juhul Christer Stare, aga tema ju enam ei tööta siin. Jõudsid sina temaga kohtuda?”
Vahel tundus Hägerströmile, et JW suhtes esitatud kahtlused on nõrgad. Miks peaks keegi keeruliste majanduskuritegude sooritamisel kasutama mingi vangi abi? Samas, kui Torsfjälli arvamus paika peab, siis on see geniaalne mõte. Keegi ei tule selle pealegi, et rahapesukeskus on vangla.
Hägerström andis iga päev oma parima. Samal ajal ei tahtnud ta liiga peale käia. JW pole loll. Hägerström ja Torsfjäll teadsid juba, et ta on üsna paranoiline, seejuures õigusega. Ja puudus põhjus, miks JW peaks end siduma uue mendiga paljalt sellepärast, et too on sõbralik. Vaja oli enamat. Hägerström arvas teadvat, mida nimelt.
Lõuna ajal viibis enamik vange sööklas. Kolmanda korruse kahel koridoril oli ühine köök, kus kokkamishuvilised võisid ise lõunat ja õhtusööki valmistada.
JW istus alati ühes keskmistest laudadest. Tal olid heledad, umbes kümne sentimeetri pikkused juuksed. Ta ei paistnud lihaseline, kuid oli ikkagi hästi treenitud. Hägerström oli jälginud tema harjumusi. JW jooksis kolm korda nädalas jõusaali jooksulindil kümme kilomeetrit. Torkas silma, et kes iganes ka jooksulindi peal enne oli, siis vabastas ta koha, kui jõusaali astus JW. Ilmselgelt pole JW positsioon vanglas normaalne.
Valvurid sõid vangidega koos. Vangla juhtkonna meelest peaks see looma omameheliku tunde. Enamasti oli see vaid pealtnäha nii. Kõik mendid istusid ühes lauas. Aga täna kavatses Hägerström katsetada.
JW jagas lauda kolme teise vangiga. Hägerström teadis ka nende kohta. Torsfjälli ettekanded sisaldasid kõiki üksikasju. JW vasakul käel istus Toru, viiekümneaastane jugoslaavlane, kelle tegelik nimi oli Zlatko Rovic. Kakskümmend aastat tagasi sai Toru nii korralikult kolki, et kaotas paremast kõrvast kuulmise. Aga arstid panid tema kuulmekäiku mingi vidina, toru, ja nüüd sai Toru oma kõrva jälle kasutada. Ta oli endine kant, kes nüüd oli ala vahetanud ning tegeles võltsarvete ja muude majanduskuritegudega. Teisel pool lauda istus nooremat sorti talent hüüdnimega Hull-Tim. Tema täielik nimi oli Tim Bredenberg McCarthy. Mees oli kolmkümmend kolm aastat vana ning endine jalgpallihuligaan ja üks üheksakümnendate Firma juhtfiguure.
Praegu tegeles ka tema majanduskuritegevusega, aga väiksemas mahus. Kolmas mees lauas oli Charlie Novak. Teine register: sada protsenti vägivallakuriteod. Viimati määrati karistus raske kehalise väärkohtlemise ja väljapressimise eest. Ta oli kahekümne kahe aastane. Tema peab kampa sobima kuidagi teisiti majanduskuritegevusega seotud kontaktide kaudu, aga see Hägerströmi ei üllatanud. Tänapäeval on sedasorti ebapühad liidud tavalised. Rusikakangelased on vanglas ajudega mestis, nagu Torsfjäll ütles.
Hägerström küsis, ega neil selle vastu midagi ei ole, kui ta nende lauda istub.
Toru toetas noa ja kahvli taldrikule. Hull-Tim kangestus. Charlie Nowak lõpetas mälumise.
Mendid ja vangid lauda ei jaga. Nagu õli ja vesi, nad ei segune. Tähendab, pole võimalik.
JW sõi rahulikult edasi. Rääkis teisega. Ei tõstnud isegi pilku.
Piisav signaal. JW-le sobis.
Teised rahunesid.
Hägerström võttis istet. Toru ei pööranud temalt pilku.
JW lõikas oma böfstrooganovi. Hoidis nuga hästi alt, hoolikalt. Ta jagas iga vorstitüki kolmeks. Segas riisiga. Lükkas ühe valitud tüki kahvlile. Hägerströmle meenutasid need lauakombed toidusõltuvuses teismelise omi.
Ta ei mäletanud, kui vana ta oli, kui ema esimest korda ütles: „Nuga ja kahvlit hoitakse ülevalt. Et inimesed ei arvaks, et sul on sõrmed toidu sees.”
Teiste sõnadega: mitte nii, nagu JW oma nuga-kahvlit hoidis.
JW avas suu. „Martin, kui kaua sa nüüd siin töötad juba?”
Võimalus. Hägerström vastas: „Nii vähe aega igal juhul, et ikka eksin ära.”
JW naeris viisakalt.
Hägerström sõnas: „Aga iga päevaga läheb järjest paremini.”
Toru pomises. „Sul kerge öelda, sina ei pea kolm aastat veel paigal istuma, enne kui koju lastakse.”
„Ma tean, võib-olla kõlab imelikult, kui ma ütlen, et läheb paremini. Aga siin osakonnas on hea õhkkond.”
JW ütles: „Sul on õigus. Ma olen palju hullemat näinud. Siin on ok. Ainuke asi, et spordisaalid võiksid paremad olla.”
Hull-Tim irvitas. „Aga kinni istuda on ju kasulik ikka. Ei pane tina ja nii. Et peale on kasulik, ma mõtlen. Aga, kurat, rasva lähed ka. Liiga vähe trenni ja liiga vähe keppi.”
Kõik ümber laua naersid. Hägerström ka. Hull-Tim oli tõesti varjatud anne par excellence. Ja seksinaljad sarnanesid mõnevõrra Hägerströmi politseinikest kolleegide poisiliku aasimisega.
Samal ajal üritas ta välja mõelda mingit nutikat vastust, aga aju oli vist parasjagu puhkeasendis. Mitte midagi ei tulnud. Loll tunne oli.
Toru, Hull-Tim ja JW jätkasid juttu. Hägerström neid vist ei seganud. Samm edasi. Aga JW-le ikka lähemale ei viinud.
Ta teadis, et see võib aega võtta.
Kümme minutit hiljem tõusid nad püsti. JW tõusis esimesena. Teised läksid tema järel nagu lasteaialapsed kasvataja sabas. Hägerström jäi paigale. Ta mõtles järgmisele sammule. Liiga tihti läksid jutuajamised JW-ga sama rada: meeldivalt, aktsepteerivalt, lihtsalt. Aga ei mingit lähedust. Ei mingit võimalust.
Tal on vaja kiiresti JW-maale pääseda.
Ta arutas variante Torsfjälliga.
Varsti on aeg operatsiooniga tõsiselt algust teha.
Tal oli plaan.
12
Louise ütles, et see on kohe kindlasti pidude pidu – kõige kallim ja prestiižikam erapidu. Natalie ei olnud nii innukas. Ta tahtis minna. Stureplani klubidesse sai ta alati sisse – kui oled klubivaldkonnas ise töötanud, kui sul on sellised jalad ja eriti veel selline isa, siis pole probleemi. Aga ikkagi: olla koos kahesaja teise erikülalisega kutsutud Jetset-Carli soolaleivapeole – vat see on päris VIP.
Samas: tänase õhtu eel oli kõhus imelik tunne – isaga juhtunud oli ebameeldiv.
Carl Malmer, alias Jetset-Carl, alias Stureplani prints, tegi oma Skeppargatani katusekorteris viimase peal remondi ja tähistas seda nüüd koos linna koorekihiga. Enam kui kolmesaja ruutmeetrine korter Östermalmil: see on klass omaette. Jetse-Carl ostis aasta eest ka kõrvalkorteri, lõhkus seinad maha, rakendas avatud ruumilahendust. Mitte, et ta oleks suuremat korterit vajanud – ta ei tahtnud lihtsalt naabreid, kes tema pidude peale kaebaksid. Kõlas ülepingutatult. Aga nii Louise igatahes rääkis.
Peole eelnenud päevadel oli Lollo teda peosse puutuvaga kursis hoidnud. Kleepis tema FB seina infot täis. Tulevad kõige nunnumad kutid. Parimate perekondade lapsed. Lollo küttis end üha enam üles. „Vaata, et sul mobiilil kaamera sees on, sealt saab pilte, seda ma luban.”
Natalie mõtles, et mõnikord pole Lollo lihtsalt natuke totakas, vaid iseendale lausa ohtlik. Kas Lollo ka mõtleb, mida Jetset-Carl tema FB teadetest arvaks?
Kihas ka kollane meedia.
