abikaasa, kolme lapse ja koera puudumine aitab muidugi oluliselt kaasa.” Michelle kummardus ja õiendas kotiga Pongo juures, aga Anna ei hoolinud enam. Vein ja nartsissid levitasid kogu ta ihus pühalikku kõigi-vastu-hea-olemise meeleolu − selle päeva esimene tõelise jõulutunde kuma.
Jõululaupäev oli olnud küllaltki pühadehõnguline, mõtiskles ta nukralt. Enne seda, kui tüdrukud avasid oma kingipakid. Siis, kui ta ikka veel arvas, et oli saanud neile midagi suurepärast ja nutikat, midagi, mis neid jäägitult köidab. Anna judises piinlikkusest.
„Valmis!”
Anna vaatas alla ja nägi, et koer oli kapseldatud millessegi, mis nägi välja nagu väikelapse kombinesoon. Pongo liputas saba − või vähemalt miski liikus selles kotis.
„Mis, pagana pihta, see veel on?” nõudis Anna.
„Koerakott. Katsetan neid kaupluse jaoks. Kui sul on vaibad ja koer, on vaja koerakotti,” jätkas Michelle Anna itsituse saatel. „Mis siin naljakat on?”
„Meie majas ei lase ma inimestel isegi kingi jalast võtta − sokid kaotaksid koerakarvade tõttu oma õige värvi.”
„Tolmuimejale on võimalik panna lisaseade, mis…” alustas Michelle, kuid võttis siis heatahtlikult vastu Anna naerupahvaku, mis pööras Michelle’i jutu naljaks. Michelle laksutas keelega ja Pongo lohistas end tema järel tubade poole sellise truualamlikkusega, mida ta kunagi ei lasknud osaks saada ühelegi omanikest.
„Miks sa ise endale koera ei võta?” küsis Anna, kui nad kahekesi kööki kadusid. „Näiteks niisugust, kes karva ei aja? Midagi beeži, mis sobiks su sisekujundusega?” Ta seadis oma saapad sepisrauast jalatsialusele Michelle’i jooksukingade kõrvale. Siin näevad kõik panipaigad palju paremad välja, kuna nad pole ülekuhjatud.
„Ta oleks sulle seltsiks,” lisas ta, kuid enam mitte nii valjusti.
Anna ja Phil olid püüdnud Michelle’i kokku viia iga oma vallalise sõbraga, kuid said vaid viisaka tagasilükkamise osaliseks. Kuni tüdrukud nende juurde kolisid, käis Michelle korrapäraselt McQueenide juures õhtusöökidel, nüüd oli aga päevakava raskem koordineerida, paaripanemise õhtusöögid olid hoopis kõrvale jäänud, ja Anna valutas sellepärast oma südant.
Phil aga mitte. „Vaevalt Michelle ennast üksildasena tunneb,” oli ta väitnud, kui Anna tegi ettepaneku, et nad võiksid sõbranna esimesel jõulupühal enda poole kutsuda. „Tal on ju suur suguselts ja nädalalõppudeks lendab ta alati minema. Kus ta möödunud nädalal käiski? Vist Pariisis? Ja enne seda Stockholmis.”
„Need on ostureisid,” ütles Anna, „ja sa tead küll, mida ta oma perekonnast arvab.”
„Ostureisid?” Mees näis olevat üllatunud. „Mulle ütles ta, et võtab väikese puhkuse.”
Juba mitmendat korda viimase aja jooksul imestas Anna, et kaks korda abielus olnud mees, kellel on kolm tütart ja ema, mõistab naisi − ja peresid − nii halvasti.
„Seltsiks?” Michelle ilmus köögiuksele, näol ilme, nagu oleks ta valmis ennast kaitsma. „Ära hakka mulle rääkima. Kas Philil on jälle mõni värskelt lahutatud sõber, kellel on pesumasina käsitsemiseks naist vaja? Ma pole Ewani juhtumit veel unustanud.”
„Ewan ei olnud … See oli arusaamatus.” Anna mõtles endise teema juurde tagasi pöörduda; Michelle võib ju olla väga tundlik oma üksioleku pärast, ja alles nüüd turgatas talle − rumal Anna −, et täna pole küll parim päev niisuguse teema ülesvõtmiseks. Ent kõigele vaatamata ei meeldi talle üldse, et huumorimeele ja helde südamega Michelle on oma ilusas kodus täiesti üksi.
„Tead, mõtlesin just uue aasta lubadustele. Sa võiksid varjupaigast koera adopteerida. Saaksid koos minu ja Pongoga jalutada.” Anna püüdis naeratada. „Raske on sinuga sammu pidada, kui pean alatasa kooliringe tegema. Aga ma vajan nii väga neid jutuajamisi sinuga. Sa oled mu ainus side Bieberi-välise maailmaga.”
Michelle’i ilme pehmenes. „Võin ju kõigest hoolimata sinuga jalutama tulla. Sellest peakski saama prioriteet. Kuule, tule nüüd − panin jõulupirukad sooja.”
Avatud planeeringuga köök-söögitoa asemel oli olnud kaks kopitanud tagaruumi, enne kui Michelle hakkas maja kallal demonstreerima oma võluvõimu. Kaheksakümnendate aastate räbaldunud tapeedikihid kooriti maha ja asendati tuvihalli Farrow & Balli seinavärviga ning käsitööna valmistatud kapid täideti Rootsi portselaniga. Kuna ta ei tähistanud jõule siiski päris üksi, oli taldrikute vahele asetatud suuri kuldseid tähti. Nii palju kui Anna mäletas, ei olnud neid taldrikuid varem kasutatud, sest hoolimata oma uhkest kodust ei tegelenud Michelle eriti võõrustamisega.
Anna vajus köögilaua äärde ja laskis pingel lõplikult kaduda, vaadates, kuidas Michelle liigub kappide vahet, valides taldrikuid ja nuge. Need nelikümmend viis minutit möödusid liiga kiiresti.
„Miks sa ei öelnud mulle, et oled siin täiesti üksi? Arvasin, et lähed esimeseks pühaks vanemate juurde,” ütles ta, võttes avatud šokolaadikarbist roosa täidisega kompveki. „Kas teil pole nende juures suurem kogunemine?”
„On küll. Just sel põhjusel ma seal ei olegi.” Michelle tõi veinipudeli, et uuesti klaase täita. „Seal tekib juba lauamänge mängides selline võistlus, et kui teejoomise ajaks keegi ei nuta, hakatakse vaidlema, kellel on kõige parem auto, nii et kõigil oleks võimalus närvi minna. Mingil ajal pean ma muidugi seal ära käima. Kuid … mitte täna. Aga mis siis juhtus McQueenide juures, et sa poole kolme ajal ennast siin peidad? Kas Phil läks jälle emaga tülli?”
„Veel mitte. Selle aja peale võib-olla küll.” Anna pani küünarnukid lauale ja ta pilk jäi peatuma pihkudele. „Asi on minus endas. Pidin sealt välja saama.”
„Noh, viimased kolm kuud oled sa ju aina jõuludeks valmistunud…”
„Ei. Mitte sellepärast.” Anna nägi vaeva, et reastada tundeid õigesti, nii et ta ei paistaks väga isekas. „Tunnen ennast lihtsalt viienda rattana omaenda majas. Esiteks olid kingitused täielik katastroof. Kuulsin, kuidas tüdrukud naersid, kui nad nendest Sarah’le rääkisid.” Anna tõstis pilgu. „Ära Philile maini. Ta ei tea.”
„Mis? Ma ei räägi, kui sa ei taha, aga ta peaks teadma. See on nii jõhker! Mida sa neile kinkisid − kas Chloe’le Bobbi Browni pintslikomplekti, nagu ma soovitasin? Ja Beccale liiklusõpiku?”
Anna võttis kätega peast kinni ja oigas hääletult. „Ei. Ostsin kõigile kolmele raamatuid. Raamatuid, mida ma ise nende eas kõige rohkem armastasin.”
Michelle’il kukkus suu lahti. „Oh ei. Sa ei räägi seda ometi tõsiselt.”
„Muidugi räägin tõsiselt. Terveks aastaks raamatuid! Kuidas mina omal ajal oleksin neid tahtnud. Arvasin, et Lilyle võiks neid unejutuks lugeda.” Anna tundis, kuidas ta nägu lõi hõõguma ja läks üleni punaseks. „Armastasin väga kuulata, kui ema mulle unejutte luges. Tüdrukutele pole keegi kunagi ette lugenud ja sellest on lõpmata kahju: nad jäävad ilma nii paljudest ilusatest mälestustest.”
„Anna, ära nüüd mõista mind valesti, aga sina oled kolmekümne ühe aastane. Sa oled raamatukoguhoidja. Lily on kaheksane. Becca teeb oma A-taseme eksameid ega taha tõenäoliselt näha oma elus enam ühtegi raamatut, ning Chloe … Noh, tema pole ju üldse eriti suur lugeja, eks?”
Anna rüüpas järjekordse sõõmu veini ja püüdis mitte meenutada
