paistis arvavat, et nad kutsuti tänu temale. Tavalisel juhul oleks see nii isegi olnud: Lollo käis igal nädalavahetusel väljas, talle tegid vahuveini välja lahtiste särginööpidega tüübid, kes tahtsid lihtsalt keppi saada. Aga Natalie teadis, miks nad tegelikult kutsuti.
Lollo asetas end natuke liiga tihti sündmuste keskpunkti. Ta kartis hullult batsille: juues ei puudutanud huultega kunagi pudelisuud, ukselingist haaramiseks kattis peo pluusivarrukaga, WC-s käies puhastas käed alati isikliku desinfitseerimisvahendiga. Samal ajal võis ükskõik kellelt suhu võtta, et mõneks tunniks kinnitust saada. Aga Jetset-Carl on isa tuttav. Selleta poleks Natalie ja Lollo isegi järelpeole pääsenud.
Isale Natalie peoplaanid ei meeldinud. Natalie mõistis, et nii pidi olema. Enne atentaadikatset ei olnud Natalie vanemad just Rootsi liberaalsemate vaadetega, kuid nad ei tahtnud teda enam ka lapsena kohelda. Nüüd tõmbasid nad pidurit. Ja Natalie sai neist aru: kogu perekond peab ette vaatama.
Ja pealegi: asi ei ole ainult ettevaatuses. Nad peavad juhtunu eest ka kätte maksma.
Lollo vingus Natalie ebakindluse üle. „Sa pead tulema. Sul on seda vaja. Muidu lähen hoopis Tovega.”
Natalie tahtis minna, aga ei jaksanud kommenteerida Lollo lapsikuid katseid teda Tovega võistlema panna. Ja veel: Louise peaks suu kinni hoidma, kuna ta teab, mis juhtus.
Aga kaks päeva enne pidu võttis teema üles hoopis ema. Nad vaatasid telekatoas „Grey anatoomiat”. Polnud Natalie lemmiksari, aga ema rõõmuks võis vaadata. Ema ütles, et ta oli isaga rääkinud, et nad ei saa Nataliet igavesti toas kinni hoida. Et Natalie peab saama väljas käia ja elada. Nad tahavad, et tal oleks lõbus. Nagu enne.
Aga kui nad asjast teist korda rääkisid, siis oli isa konkreetne. „Öösel magad igal juhul kodus.”
Natalie vastas: „Okei, aga äkki tuleb Viktor siis mulle järgi ja toob koju?”
„Kas tema ei tulegi sinuga peole?”
„Ei, teda ei kutsutud.” Natalie meelest oli see tegelikult tore. Viimasel ajal töötas Viktor kogu aeg. Aga mitte oma autosalongis Hjorthagenis. Ta ütles, et „teeb väljas tööd” ja „kohe varsti saan raha.” Natalie arvates oli see igav.
Isa ei arvanud midagi. Hoopis lõpetas selle jutu.
„Kuna sa tuled koju, siis toon mina, Patrik või Stefanovic su ära. Kust ma su peale võtan, ja millal?”
Tagasi Jetset-Carli hiigelkorteris. Ülekoormatud riidepuud ja hiiglaslik kiilaspäine noormees, välimus kõnekas: tumedad teksad, must nahktagi, polosärk kuulivesti peale liibumas. Loomulikult turvamees.
Noormees vaatas nimekirja. Natalie ei teadnud, kas nad Lolloga on seal olemas.
Louise proovis flirtida. Prunditas huuli. „Kas sina ka pärast sisse tuled? Siis teeme koos pilti. Ma pole kunagi varem nii lahedat turvameest näinud.”
Lollo lõhnas liiga tugevalt J’Adore’i järgi – ja käitus nagu ka nagu keegi, kes liialt lõhnaõli järgi lõhnab.
Turvamees ei tõstnud isegi pilku. Tema sõrm peatus ühel nimel. Ta vaatas Lollot, siis Nataliet.
„Sina oled Kranjic, eks?”
Natalie noogutas.
„Tere tulemast!”
Nad riputasid üleriided varna. Lollo küsis, kas ta on isepäevitava kreemiga üle pingutanud.
Natalie kandis ühest Marais’ kvartali vintaažipoest leitud kleiti. Diane von Furstenberg – päris smashing, kui ta ise tohib arvata. Käekott oli Louis Vuittonilt. Asju täis: iPhone, rahakott, kaks pakki mentooliga Marlborot, võtmed, põsepuna, YSL-i kuldvutlaris klassikaline ripsmetušš, vähemalt viis tuubi Lancôme’i huuleläiget ja uus häirepult.
Lollo kandis lühikest volangidega seelikut ja Pariisist Marc Jacobsi allahindluselt ostetud liibuvat särki. Lollo push-up-rinnahoidja lükkas rinnad rohkem üles kui tavaliselt. Talle kuluks hoopis push-down ära.
Soojus, peomelu ja ootuste hõng moodustasid nagu naudingute müüri. Nad trügisid sisse. Igal pool blondeeritud beibed, B-kategooria modellid D-suuruses rinnahoidjaga, ülikonnastatud noormehed.
Eesmärk oli kiiresti leida keegi tuttav või keegi, kes tahab neid rajalt maha võtta. Nad ei tahtnud seista nagu jobud ja oodata, et midagi juhtub. Ei tohi paista, et oled üksi, see on täielik tabu.
Nad jõudsid kööki, hiiglaslikku, vähemalt saja ruutmeetri suurusesse ruumi. Ühel pool oli sisse ehitatud baar. Seinu katsid Smirnoffi reklaamid: Jetset-Carl teadis, kuidas sponsoreid saada. Sturecompagnietist renditud baarmenid segasid jooke, mille põhikomponent oli Smirnoff, ning avasid järjest Taittingeri šampanjapudeleid. Nurgas: hiiglaslikud kõlarid paiskasid hittlugusid. Lagi täis punktvalgusteid, lisaks veel kaks mootorrattasuurust klaaslühtrit. Jetset-Carli tavalistelt valdustelt peegeldus valgus nagu diskopallilt.
Natalie vaatas otse ette. Kõigil tema sõbrannadel oli kogu aeg silmis samasugune tühi pilk. Tänaval: otsustavad sammud, pea paigal ja ei liiguta seda mingil juhul, võib-olla ainult siis, kui on oht auto alla jääda. Klubis: seisa ja oota oma sõbrannat naiste-WC ukse taga, ära vasta kellegi pilgule – kui näitad, et hoolid kellestki, siis on see nõrkus.
Peokeerises segamini B- ja C-kategooria kuulsused. Natalie vaatas inimesi. Mööda jalutasid Rebecka Simonsson, Björn af Kleen, September, mingi Skarsgårdi vend, Henrik Lundström ja Sofi Fahrman.
Kõigi keskel Björn Ranelid.
Natalie igatses Pariisi. Ta igatses aega enne rünnakut isa vastu.
Lollol olid silmad nagu Lady Gagal, ehkki ta polnud veel ninatäitki tõmmanud. Andis oma parima, et säilitada tüdinud ilmet. Oli selge: ei tohtinud välja paista, kui väga ta kõike imetleb.
Eemal seisis roosas smokingis sünnipäevalaps.
Louise näpistas Nataliet salamisi käsivarrest. „Nägid? Seal on Jetset-Carl. Shit, kui hea ta välja näeb.”
Natalie ei viitsinud vastata. Majaperemees oli teda ilmselt juba näinud. Ta tuli nende poole. Silmis pilk, mis iseenesest tundus ehtne. Lai naeratus, mis nägi välja jäle.
„Natalie, jumal kui tore, et sa tulla said. Kuidas läheb?”
„Normaalselt. Kuidas endal?”
„Ülihästi. Nii tore, et korter valmis sai. Võttis peaaegu poolteist aastat. Aga tuli ju kena välja?”
Ta hääl tõsines. „Aga ma saan aru, kuidas sul on. Ikka väga hirmus vist. Sellepärast on mul hea meel, et sa tulla said.”
Natalie ei teadnud, mida vastata. Isale tehti atentaat, aga tema siin pidutseb. Ta tundis end kui idioot.
„Kõik on korras.” Ta pöördus Louise poole. „See siin on minu sõbranna Lollo Guldhake.”
Louise naeratus ei olnud päris naeratus, vaid pigem grimass, mida ta ise naeratuseks pidas. Aga paistis, et Jetset-Carlile sobis. Mees suudles Lollot põsele.
„Tere, Lollo, meeldiv sind siin näha. Loodetavasti tuleb meeldiv õhtu?”
Siis kummardus ta ettepoole, sosistas Lollole midagi kõrva. Natalie mõtles: sellest
