politseiametnikuga pikad vestlused maha.”
„Sa ei saa midagi tõestada. Sa ütlesid ju juba süüdimõistmisel ajakirjandusele, et sa pole süüdi. Kes sind enam usub!”
„Keegi ei peagi uskuma. Piisab, kui ma piisavalt kaua ja valjult õigeid nimesid nimetan, küll keegi lõpuks huvi hakkab tundma…”
Advokaat köhatab jälle ja lõpuks ometi pöörame me nende tänavasse. Noorem mees astub autost välja ja jääb äraootava pilguga maja vaatama. Ülikonnas härrasmees kummardub kahe istme vahelt minu poole, ulatab mulle kaks viiesajalist ning lausub mesimagusalt nagu küülikujahil boamadu: „Kas ma saaksin teie visiitkaardi, palun? Mul on tunne, et võib-olla tahan ma tulevikus veel teie teenuseid kasutada… Kuna te olete nii diskreetne taksojuht.”
Noogutan agaralt: issake, jätke ometi mind rahule! Ulatan talle kaardi, võtan raha ning vaatan pingsalt aknast välja, et mitte ainult advokaadile otsa vaadata.
„Suurepärane. Ma loodan, et me mõistame teineteist.”
„Loomulikult, loomulikult,” puterdan. Noorem mees seisab ikka veel liikumatult ning, ma eeldan, ahmib endasse kodutänava vabadust. Advokaat paneb käe mulle õlale, patsutab õrnalt ning jätab hüvasti. Niipea, kui uks on sulgunud, tabab mind üle kere vappevärin. Uh!
Ning kui ma jõuan taas taksopeatusesse, sirgeldan valgele A4 paberilehele: „Taksojuhi füüsiline puudutamine RANGELT KEELATUD!” Kleebin sildi armatuurile ning hingan puhinal välja: oli see vast sõit!
Viiesajased viin aga esimesel vabal momendil lastekodulaste toetamiseks üles pandud annetuskasti.
Seitsmes sõit: Sõdurinaine
Olen vaevalt jõudnud selga sirutada ning paar lehekülge raamatut lugeda, kui Kiisu mind bussijaama saadab. Seal ootavat keegi Marika. Kui kohale jõuan ja autoga bussitaskusse manööverdan, istubki taksosse heledajuukseline naine. Marika on kogukas, kuid sellist ürgema tüüpi, laiade puusade ja suurte rindadega. Ma kujutan ette, et ta on oma kaalu pärast elus palju pidanud põdema, vastates õelatele küsimustele, kas ta sööb liiga palju saiakesi või seksib liiga vähe. Kuid tundub, et Marika tunneb end oma kehas mugavalt, ta ei ole end pigistanud liigväikestesse või maitsetutesse hilpudesse – viga, mida suuremad naised sageli kipuvad tegema, üritades nii ennast petta: „Mulle läheb M-suurus selga küll!”
Ei, Marika, mu tänane esimene klient, on inimene, kes on endaga rahul, kes ei loo enam illusioone kitsamatest puusadest või peenikestest jalgadest. Kuid ometi ei paista ta õnnelik. Ma tajun tema õlul hiigelkoormat. Kui minu autosse istub murelik inimene, muutub õhus midagi, kõlab ding! ja ma saan aru, et midagi on valesti. Sellistel puhkudel on mul raske sõidule ja teele keskenduda, ma muudkui piilun reisijat silmanurgast või tahavaatepeeglist ja üritan mõistatada, mis on temaga juhtunud, ning kas ma äkki saaks aidata. Enamasti ma siiski midagi mainida ei julge ning nii jääbki meie suhe üürikeseks, lõppedes sihtkohta jõudmisel.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
