kattis metallseente mets, need olid gaasiküttega soojapuhurid, mille ülesanne oli soojendada jahedat maiõhku. Jetset-Carl ei tahtnud millegagi riskida – kolmandiku terrassist hõivas infrasoojustusega peotelk. Aga väljas oli täiesti normaalne. Külalised tunglesid. Hiigelsuured kõlarid mängisid Rihanna viimast hitti.
Igal pool needsamad Smirnoffi reklaamid.
Ta vaatas inimesi. Sama segu, mis all korteris. Samad mõttetud ilmed. Peale nende, kes olid juba liiga pilves, et peita oma uudishimu kuulsuste suhtes.
Natalie vaatas üle piirde. Taevas oli tumesinine. Linnast kumas valgus. Paistis Hedvig Eleonora kiriku katus ja torn. Eemalt oli näha Saluhalleni torni. Tumedad siluetid kevadöö kosmoses. Ta mõtles jutuajamisele, kui isa haiglas koju tuli.
„Natalie, ma tahaksin sinuga paar sõna vahetada.” Alati see keeruline serbia keel, kuigi isa teab, et Natalie eelistab rääkida rootsi keeles.
Nad läksid raamatukokku.
Kirjutuslaua taga istus Stefanovic. Ühes tugitoolis istus Goran, teises Milorad. Kõik kolm olid mõrvakatse ajal parkimismajas. Isa võttis istet tugitoolis, kus ta alati istus. Ühe käe ümber lingside.
Natalie tervitas mehi, need suudlesid teda põsele: parem, vasak, parem. Natalie tundis neid kõiki. Nad olid olnud tema perekonna lähedal nii kaua, kui ta mäletas. Ikkagi ei tundnud ta neid üldse. Tal tekkis tunne, et nüüd kohtuvad nad täiskasvanuna. Esimest korda.
Isa kallas endale viskit.
Ta keerutas jooki paar korda klaasis, enne kui maitses.
„Natalie, mu tütar, minu meelest on tähtis, et sa oleksid osade meie vestluste juures. Tahad ka?”
Natalie vaatas isale otsa. Isa hoidis käes viskipudelit ja klaasi. Johnnie Walker Blue Label. See oli ka esimene kord elus, mil isa talle viskit pakkus.
Natalie võttis klaasi vastu. Isa valas välja.
Ta pöördus teiste poole. „See siin on minu tütar, näete? Tema klaasi ei sülita. Ehtne Kranjic.”
Stefanovic noogutas eemalt nurgast. Ta meeldib ruumis viibivatele meestele, seda oli tunda – isa võitluskaaslastele. Ainsatele väljastpoolt perekonda, keda Natalie praegu usaldada võib.
Isa hakkas jälle rääkima. „Me seisame teelahkmel.”
Natalie võttis lonksu viskit, see kõrvetas mõnusalt kurku.
„Ma tahan, et sa siin oled ja aru saad, mis toimub. Lammutusfirmad, alkoholi ja sigarettide maaletoomine, mänguautomaadid, riidehoiud – Natalie, sa tead, millega ma tegelen. Meil on teisi ärisid ka veel. Aga need las praegu olla.”
Ta loksutas jälle oma viskit.
Natalie teadis enamat kui isa praegu loetles. Isa ajas mitmesugust äri. Näiteks Lollo-suguste meelest pole paljud isa tegemised salongikõlbulikud – aga see on sisserändajate teema. Ja kas siis on parem olla riskikapitalist, kes saab oma raha firmadele otsa peale tehes ja töölistele kinga andes, ning seejärel mõtleb välja eriti peeneid skeeme, kuidas maksudest kõrvale hiilida, nagu Louise isa?
Radovan on jõudnud kaugele, arvestades sellega, et ta kahekümneselt alustas Scania tehases Södertäljes. Ta võitles end vaatamata kõigele nullist üles. Enamik tema praeguseid tegemisi on siiski seadusega kooskõlas, aga Rootsi ühiskonna silmis peetakse teda ikka kriminaaliks. Nii et rootslased süüdistagu iseennast – kui inimesele ausaks tööks iial võimalust ei anta, siis arvestagu, et see inimene mõnikord ka reegleid eirab. Rootsi demokraatide riik läheb ainult hullemaks.
Isa jätkas: „Palju aastaid on Stockholm olnud turvaline turg. Selge see, meil on olnud ka tagasilööke. Kum Jokso tapeti. Mrado Slovovis üritas meid tõmmata. Need raisad, kes Smådalaröl pommi panid, tahavad meid jälle nussida. Aga see on ju teada, et ühte Kranjicit juba ei nussita. Või mis, Natalie?”
Natalie tegi, nagu isa, loksutas oma viskit. Naeratas.
„Ja nüüd siis katsus keegi mingis kuradi parkimismajas mulle otsa peale teha. Me elame uuel ajal. Me oleme seda arengut näinud juba mõni aasta. Ikka rohkem on neid, kes pirukast tükki tahavad. Te teate, kellest jutt: Põrguinglid, Bandidos, Original Gangsters, süürlased, albaanlased – nemad on juba vanad olijad. Aga nemad on ajanud oma asja ja meie oma. Ja meie tasemel tegutsevad ju ainult Põrguinglid. Aga uustulnukad: gambialased, Dark Snakes, Born to be Hated, tähendab, täielik loomaaed. Vanasti rahvas arvestas meiega, teadis, et parem on meid rahule jätta. Aga need uued pisikesed ahvid ei saa aru, et meie tasakaalustame Stockholmi halli ala. Nad ei tea midagi ajaloost, nad pole pihta saanud, et kõigile meeldib, kui asjad on korras ja paigas, isegi mentidele meeldib. Põrguinglid, Bandidos ja teised teenivad oma äridest korralikult. Need, kes on hierarhias kõrgemal, tegelevad ehituse peal musta tööjõu ja arvevärkidega, allpool olijad pakuvad oma katust ja müüvad narkotsi. Aga need uued noored, nemad tahavad ainult segadust, kuni nad ise oma kuradi getos kunnid on. Nii et äkki mõni usub, et neil on kasulik minust lahti saada.”
Ta tõmbas sügavalt hinge.
„Aga teisest küljest – parkimismajas tegutses ikka proff, seda ma võin kohe öelda. Nii et rohelised vennad ei lähe mingil juhul arvesse, nemad tegelevad ainult organiseerimata kuritegevusega. Keegi näeb tõsiselt vaeva, et must lahti saada. Ma ei tea, kes ta on, aga see tähendab, et keegi üritab meist kõigist lahti saada.”
Natalie kuulas. Ta oli isaga igati nõus. Keegi tahab isast lahti saada, see on selge. Ja sõda ei ole see keegi alustanud mitte ainult isa vastu. See on sõda kogu Natalie perekonna ja kõigi nende vastu, kes praegu siin raamatukogus istuvad. Sellega ei saa leppida. See on alandus.
Ta vaatas toas viibivaid mehi.
Isa kandis pluusi ja puuvillaseid pükse. Ta oli tõsine.
Stefanovic oli kenasti riides. Siledaks triigitud pluus topeltmansettide ja hõbedast mansetinööpidega, millele oli kirjutanud Gucci. Tal oli sirge seitel, hoolitsetud habemetüügas ja randmel kõva hõbekäevõru. Stefanovic oli ainus, kes oma välimusest sel moel hoolis.
Goran kandis musta dressipluusi, nagu tavaliselt. Alati Adidas. Kulunud jooksutossud, Nike Air – pidevalt. Naljakas, et Goran, kõige trendikaugem serblane kogu Põhja-Euroopas, on ostnud sellised viimase moe järgi retrostiilis tossud. Või siis kannab ta neid juba 1987. aastast peale – ei ole ka üldse võimatu.
Miloradil olid teksad ja kraega roosa Lacoste särk. Ühtlasi oli ta pruuniks päevitunud ja lihaseline. Et nagu Saint-Tropez, here I come.
Milorad üritas noor välja näha, aga Natalie maailmas oli ta tegev olnud sama kaua kui isagi.
Huvitav, millised need mehed tegelikult on? Kas nad suudavad isa kaitsta? Kas nad oskavad.
Siis kerkis Natalie peas veel viimane küsimus. Kõrvetav mõte: kas neid võib tõesti usaldada?
Isa rääkis uutest töövõimalustest. Tuleb olla mitmekülgsem. Muuta harjumusi. Et aeg-ajalt tuleb teisiti läheneda. Uusi inimesi värvata, turvalisust rohkem kontrollida, need ära koristada, kes hakkama ei saa.
Mehed istusid vaikselt. Kuulasid. Torkasid aeg-ajalt mõne sõna vahele.
Nende nägudel kogu aeg: austus.
Siis vaatas Natalie Stefanovici. Piilus uuesti. Ta oli kindel: Stefanovici silmad kilasid.
Lollo
