ukse ees maha ja jään neile järele vaatama. Vähemalt ühele õnnelikule lõpule olen ma täna kaasa aidanud.
Kuues sõit: Advokaat
Tegelikult mu auto polegi päris kollane. Ta on pigem selline kulunud apelsinikarva. Aga kuna välismaa filmides on alati taksod kollased, siis olen ma mõttes enda omagi hakanud Kollaseks kutsuma. Kui ta aeg-ajalt köhib või jampsib, siis ma ikka rahustan teda, silitades armatuurlauda ja sosistades õrnalt: „Mis sa nüüd, Kollane. Kõik on ju hästi.” Enamasti selline mantra aitabki ja ma olen täitsa kindel, et Kollasel on hing ja oma mõtlemine.
Alguse sellele uskumusele panigi ehk Slava. Ka tal oli kombeks autoga rääkida, teda julgustada ja vahepeal ka hurjutada. Ainult et tema ei kutsunud Kollast Kollaseks, vaid hoopis Varsakeseks. Kust see nimi tuli, ma ei teagi.
Mind kutsus Slava Kullakeseks või Musikeseks. Kui ma talle nina peale viskasin, et kas ta miskit originaalsemat ei suuda välja mõelda, hakkas Slava mossitama ja pööras mulle selja. „Originaalset, häh! Mõte on ju see, mis loeb!” Siis võtsin ma talt ümbert kinni, suudlesin sünnimärke ta seljal, kuni tundsin, et pinge õlgades annab järele ning õige pea mees pöörduski, haaras mu kaissu ja musitas mu nägu, korrates pidevalt naljatledes: „Kullake… Musike…”
Huvitav, kuidas Olle oma tütarlast kutsub? Viimastel päevadel olen ma ikka Olle peale mõelnud, isegi mõtlikult telefonis ta numbrit vaadanud, et äkki helistaks… Aga ei, kui ta tahab, siis ta helistab ise. Ju tal on vaja olla omaette. Mitte ju iga päev ei palu sa kedagi oma naiseks ja mitte ju iga päev ei saadeta sind pikalt. Kuid igal õhtul autosse istudes ootan ma Olle kõnet. Täna tuksub mul hinges aga uus lootus: on ju reede ja reeded on justkui meie päevad. Nädal on möödas, ma pole temalt piuksugi kuulnud, aga ehk täna…?
Järjekordsel reedeõhtul jõuan postile tavapärasest varem. Millegipärast ei suuda ma enam magada, söön natuke ning lähen juba pärastlõunal välja. Töönädala viimasele päevale omaselt kahiseb raadiosaatja aina uutest ja uutest nimedest ja aadressidest, kus ootavad järgmised kliendid.
„Üksteist, oled vaba?” pärib Kiisu hetkel, kui olen tooli seljatoe natuke alla lasknud, et kangeks jäävat selga puhata. See pidev sundasendis istumine hakkab vaikselt tervisele mõjuma.
„Vaba-vaba,” vastan, olles salamisi õnnelik, et mul kaua omaette ei lasta olla. Omaette olles kipun ma mõtlema Ollele või Slavale ja ma olen neist mõtetest juba täiesti väsinud, kuigi välja lülitada neid ka ei oska.
Kiisu saadab mind „rikkuriterajooni” – uhketest eramajadest koosnevasse linnaossa, kus männipuude vahel elavad oma elu meie linna varakaimad ja mõjuvõimsaimad. Muidugi on ka see linnajagu mul peas. Ma tean, millises majas elab linnapea ning kus pesitseb endine peaminister. Ma tean, et aeg-ajalt armastab meie linna uhkeima ööklubi omanik nädalavahetustel pärast pidu oma klubist kaasa haaratud noori tüdrukuid taksosse toppida ning enda poole sõidutada, kus pidu poole päevani jätkub. Ning teinekord satun ma ka neid samu neiukesi pärast koju sõidutama ning taksos pole hetkegi vaikust: kõik sädistavad erutunult, kui tore on ikka basseiniga maja ning kui ägedad on ikka kõik need kutid, kel Alfa Romeod ja Hummerid maja ees.
Kuid täna peatun tagasihoidlikuma maja ees, kust väljub korralikult üle pea kammitud tihedate pruunide juustega härrasmees, vasakusse kätte surutud asjaliku nahast portfelli sang. Ta kannab kolmeosalist rätsepaülikonda – fakt, mis teda teistest inimestest eristab. Olen täheldanud, et ülikonda kantakse üldse harva, veel harvem kantakse rätsepaülikonda ning veelgi harvem on need kolmeosalised. Ma ei saa parata, et märkan, kui hästi ülikond talle istub, pintsak rõhutab ta laiu õlgu ning kitsaid puusi. Mõõdetud, kaalutlevate sammudega läheneb ta autole, avab ukse ning istub sisse.
„Sõidame palun vangla juurde,” teatab mees, hääletoon kontrollitud ja ametlik. Noogutan, oskamata midagi vastata. Mu klient on reserveeritud ja tagasihoidlik, miski tema olekus ei anna aimu, millise inimesega tegu on.
Sõidamegi vaikides, kuni jõuame ebakohaselt rõõmsalt oranži värvi vanglahooneni. Parkla on pooltühi, eemal kõrguvad okastraadiga ääristatud müürid.
„Siit tuleb keegi veel peale,” teatab mu klient ning jääb hillitsetult istuma, ta ei vaata isegi välja.
Ma polegi kunagi vanglale nii lähedal olnud ning uurin uudishimulikult ümbrust. Muidugi olen siit sadu kordi mööda sõitnud, tundes hinges kõhedust: kes siin kõik koos küll on… Järsku märkan, et vanglaväravate poolt läheneb meesterahvas, kes erinevalt mu kliendist kannab pusa ja heledaid, silmanähtavalt triigitud teksaseid. Tal on õlal väike kott ning ta samm on ebalev. Nägu on kahvatu, praktiliselt hall, juuksed imelühikeseks pöetud. Härra Ülikond lükkab tagumise ukse lahti ning viipab võõrale, kes on hetkeks seisatanud ning parklat uurima jäänud. Avanevat ust nähes ta nägu selgineb ning nüüd läheneb ta juba rõõmsama sammuga.
„No tere, üle pika aja!” müristab mees autosse istudes. Rohkem tunnetan, kui näen, et Ülikond pöördub kergelt ja noogutab: „Tere-tere! Su isa käskis su otse koju tuua.” „Heh, väga tüüpiline talle. Vaatamas ei saanud kordagi käia ning nüüd saadab oma advokaadi mulle järele, selle asemel et ise tulla.” Mees tõmbab ukse pauguga kinni ning me kõik vaikime ootavalt. Lõpuks teen suu lahti: „Kuhu siis nüüd?”
Võõras võpatab, ilmselt polnud ta tähelegi pannud, et roolis on naine. Näen, et ta põsed värvuvad kergelt punaseks ning tema reaktsioon nakatab mindki. Tõmbun istmele kössi. Advokaat köhatab korra ning palub mul sõita tagasi sinna, kust me tulime.
„Mis paps siis tahab?”
„Mis ta ikka tahab. Sind näha. Su tulevikust rääkida.”
„Hah, minu tulevikust! Kas mul on veel mingi tulevik pärast kõiki neid aastaid järele jäänud?”
„Ära ole rumal. Sa istusid kinni kõigest aasta ning väga väikese pahanduse pärast. Inimestel on läinud hulleminigi.”„Aga ära unusta, et ma istusin tema, mitte enda pahanduse pärast.”
Tunnen, kuidas auto täitub äkitselt elektriga. Ülikonnas mees tõmbub pingesse ning paneb käe võõra õlale: „Poiss, vaata ette, mida sa räägid.”
„Miks ma peaksin ette vaatama? See on ju tõde! Kõik teavad, et ma pole elu sees ühtki ainet puutunud, ning järsku, „ootamatult”,” ta joonistab näppudega õhku jutumärgid, „leidub mu autos kolm grammi kokaiini? Terve linn teab mu isa pisikesest harjumusest, aga kinni lähen ikka mina!” Võõras puhiseb pahaselt ning lükkab advokaadi käe oma õlalt. Tõmbun veel rohkem kössi, püüdes end nähtamatuks teha. Sihtpunkt tundub olevat valgusaastate kaugusel, tee muudkui venib ja venib…
Ülikonnas härrasmees hingab järsult välja ning ütleb siis sunnitud rahulikkusega: „Ei tasu ärrituda asjade pärast, mis juba olnud on. Kõik teevad vigu.”
„Ainult et mõned meist peavad teiste vigade eest aasta kinni istuma.”
Loojuv õhtupäike peegeldab teeäärse maja aknast mulle näkku ning ootamatult ma aevastan. Advokaat vaatab mulle teraselt peeglist otsa. Ma olen vist näost punane kui vähk ning, oskamata muud teha, keeran autoraadio kõvemaks. Mõned kvartalid on mehed vait, kuid peagi hakkab endine vang uuesti rääkima. Raadio ei suuda nende juttu summutada.
„Tähendab, minu jaoks on asi lihtne. Ma istusin tema eest kinni, nüüd on tema kord mulle selle eest tasuda. Ma ei taha palju – kindlat ja jõukohast tööotsa, omaette elamist, natuke taskuraha. Kas see on mõistlik nõudmine?” Mees naeratab laialt advokaadile otsa vaadates. Viimane tõstab oma portfelli kindlamalt põlvedele, köhatab ja vastab: „Jah, ma usun, et
