Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Õnneliku lõpu saladus - Lucy Dillon страница 8
„Ära Monte Carlosse küll koli,” lausus Anna mornilt. „Tunneksin sinust puudust.”
„Sa võid minuga kaasa tulla. Sina ja su väikestest McQueenidest von Trapi pesakond, kõik ühesugustes Petit Bateau T-särkides. Võta ainult kitarr kaasa.”
Laua all tõi Pongo kuuldavale sügava ohke ja kahtlast kõhutuult.
„Selle märguande peale tuleb mul minema hakata,” ütles Anna. „Meil on vaja veel Evelyn koju toimetada ja mina olen joonud just nii palju, et vist pääsen ta sõidutamisest.” Anna lükkas tooli tagasi ja libistas sõrmedega läbi oma heledate käharate juuste, kohendades need hobusesabasse.
Lauatelefon helises ja Anna vaatas automaatselt telefonilaua poole, kuid Michelle ignoreeris helinat ning valas endale veel veini.
„Kas sa vastu ei võta?”
„Ei. Sina oled siin, nii et see saab olla üks kahest inimesest. Minu ema, kes helistab, et panna mind ennast süüdi tundma, või siis Harvey. Ei taha nende kummagagi rääkida.”
„Mis? Kas sa polegi täna emaga rääkinud?”
„Muidugi olen! Kelleks sa mind pead? Helistasin neile hommikul, enne kui nad kõik kambakesi kirikusse läksid.” Michelle kibrutas kergelt laupa. „Tänasin neid lambanahast susside ja auto jääsulatamiskomplekti eest, ning ema kurtis, et olin vennalastele saatnud sobimatud kingitused, ja tegi siis paar kaudset vihjet ühe üksildase vana vallalise tädi kohta, kellele nad olid eile kohustusliku kõne võtnud. Seejärel ütles ta enam-vähem otse, et peaksin Harvey juurde tagasi minema või muidu läheb minul ka nii.”
„Aga miks tema juurde? Te olete juba üle kolme aasta lahus olnud. Ega ta pole ainus mees, kes on maailma alles jäänud. Sa võiksid ükskõik kelle saada.”
„Emale meeldib Harvey. Ta on olnud isa kõige edukam müügiagent minu äratulekust saadik. Arvan salamisi, et nad hoolivad pigem temast kui minust.” Michelle vaatas kõrvale ja Anna arvas, et ta püüab ehk varjata oma märksa tõsisemat reaktsiooni. „Ja … ah, see on keeruline. Jõuluajal oli ta seal. Ütlen kogu aeg emale, et ta peaks Harvey adopteerima ja olekski kõik korras.”
Anna katsus midagi öelda, aga Michelle’i pilk sundis teda vaikima. „Igatahes ütlesin neile, et töötan vabatahtlikuna vanadekodus. Käin ette lugemas, nagu sina seda teed.”
Anna suu vajus lahti; Michelle kujutas teda nii tabavalt ja tundus ise seejuures nii naljakas, pruunid silmad südamekujulises näos pärani lahti nagu multifilmis, nii et Anna puhkes esimest korda selle päeva jooksul naerma. Kujutlus Michelle’ist Butterfieldsi vanadekodu üksluises kapsalõhnalises keskkonnas raamatut ette lugemas oli liiga pöörane.
„Selle eest kavatsen su järgmine kord kaasa võtta. Oh!” ütles ta mälus tuhnides. „Tahtsin öelda, mis sa arvad, keda me seal vastuvõtutoas kohtasime, kui täna hommikul Evelyni järel käisime?”
„Printsess Anne’i? Terry Woganit?”
„Cyril Quentini. Tead ju, raamatupoest. Nüüd on selge, miks kauplus oli kogu eelmise nädala suletud.” Anna tõmbas topilisest villasest riidest mantli hõlmad kokku ja hakkas salli ümber kaela mähkima.
„Enamasti on väga raske aru saada, kas see raamatukauplus on avatud või suletud.” Michelle ajas huuled prunti.
„Oh, ära nüüd hakka jälle peale.” Anna nägu tõmbus süütundest krimpsu. „Püüdsin tema poest saada tüdrukutele vähemalt poole raamatutest, aga …”
„Selle asemel said need internetist. Elu on selline. Raamatukaupluse pidamine on tänapäeval ränk töö. Eriti kui poeaknal tolmuvad ikka veel meened kuninglikest pulmadest − Fergie suurpäevast.”1
Anna teadis, et Michelle’il on õigus, aga see tegi teda ikkagi kurvaks. „Ega alati pole nii olnud. Armastasin sinna sisse põigata ja seal ringi uidata, kui Agnes Quentin veel elas. Tema vist põhiliselt hankiski raamatuid. Kui ma viimati seal käisin, pidin murdma teed läbi sõjaraamatuvirnade, et midagi leida, ja lõhn oli seal imelik …”
Anna telefon tegi häält, peatades ta keset lauset. „Phil,” ohkas ta. „Tema ema ärkas ja tüdrukud kaklevad Wii pärast. Ta tahab Pongot tagasi, et saaks temaga jalutama minna.”
Oma nime kuuldes ilmus laua alt välja rohelises kombinesoonis Pongo. „Sulle on tõesti jõulud saabunud, vana semu,” märkis Michelle. „Vähemalt kaks korda rohkem jalutajaid kui tavaliselt.”
„Tule nüüd. Lähme tagasi oma viledaks kulunud kotile,” kutsus Anna.
„Koerakott võta kaasa,” pakkus Michelle, mudides hellalt Pongo kõrvu. „Võid selle lugeda tema jõulukingituse osaks. Jäta aga seniks selga, kuni te välja jõuate.”
„Aitäh.” Äkilise impulsi ajel kallistas Anna Michelle’i, tundes ta väikest, aga toekat kogu naaldumas enda liiga pika ja kõhetu keha vastu. „Oled ikka kindel, et sa ei taha meie juurde tulla? Ma ei tahaks sind siia niimoodi üksi jätta.”
„Kõik on korras. Mind ootab tõeliselt hinnaline õhtusöök ühele. Lase mind nüüd lahti, sa rikud mu meigi ära.” Anna mantel summutas Michelle’i hääle, ja kui ta eemale tõmbus, märkas ta, et Michelle’i silmad on märjad.
„Tuleb hea aasta,” ühmas Anna.
„Tean,” kostis Michelle. „Ära ülearu ägedalt ürita, las see lihtsalt juhtub.”
Anna arvates lubas Michelle endale liiga palju, aga ta jättis selle niisama.
2
„Lugesin Narnia-sarja oma vanemate garderoobi taganurgas, lootes, et tammepuust seinad muutuvad lumisteks oksteks.”
Füüsiliste omaduste poolest ei olnud Michelle jooksjatüüp − ta oli väikest kasvu ja tema jalad olid pisut lühemad, kui ta oleks tahtnud −, kuid otsusekindlust temas oli ja see muutis iga ringi linnas võidujooksuks iseendaga.
See, et oli teine jõulupüha − võib-olla just sellepärast, et oli teine püha −, ei tähendanud veel, et ta hülgaks harjumuseks saanud rutiini: hommikune jooks, millele järgnes dušš, presskannutäis Keenia kohvi ja kaks klaasi vett, puder, päevaste tööde nimekiri ning põgus pilk online’i klatšisaitidele. Michelle’ile meeldis, et ta päevarütm on kindel nagu rongisõiduplaan, aga täna tahtis ta teha kiiresti ja kaduda, juhuks kui ema helistab uuesti ja loodab süütundele rõhudes sundida teda sõitma Surreysse, et seal ennast veelgi rohkem süüdlasena tunda.
Michelle sörkis jõeäärset pukseerimisrada pidi alla, mööda kanali hõbehallidest vetest, kus kolm pruuni parti vaikselt sulistasid, ja pööras siis vasakule, kust viis jalgrada linna. Ta hingas kargesse hommikuõhku valgeid pilvepahvakuid ja tundis, kuidas ihus surises veri, värske ja kuum. Üksikud koerajalutajad olid juba väljas ja ta noogutas neile, keda tundis − seal oli
1
Autor viitab Briti kuningliku perekonna liikme prints Andrew abiellumisele Sarah „Fergie” Fergusoniga 1986. aastal. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.