts kummalisena ja ülepakutuna, eriti arvestades, et me ei sõida ju mingi limusiiniga. Vaatan talle sekundiks otse silma. Ta pilgus on küsimus, kahtlustus ja natuke sõjakas omandihimuline läige. Aga juba me olemegi kohal ning Olle kiirustab tütarlapsele ust lahti tegema.
Jään autosse istuma ja vaatan, kuidas Olle tüdruku õueküünaldega ääristatud rada mööda trepini juhib ning pehmele padjale istuma paneb. Üritan ette kujutada, mida naine sel hetkel tunda võib, kui hingemattev võib olla teadmine, et su armastatu sellise romantilise ürituse on korraldanud… Ja järsku näen ma nende asemel iseennast, mälupilti mitme aasta tagusest ajast, kui me ühel kargel sügisõhtul Slavaga täpselt samamoodi seal trepil istusime, pleedid ümber. Ma mäletan, et Slava lõhnas millegipärast maasikate järele. Ma toetusin tema vastu ning tundus, et maailm ongi lõpuks seisma jäänud, ainult selleks üheks ideaalseks hetkeks… Aga nagu kõikide maailmapeatumistega, lõppes ka see hetk, aeg võttis taas tuurid üles, me pakkisime pleedid kokku ja perfektne moment saigi läbi. See oli üks viimaseid kordi, kui Slava veel jõudis ise autoroolis olla ning ta käis mulle pikka aega peale, et ma temaga sinna trepile istuma läheks. Ma ei olnud alguses nõus, ma kartsin: nii enda kui Slava pärast. Aga lõpuks andsin alla ning täna olen ma väga õnnelik, et seda tegin. Nüüd on mul vähemalt üks helge, täiuslik mälestus meie lõpuaegadest. Ma mäletan senini, kuid ja kuid hiljem, nii selgelt selle õhtu lõhna ja tekstuuri, kui me seal hämaras istusime, õrn tuul meie põski silitamas.
Järsku kargab aga tütarlaps püsti, seletades midagi ärritunult. See raputab mind minevikumälestustest välja. Üritan kuulatada, millest jutt, kuid see ei õnnestu. Juba jooksebki tütarlaps auto poole, viskub sisse ning käratab mulle: „Vii mind tagasi!” Kõhklen hetkeks, kuid Olle viipab löödult käega: mine-mine! Maja juurest eemale sõites vaatan, kuidas kühmus õlgadega Olle kaugeneb. Temast on jälle saanud Kurva Kuju Rüütel.
Viies sõit: Hormoonid
Ta ütles Ollele ära.
Parfüümipilves neiu istub tagaistmel, silmades tühjus. Ma tahaksin küsida, mis juhtus, kuid ei julge. Kui tema maja ette jõuame, jääb ta hetkeks kõhklema ja küsib siis: „Kas… Kas ma pean sulle mingit pappi ka viskama vä?”
„Ei, pole vaja. Olle hoolitses kõige eest.” Tüdruk ronib välja, lüües tagantkätt ükse pauguga kinni. Tema jaoks olen ma vaid suvaline teenindaja, lihtsalt on selline inimtüüp, kes ei näegi teenindaja ametirüüst kaugemale, ja tema on täpselt seda tüüpi inimene. Paistab, et ta ei tea midagi Olle enesetapukatsest ega pole kuulnudki, et ta sel ööl just minuga
